Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.
Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Et aitab küll ja kuhu mul neid ikka enam panna oleks. Kevadel siiski olin kirjutanud endale ühe septembrikuise nädala peale märkmikus, et osta beebiroosad tulbisibulad. Noh, kui mul seda kirjas ei oleks olnud, ei oleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Siis aga juhtus nii, et sain endale taaskord kingituseks terve hunniku tulbisibulaid ja kui eelmisel aastal olid kõik kingituseks saadud sibulad kas punased või kollased, siis sel aastal olid kõik sibulad roosad. Alates väga heleroosadest kuni lillakasroosadeni välja. Ja seda kõike täiesti tellimata ja kooskõlastamata :-D. Tundub, et keegi kuskil ikka alati teab, mida kinkida või millest ma unistan. Tore :-).
Ühesõnaga peale seda muidugi tuli leida uus peenar, kuhu sibulad panna. Otsustasin kõik uued sibulad panna hoopis mitte peenrasse vaid mööda aia serva äärt kasvama. Kevadel peakski nüüd aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.
Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade sibulad, siniste ülaste sibulad (artikkel ei olnud eesti keeles, seega ma ei ole kindel, kas ülane ongi iga 'Anemone' õige tõlge ja veel enam, kas meil neid siniseid üldse müügil on), siniste krookuste sibulad ja siniste kobarhüatsintide sibulad ja siis need kõik segamini kaheks pikaks triibuks mõlemale poole kõnnitee serva maha istutanud. Pildid olid ka juures eelmisest kevadest. Väga toredad pildid olid. Ükskord, kui mul kuskil samasugune natuke pikem peenar kõnnitee servas on, teen endale samamoodi. Tegelikult saab seda ka ju kollasega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill (või vähemalt nii, me seda lapsena kutsusime). No ja valgega samuti – valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Nii, et ideid on.
Sügisest veel nii palju, et lehed on peaaegu kõik maas ja koristatud. Lehtpuud (kased naabri aias ja vaher teise naabri aias) lasid lehed maha juba septembris, aga alõtšadest on meil endal kaks veel täies lehes ning enelased ja ebajasmiin nii samuti. Küllap see tuleb sellest, et nad on nii madalal ja nii hästi suurte mändide poolt tuule ja külma eest kaitstud, et seni ei olnud põhjust veel lehtedest vabaneda. Vähemalt nii ma arvan.
Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. ’Ingrid Bergmanil’ on neli õit – kaks läksid küllap lahti täna ja ülejäänud kaks ehk nädalavahetuseks.
Ja pinnakatteroos ’The Fairy’ on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis. 
Huvitav, kas ma peaks nendega tegema ka midagi või piisab, kui lihtsalt enne muldamist ja suuremaid külmasid õied ära lõikan ja tuppa vaasi toon?
Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. 
Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Kuigi tegemist ei ole muidugi konkreetselt samade taimedega, mis eelmisel aastal lume alla mattusid. Võõrasema, kui kahe aastane taim, meie aias päris kolmandat ei ole küll kordagi vastu pidanud, aga suur enamus neist kaks aastat õitsevad küll. See, mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole mul enne olnud.
Verev kukehari õitseb muidugi ka. Sellega peaks ka midagi kevadel ette võtma, et nad nii ära ei lamanduks. Äkki piisab, kui neid kevadel(varasuvel siduda ja sedasi kokku poole tõmmata? Või äkki hoopis väike tugiraam ümber teha nagu marjapõõsastel on? Mõtlen veel. Aga nii, nagu praegu, ei ole just kõige ilusam.
Ahjaa, eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt, kahte moodi – esiteks, kasta plaatide vahet vee ja piima seguga ja teiseks, istutada mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel siis nüüd võib jälle öelda, et sammal on kõrgem, suurem ja rohelisem ikkagi just peale istutamist. Küll aga, kui nüüd plaatide pealt okkaid ja lehti harjaga pühkida ja rehaga riisuda, siis see vee-piima sammal jääb ilusti oma kohale alles, aga see kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okastega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on. Nokk kinni, saba lahti (või nokk kinni, nina lahti, nagu mu üks töökaaslane ütleb).
Suure tööna, kogu selle aasta jooksul, otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed ja kirjeldused ning tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga. Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks hakkama, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Nüüd jääb vaid üle loota, et ma ikka seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta, seda suvel üldse kuuris, kohe käepärast, hoida ja ega mulle kodus vabal ajal eriti arvuti taga istuda ja nokitseda ei meeldi ka. Kaust on kuidagi rohkem minu moodi.
Nii et sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu, et suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni, siis!
