esmaspäev, 28. juuni 2010

Sel nädalavahetusel võtsime kätte eriti suurelt – ehitasime endale aeda kompostikastid okaste, lehtede, muru ja muude aiajäätmete komposteerimiseks.

Juba mitu aastat häirib mind aia nurgas olev suur ja pidevalt laiali vajuv kompostihunnik. Väikeses aias on kõik nähtaval ja iga ruutmeeter on ju arvel ja nii ma olengi juba tükk aega püüdnud välja mõelda, mida selle hunnikuga teha.

Kuna okkaid riisume aasta jooksul kokku ikka meeletult ja need kõdunevad üsna aeglaselt, ei ole meil mõtet tavalist plastikust kompostrit omada - see saaks lihtsalt kohe ääreni täis. No ja mitu oleks ju ka kole ja kõigele lisaks veel kallis ka. Toidujäätmete kompostimiseks on meil tegelikult niikuinii kinnine plastikonteiner ja ühest sellisest on küll.

Niisiis oli vaja midagi välja mõelda. Kogusin aastate jooksul siit sealt ideid ja visandasin nad ühel talveõhtul paberile. Tahtsin, et oleks selline kast, et saaks vajadusel seinad kergesti eest ära võtta ja mulla sealt laiali vedada, samas peaks õhk ka ligi pääsema ja ilus peaks olema jne jne jne

Natuke nõu peetud ja arvutatud ostsimegi reedel hunniku laudu, katsime need igaks juhuks puidukaitsevahendiga üle ja asusime ehitama. Idee oli teha üks vaheseinaga piklik kompostikast. Tegime selle nii, et küljelauad toetavad üksteise peale servadest (ehk siis on nagu risti) ja küljelaudasid hoiavad omakorda koos/püsti/üleval kõrvuti maasse raiutud lauad mõlemas seina otsas. Keeruline seletada, aga ehk piltide pealt on paremini näha.

Kohendamist ja toestamist vajab veel tegelikult kompostikasti tagumine sein, sest kompostihunnik on üsna raske ja surub tagumise seina natuke viltu. Tõenäoliselt paneme sinna toeks mõned vaiad. Natuke muud viimistlemist jäi veel selle nädala õhtutesse ka, aga suurema töö saime peaaegu kõik eile valmis.

Koer oli ka terve ehitamise aja usinasti juures ja jälgis kõike suure huviga. Et kui keegi tahab küsida, et kuidas me midagi tegime, siis tema annab kindlasti hea meelega nõu. Kõige enam huvitas teda tegelikult just see laudade katmine puidukaitsevahendiga.

Õhtu jooksul käisime veel mitu korda vaatamas, et küll ikka tulid toredad kastid ja nüüd on see aianurk ka kohe palju ilusam.
Kompostihunnik enne...

...ja kompostihunnik pärast. Ja tegelikult on sellel pildi peal kastil kaks seina veel puudu.

esmaspäev, 21. juuni 2010

Nägin eelmisel aastal kuskil ajakirjas pilti imearmsast väikesest kaarsillast kellegi aias. Sild läks ilusti üle oja ja jättis üldse sellise armsa, romantilise, koduse mulje täiesti võõrast aiast. No ja loomulikult oli peale selle pildi nägemist sellist silda kohe meile (loe: mulle) ka aeda vaja.

Kõigepealt uurisin, et kus selliseid sildasid müüakse ja mis nad maksavad. Müüdi küll, aga mis hinnaga? Kooner nagu ma olen (eriti arvestades seda, et tegelikult meil ju aias ühtegi oja ei ole, millest oleks VAJA silda üle), otsustasin siis silla ise ehitada. Koos kaasabiga küll tegelikult, päris üksi oleks keeruline olnud (loogikast jääb puudu).

Sobiv materjal silla ehitamiseks tuli kätte täitsa iseenesest, kui peale garaaži koristamist otsustasime kõiki põrandalauajuppe enam mitte alles hoida ja jätta alles vaid pikad ja terved lauad.

Poest ostsime peotäie kruvisid, puiduliimi ja tumeda puidupeitsi.

Kõigepealt liimisime kaks suuremat-jämedamat põrandalauda omavahel serviti kokku ja siis veel kaks. Peale liimi kuivamist joonistasime nende peale naelast ja nöörist sirkli abil kaks poolkaart (ühe üles, teise selle alla) ja lõikasime vastavalt poolkaarte joontele tikksaega kaared välja. Nendest sai siis silla põhi ehk nö tugitalad.

Õhematest ja peenematest põrandalauajuppidest lõikasime silla lauad (need kuhu peale astuda saab) ja käsipuud. Siis natuke kruvimist (kõik silla-lauad põhja külge kruvidega kinni, käsipuu lauad/postid silla-laudade külge kinni) ja peitsimist ja sild oligi valmis.

Päris käsipuudega saime ainult tükk aega nuputada, et kuidas neid ilusti teha. Tahtsin ikka sellist klassikalist kaart, selle tegemine tundus liiga keeruline. Iseenesest selle põhja lõikamisel oleks saanud kohe ühe kitsama kaare ka lõigata käsipuu jaoks, aga siis ei tulnud selle peale. Siis tuli aga idee panna käsipuuks hoopis jäme köis ja kinnitada see käsipuupostide külge konksudega (nendega, millega tavaliselt asju lakke või räästa alla riputatakse - samasuguse konksu otsas ripub meil lilleampel).

