Augustis ja septembris on aias juba nii pime, et erinevalt juunist on aiavalgustitest tõesti ka kasu. Meil on juba kolmandat aastat päiksepatareidega pisikesed valgustid, mis alates juuli lõpust meie aeda valgustavad. Kuigi septembri lõpus on päikest juba päeval nii palju vähem ja pimedat aega rohkem, et kell üksteist näiteks võid ainult aimata, et vist midagi seal veel põleb, aga päris kindel ei ole ka.

Siiani oleme alati aiavalgustid ilusti sügisel kokku korjanud ja garaaži talvituma viinud. Nii ka eelmisel aastal. Aga sel suvel, kui need uuesti välja tõime, ei tahtnud nad kuidagi tööle hakata. Kõigepealt proovisime vanade akudega, aga ei midagi. Siis ostsime täiesti uued akud, aga ikka ei midagi. Lõpuks lõime käega ja ostsime täiesti uued lambid. Ja siis uusi, täpselt samasuguseid lampe üles pannes, lugesime, et lambi küljepeal asub nupp "on-off". Eks see on tegelikult vana tõde, et kõik asjad töötavad paremini, kui need sisse lülitada :-S. Olime olnud möödunud sügisel nii usinad, et lisaks lampide sissetoomisele, akude väljavõtmisele, olime lambid ka välja lülitanud. No ja loomulikult peale lampide sisselülitamist töötasid nad ilusti nii vanade kui uute akudega. Nüüd on meil lihtsalt aias kolme lambi asemel kuus. Ja augustiõhtud olid palju valgemad :-).
Aga sellega meil komöödia aiavalgustitega sel aastal ei piirdunud. Proovisin nimelt Postimehes kevadel loetud õpetuse järgi teha ise klaasist laternaid. Seda õpetust ise lugesin vist kuskil mais ja kui nüüd, septembris, tegutsema hakkasin, siis ei leidnud seda enam kuskilt üles ja nii proovisingi teha seda kõike peast. Mäletasin, et oli vaja klaaspurke, salvrätikuid, traati, kliistrit ja lõpuks teeküünlaid. Leidsin parajad purgid, valisin välja rõõmsavärvilised salvrätikud ja eraldasin neilt tagumised kihid paberit, segasin kokku vee ja tärklise ja hakkasin mässama. Kõik ujus oma tehtud kliistrist, aga vähemalt said purgid ilusa uue kollase katte ja mina hakkasin kannatamatult ootama purkide kuivamist. Järgmine päev olidki purgid juba piisavalt kuivad ja kui ma siis ühe purgi kätte võtsin, oli mu imestus suur, et salvrätik lihtsalt purgi küljest maha libises. Paari purgiga juhtus veel sama asi ja need purgid, mis mingi ime läbi kuidagi salvrätikut ikka enda küljes hoidsid (või hoidsid salvrätikud hoopis kõvasti kinni purgist), olid kõik kaetud valge tärklise pulbriga. Et nii palju siis osavatest kätest. Oma arust olin nii kindel selles, kuidas kliistrit tehakse. Kunagi pidime seda ju koolis ka kasutama ja järelikult ei saanud see väga keeruline olla. Aga näe. Vist oleks pidanud seda ikka keetma natuke, mitte lihtsalt tärklise toasooja veega segama.

Ühe, kõige vaprama purgi, proovisin siiski nii pool ilu pärast korra puu otsa ka riputada ja küünla sisse panna. No, et vaatan kui ilus saaks siis olema, kui ma ükskord suudan pettumusest üle saada ja need ülejäänud purgid ka korralikult ära salvrätikustada. Päris ilus oli. Aga uute katsetamiste/mökerdamiste isu on nüüd küll mõneks ajaks kadunud.

Seenekaste omast aiast - kui vaid tunneks seeni. Aga seda, et on hea seeneaasta, võin küll öelda. Oma aias olen sel aastal leidnud seeni maja servast, kändude kõrvalt, kändude pealt, aia kõrvalt ja isegi aia vahelt. Kõik kohad on seeni täis. Seente vohamine sai alguse suvel kui leidsin maja ja aia vahelt kitsast päiksevarjulisest kohast ühe pilviku. See on olnud seni ka ainuke seen, mille ära olen tundnud. Teistega on asi lausa nii keeruline, et ei saa aru, kas see, mis on beež ja kasvab maja ees ja teine samuti beež aga natuke väiksem ja kasvab maja taga, on ikka sama seen? Isegi pildi pealt vaadates tundub muidu välimuselt täitsa sarnaste seente puhul näiteks ühe serv teravam ja teisel ümaram - et ehk siis kas ikka on sama seen?

Kuidagi on see seenelkäimine ja seente tundmine minust mööda läinud. Ma söön küll seeni, aga ise neid ei tunne ja teha ka eriti ei oska. Lapsena käisime vanemate ja vanavanematega peamiselt ainult metsas marjul nii et seda, kust ja kuidas ja millal saab korjata mustikaid või pohli või jõhvikaid või murakaid, tean küll. Ja unepealt võin nendest kõiksugu moose-kompotte-kooke vaaritada ka, aga näe, seeni ei tunne :-(. Kukeseene ja punase kärbseseene tunnen veel ära, aga neid meil aias ei kasva. Äkki saaks kukeseent istutada/külvata endale kuidagi sinna männiokkarohkesse maja ja aia vahel olevasse hämaramasse kohta?

Ehk siis tänu vihmastele ilmadele ja pikkadele tööpäevadele käisin möödunud nädalal aias täpselt ainult nii palju, et pildistada seeni. Siin need pildid siis on.

