Oma aeda omada on ikka niiiii mõnus. Juba mitmendat nädalat lähme igal õhtul otse töölt tulles aeda, kükitame maasikapeenra juurde maha ja sööme maasikaid. Kui punased maasikad otsa saavad, sööme mõned roosad peale. Rohelisi on ikka veel niii palju ja osad taimed alles õitsevad :-). Küll oli ikka tark tegu sügisel suurem maasikapeenar ehitada ja taimed sinna üle kolida. Tegelikult arutasime lausa eile, et äkki peaks nüüd sel sügisel ühe samasuguse veel tegema, et siis järgmine aasta on veel rohkem maasikaid :-D. Väetanud ma neid ei ole, ainult oma aia kompostimulda said nad kõik istutatud ja nüüd kasvavad mühinal.

Ühesõnaga kui kõik roosad ja punased maasikad söödud, astume kaks-kolm sammu edasi ja asume herneste kallale. Neid sai ka kuidagi väga palju sel aastal maha pandud. Aga päris head on. Need ongi kõige esimesed herned meie aias. Ostsin kaks erinevat sorti kuskilt laadalt (mõlemad Jõgeva Sordiaretuse Instituudi aretatud sordid), leotasin neid vanaema õpetuse järgi enne mahapanemist ööpäeva vees, alguses katsin peenra võrguga, et oravad magusaid võrseid ära ei sööks ja pärast, kui juba hernekeppe sai panema hakata, võtsin võrgu ära. Nüüd ongi meil üks madal ja üks kõrge sort. Madalama sordi herned on juba täitsa valmis, kõrgema omad veel natuke kõhnad.
No ja põhimõtteliselt järgmine nädal saaksime herneste juurest veel kaks-kolm sammu edasi astuda ja süüa samamoodi tikreid ja õhtusööki kodus teha ei ole vajagi. Eile olid tikrid veel natukene toored.

Suvi on ikka mõnus :-D

Möödunud nädalavahetuse võib kokku võtta kui aia sügisese suurpuhastuse. Kõigepealt tegin tühjaks oma mängukasvuhoone, korjasin ära kõik veel rohelised tomatid, tegin taimedest ja mullast tühjaks kõik potid ja pesin need hoolikalt ära. Kasvuhoone pesin ka ära. Siis kõik korvid, kus lillepotid sees olid, tegin samuti tühjaks, veel õitsevad võõrasemad istutasin koos mullapalliga teiste kõrvale peenrasse ja pesin ära ka need potid ja korvid. Ühesõnaga suuuuur aianõude pesemine oli.

Peale seda tohutut veega mängimist riisusime kokku lehed. Lehti ja okkaid on aias ikka nii palju, et enne, kui riisumisega lõpuni jõudsime, läks väljas pimedaks. No aga parem pool, kui mitte midagi, eksju? Lisaks tuli riisumise käigus maja servast vahtralehtede alt välja veel üks kummaline pisikeste sarvedega seen. Ta näeb nii hirmuäratav välja, et võin pea anda, et see süüa ei kõlba. Aga vaadata on muidugi põnev. Tegin pilti ka. Proovisin seekord olla parem fotograaf ja tegin pildi nii alt (et oleks näha jalg) kui ka pealt (et oleks näha pisikesed sarved). Nime ma loomulikult jälle ei tea.

Vesiroosi vanni pesin ka puhtaks ja panin vesiroosi ämbrisse talvekorterisse kolimist ootama. Eelmine talv õnnestus tema keldris talvitamine päris hästi ja ta oli väga tubli lehtede kasvataja ja natuke vähem tubli õitseja sel suvel. Aga kuna kõik aias olevad veekogud (st üks plekkvann ja üks maasse kaevatud vana katel) külmuvad põhjani läbi, ei julge ma teda talveks välja jätta.

Aaaa, tomatite kohta tahtsin ka veel kirjutada. Mängukasvuhoonet tühjendades sain pisikesi rohelisi viinamarjasuuruseid tomateid taaskord terve peotäie. Üldse olen sel aastal saanud tomateid kokku päris mitu peotäit nii, et sellest tomatieksperimendist tuli siiski natuke rohkem, kui lihtsalt kasvatamisrõõm. Aga ikka väääääga kaua võtab aega see, kui nad ükskord punaseks lähevad. Kasvuhoones ei läinud punaseks ükski. Enne kukkusid lihtsalt maha. Maalt tõime juba mitu nädalat tagasi kõik tomatid kasvuhoonest ära. Need seisavad siiamaani koridoris, pimedas, kasti sees ja lähevad ükshaaval punaseks. Sellise tempo juures saame viimased oma aia tomatid I advendi aegu :-). Iseenesest oleks see ju täitsa tore :-D.