Köie otsad jätsime meelega rippu ja nüüd saame vastavalt internetist kunagi nähtud juhistele kasutada silda ka koduse ilmajaamana. Mäletate küll seda eesel-ilmajaama lugu? Ühesõnaga kui köie otsast tilgub vett, siis väljas sajab, kui köied otsad liiguvad, on väljas tuuline, kui köis on kaetud valge kihiga, on väljas lumi. Lihtne.

Aga muidu udupeen sild tuli ja mulle väga meeldib :)


Esimene pilt on tehtud eelmisel aastal peale silla valmimist ja teine sel kevadel. Värskema pildi sillast (kuigi ega ta vahepeal tegelikult kasvanud ei ole ;-) ) panen siis, kui fotokaga jälle sõbraks saan.

teisipäev, 15. juuni 2010

Kuidas saada endale aeda ideaalne muru? See tähendab siis seda, et muru on tihe ja kasvab hästi, muru ei sisalda ei võililli ega teelehti, ei kuiva laiguti ära ja ei asendu sügiseks samblaga.

Meil on üsna liivane pinnas (männimets). Umbes kümme aastat tagasi on meile toodud paar koormatäit mulda (ja mullatoojalt hämamise mõttes vist ka koormatäis kiviklibu :-S). Oma kompostihunnikust viskame ka ikka igal aastal mitu kärutäit värsket mulda peale ja võrreldes naabritega on meil tõesti peaaegu nagu päris muru, aga tahaks ikka sellist veel paremat ja pigem golfiväljaku sarnast asja.

Mis me oma muruga siis teeme. Esiteks kevadel käime me ta üle samblaeemaldaja masinaga, siis külvame uut muru juurde, siis väetame, ja siis paneme natuke veel mulda ka peale ja siis veel suure raske metallrulliga üle. Veel ei ole ma suutnud välja uurida, kas siis parem oleks niita muru madalalt või pigem kõrgemalt ja kas jätta multš (ehk murupuru) muru peale või lõigatud muru ära korjata? Praegu teeme kord nii kord naa.

Muru seemne valisin mina paar aastat tagasi umbes kolme erineva aiaraamatu põhjal. Igas raamatus oli soovitatud üht või teist murutaime vastavalt aias olevatele tingimustele ja nii ma valisingi meile sobivaima. Vaatasin, et oleks külmakindel, taluks varju ja samas ka kohati lauspäikest, koera ja inimeste kõndimist-jooksmist, suvel kuiva ja kannataks kasvada mändide all (on vist leeliselisem pinnas või oli see hoopis happelisem? Enam ei mäleta).

Kohati kasvabki nüüd muru täitsa hästi, aga mõne koha peal on teelehed muru täitsa välja söönud (ikka metsikult on neid ja tuleb aina juurde), mõne koha peal valitseb muu umbrohi ja mõne koha peal sammal. Teelehed just tekivad eriti nendesse kohtadesse, kus on rohkem tallamist. Äkki ongi asi selles, et pinnas on tavamuru jaoks liiga kõva ja teelehe jaoks ideaalne? Ühesõnaga lahti neist ei saa me kuidagi.

Teisena levib meil võilill, aga teda vähemalt õnnestub välja juurida ja teda on ka tunduvalt vähem. Teelehe väljajuurimise katsel tulevad äärmise pingutuse korral ära ainult lehed.
Korra proovisime ka umbrohumürki murule panna ja see mõjuski üsna hästi, aga muu hulgas mõjus see hästi ka sõnajalale ja veel paarile taimele. Lausa nii hästi, et neid ei olegi nüüd paar aastat juba enam näha.

Ja siis nagu kulutuli on nüüd aias ka palju margareetasid (päriselt harilik kirikakar). Mind nad muidugi ei häiri ja mulle nad meeldivad, aga kui ma vaatan, kui kiiresti nad levivad (tõin paar pisikest taime üleeelmisel aastal lillepeenrasse), siis varsti on meil aias ainult teelehed ja margareetad ja muru pole ollagi. Aga samas, mis ma nurisen, siis jälle üks mure vähem ja niitma ei pea enam kunagi.

Nüüd, juunis, kasvabki muru nii kiiresti, et ei julge kodust ära minna, muidu ei leia koera aiast muru seest üles. Eelmisel nädalal ei saanud niita, sest siis kui kodus olime, sadas vihma, ja kui ilm oli kuiv, ei olnud jälle kodus. Varsti on heinamaa ja võib vikatiga kallale minna. Aga kui nii kiiresti kasvaks ainult päris muru ja see sööks omakorda teelehed ja võililled välja (või lämmataks nö ära), siis oleks ju eriti tore. Äkki nii juhtubki, kui tükk aega ei niida? Ja siis ongi meil peale järgmist niitmist aias golfimuru laadne muru. (Küll on lihtne olla blond, igasugu asju võib ette kujutada ja keegi ei pane pahaks :-).)