Seen kuudi kõrval

Seen kännu peal

Seened maja ees

Seen maja taga

Seen muru sees

Seened aialippide vahel

Seened aia ääres

Seened kännu kõrval

Seened maja seina ääres

Seened muru sees

Veel ühed seened muru sees

Nii marjade kui ka õuntega on meil sel aastal väga nadisti. Kodus on aias üks noor õunapuu, mis veel ei kanna (vähe sellest - ta isegi veel ei õitsenud sel aastal, nii noor on alles) ja maal, kus on umbes kümmekond puud, on kokku kõikide puude otsas ka umbes ainult 10 õuna. Ei tea, kas see tuleb sellest, et kõik puud on sama vanad (kõik on istutatud umbes 20 aastat tagasi) ja neil on lihtsalt sel aastal puhkuse aasta või tuleb see millestki muust? Eelmisel aastal oli õunu nii palju, et kõik puud omandasid õunte raskuse all peaaegu et põõsa vormi. Muidugi oleme neid püüdnud ikka oma mõistuse ja raamatutest loetu abil lõigata ka, nii et päris omapead nad ei kasva, aga midagi on vist ikka puudu.

Ploome ja alõtšasid oli ka eelmisel aastal mehiselt. Sel aastal oli aga meil koduse ploomipuu küljes ainult kaks ploomi ja maal iga puu küljes umbes 10. Ehk siis seis sama, mis õunapuudega. Ploomipuid oleme ka natuke lõiganud, aga ploomid vist pididki mingi hetk lihtsalt vanaks saama ja noorenduslõikust neile teha ei saa? Alõtšasid on õige natuke rohkem küll, aga kui eelmisel aastal võis koer puu all niisama sirutamata seista ja alõtšasid süüa, siis sel aastal on puu küljes vaid üksikud alõtšad ja nii kõrgele koer hüpata ei jõua, et ta need kätte saaks (kuigi ta proovib...ja seda on päris naljakas vaadata).

Samas, ega ma väga kurb ei ole, et sel aastal puuvilju nii vähe on. Eelmisel aastal sai suure saagi tõttu tehtud nii palju moosi, et keldris on õuna- ja ploomimoosi varu veel vähemalt kolmeks aastaks olemas.

Marjadega oli sel aastal natuke parem seis - tikreid jagus nii meile kui koerale (me muidu toidame teda küll korralikult, aga eks ta mõtleb ikka, et kui toit põõsa küljes niisama vedeleb, tuleb see ju ära süüa - ja nii ta sööbki kõike, mis hamba all ei karju) ja mustsõstraid saime ka.

Aga aias veedan ma iga päevaga aega üha vähem. Paaril korral nädalas jõuan koju nii hilja, et väljas on juba pime. Ainult tomateid käin veel kasvuhoones kastmas. Ja need on kõik puha rohelised alles :-(. Vist peaks need järgemööda ära korjama ja tuppa sooja tooma? Kuulsin kuskilt, et kui neid pimedas hoida, siis pidavat nad ajaga ka toas punaseks minema? Oma peaga oleks nad muidugi kõik aknalaua peale ritta päikse kätte küpsema pannud :-).

Natuke "ilu" tegin ka vahepeal. Augustikuises ajakirjas Maakodu olid mõned toredad ütlused aiapidamise kohta. Valisin ja printisin parimad välja ja kleepisin kuuri ukse peale. Nüüd on tore lugeda, et milleks seda kõblast ikka kasutatakse jne ;-). "Kõplamine on töövõte, mille abil eraldatakse vastistutatud lillede ja aedviljade pealsed juurtest." Henry Beard

PS Pinnakatteroos 'The Fairy' õitseb praegu niiiii ilusti :-)

Püüame igal aastal vähemalt paar korda koristada koera kuute. Jah, meie koeral on kaks kuuti. Üks on selline korralik talvine kuut - eraldi esiku ja magamistoaga, topelt soojustatud seinad ja lumesaju jälgimiseks klaasist aken. Teine jälle on selline vanem, ka nii esiku kui ka eraldi magamistoaga, aga ilma topeltseinte ja aknata. Koerale, tundub, valik meeldib ja ta kasutab aktiivselt mõlemat kuuti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis öösiti eelistab üldse magada toas ;-).

Ühesõnaga igal aastal vähemalt korra võtame me kuudist vana põhu välja, paneme uue asemele (õnneks on veel tuttavaid põllumehi, kelle käest saab varuda põhku) ja peseme ühe kuudi akna puhtaks. Sel aastal võtsime käsile ka mõlema kuudi välisilme värskendamise ja peitsisime kuudid üle. Ja siis äkki oligi ühe kuudi peal...APPI, ÄMBLIK. No see oli küll ülemõistuse suur ämblik. Meil on ämblikke alati palju olnud, igas suuruses ja igasuguseid ja mul ei ole kunagi nende vastu midagi olnud, aga sellist ma ei olnud näinud. Tal olid suured natuke karvased jalad, herilase kujuga keha - aga muidugi mitmeid kordi suurem - ja kui ta pärast muru peal jooksis, siis muru krõbises samal ajal :-S.

Kui ma enne ämblikke ei kartnud, siis nüüd kardan, ausõna. Lisaks ei ole ma peale seda eriti aias liikuda julgenud. No ja see ei saa kindlasti Eesti ämblik olla. See lihtsalt ei ole võimalik. Äkki ta ikka oli ainult läbisõidul (või läbironimisel) ja ei jää meile alaliselt :-S....

Ühest korras koerakuudist ka üks pilt

Aga muidu on peaaegu juba sügis. Naabrite kasel on juba suur osa lehtedest kollased ja eile oli aias maas ka esimene kollane vahtraleht.