PS Ostsin eelmisel nädalavahetusel kohalikust aianduskeskusest veel ühe 70% allahinnatud paki tulbisibulaid. Nüüd võib mind vist küll ametlikult tulbihoolikuks nimetada :-D. Tegelikult on nendega mul hoopis teine plaan. Kavatsen neid Aialeht.ee-s loetud õpetuse põhjal hoopis ajatada. Jõuludeks vist enam ei jõua, aga sõbrapäevaks pott punase tulbiga oleks ju tore.

Nii marjade kui ka õuntega on meil sel aastal väga nadisti. Kodus on aias üks noor õunapuu, mis veel ei kanna (vähe sellest - ta isegi veel ei õitsenud sel aastal, nii noor on alles) ja maal, kus on umbes kümmekond puud, on kokku kõikide puude otsas ka umbes ainult 10 õuna. Ei tea, kas see tuleb sellest, et kõik puud on sama vanad (kõik on istutatud umbes 20 aastat tagasi) ja neil on lihtsalt sel aastal puhkuse aasta või tuleb see millestki muust? Eelmisel aastal oli õunu nii palju, et kõik puud omandasid õunte raskuse all peaaegu et põõsa vormi. Muidugi oleme neid püüdnud ikka oma mõistuse ja raamatutest loetu abil lõigata ka, nii et päris omapead nad ei kasva, aga midagi on vist ikka puudu.

Ploome ja alõtšasid oli ka eelmisel aastal mehiselt. Sel aastal oli aga meil koduse ploomipuu küljes ainult kaks ploomi ja maal iga puu küljes umbes 10. Ehk siis seis sama, mis õunapuudega. Ploomipuid oleme ka natuke lõiganud, aga ploomid vist pididki mingi hetk lihtsalt vanaks saama ja noorenduslõikust neile teha ei saa? Alõtšasid on õige natuke rohkem küll, aga kui eelmisel aastal võis koer puu all niisama sirutamata seista ja alõtšasid süüa, siis sel aastal on puu küljes vaid üksikud alõtšad ja nii kõrgele koer hüpata ei jõua, et ta need kätte saaks (kuigi ta proovib...ja seda on päris naljakas vaadata).

Samas, ega ma väga kurb ei ole, et sel aastal puuvilju nii vähe on. Eelmisel aastal sai suure saagi tõttu tehtud nii palju moosi, et keldris on õuna- ja ploomimoosi varu veel vähemalt kolmeks aastaks olemas.

Marjadega oli sel aastal natuke parem seis - tikreid jagus nii meile kui koerale (me muidu toidame teda küll korralikult, aga eks ta mõtleb ikka, et kui toit põõsa küljes niisama vedeleb, tuleb see ju ära süüa - ja nii ta sööbki kõike, mis hamba all ei karju) ja mustsõstraid saime ka.

Aga aias veedan ma iga päevaga aega üha vähem. Paaril korral nädalas jõuan koju nii hilja, et väljas on juba pime. Ainult tomateid käin veel kasvuhoones kastmas. Ja need on kõik puha rohelised alles :-(. Vist peaks need järgemööda ära korjama ja tuppa sooja tooma? Kuulsin kuskilt, et kui neid pimedas hoida, siis pidavat nad ajaga ka toas punaseks minema? Oma peaga oleks nad muidugi kõik aknalaua peale ritta päikse kätte küpsema pannud :-).

Natuke "ilu" tegin ka vahepeal. Augustikuises ajakirjas Maakodu olid mõned toredad ütlused aiapidamise kohta. Valisin ja printisin parimad välja ja kleepisin kuuri ukse peale. Nüüd on tore lugeda, et milleks seda kõblast ikka kasutatakse jne ;-). "Kõplamine on töövõte, mille abil eraldatakse vastistutatud lillede ja aedviljade pealsed juurtest." Henry Beard

PS Pinnakatteroos 'The Fairy' õitseb praegu niiiii ilusti :-)

Kevadel ostsin endale aeda pisikese kokkupandava kasvuhoone. No sellise, et ise sisse ei mahu, aga kolme riiuli peale on pottidesse võimalik igasugu asju kasvama panna. Või no mitte päris igasugu asju - pigem ikka selliseid, mis potis kasvada kannatavad.

Tuleb tunnistada, et see on minu päris esimene kasvuhooneeksperiment ja ega ma väga kindel ei olnud, kas sealt midagi välja ka tuleb või jääb mulle lihtsalt hoolitsemise ja kastmisrõõm.

Kõige algne idee oli saada oma pisikesest kasvuhoonest väikseid kobartomateid. Ühte potti külvasin ise seemned juba märtsis (või oli see veebruaris - igal juhul lumi oli veel väljaspool maja aknalauani, aga minul näpud juba sügelesid) ja kui õige aeg käes, ostsin igaks juhuks kaks taime ka Nõmme turult juurde. Siis lisaks külvasin peterselli, tilli, lehtsalatit, basiilikut ja sibulat. Ja kõik selle muidugi pottidesse.

Tänaseks on tulemus selline: salati sõid ükspäev oravad ära. Seda on mul ennegi juhtunud. Kui salatipott just terrassi peal ei ole, siis tehakse puhas vuuk. Millegipärast arvasin, et kasvuhoones riiuli peal jäetakse salat rahule, aga ei. Järgmine kord panen ukseavasse mingi võrgu ette. (Tean kindlalt, et salatit ei söönud koer, sest see on üks vähestest asjadest, mis talle ei maitse. Ja lepime kohe kokku, et rott see ka ei olnud...kuigi tuleb tunnistada, et ühte olen meie aias liikumas näinud küll - tookord arvas koer, et tegemist on järjekordse piiksuva mänguasjaga).

Basiilika ja sibul kasvavad ilusti, aga till hakkab juba otsi andma. Kuulsin alles eelmisel nädalal head õpetust, et selleks et till mitte pikkusesse vaid tihedusse kasvaks, tuleks teda pidevalt lõigata. Tegelikult ju nii lihtne, aga ise ma selle peale ei tulnud.

Ja tomatid...tomatitega on keerulisem. Üks sort, mis pidi samuti pisike taim pisikeste tomatitega

olema, on ajanud ennast juba järgmise riiuli vahelt läbi ja keerutab nüüd ennast vastu kasvuhoone lage. Kuumade ilmadega läksid lehed natuke kollaseks ka. Väikseid kollaseid õisi olen küll näinud, aga ühtegi pisikest tomatit ei paista kuskilt. Ja teised kaks tomatit on küll ilusad ja rohelised ja õitsesid üsna rikkalikult (kui nii võib tomati kohta öelda), aga ühtegi tomatit jällegi näha ei ole. Ema eile mainis midagi tolmemise kohta - oleks vist pidanud enne tomatite külvamist/istutamist ennast asjaga kurssi viima :-S.

Nii et seekord jäigi mulle vist ainult kasvatamisrõõm :).

Nii, aiatööd on nüüd täies hoos ja aed näeb juba üsna varasuvine välja.

Pea kõikidel puudel ja põõsastel on pungad või juba pisikesed lehed, kõik kohad on krookuseid ja sillasid täis ja väljas olla on lausa lust :-).

Eile oli meil siis ka igakevadine võitlus samblaga. Poolteist tundi rallit samblaeemaldajaga (mina olin juhtmeoperaator) ja aed nägi välja nagu uus. Kompostihunnik on ainult jälle ülemõistuse kõrge...

Ostsin endale ka pisikese kokkupandava kasvuhoone ja nüüd saan seal kõike head ja paremat kasvatama hakata. Näiteks väikest kobartomatit, võib-olla ka piprakaunu ja ehk veel midagi. Kasvuhoonel on see hea eelis, et uks käib kinni - siis ei saa koer ja oravad, sel ajal kui meie tööl oleme, saaki koristada.

Võõrasemad ostsin ka ära ja istutasin terrassile pottidesse ja aeda maha. Sel aastal kõik ühevärviliselt kollased. Väga rõõmus ja päikseline on nüüd :-).

Ja uue lamamistooli ostsin ka. Peale kahte päeva aias rassimist oli seal eile õhtul väga mõnus päikse käes lebada ja vaadata, kuidas kõik tärkab.

Ja esimest liblikat nägin - suuuuur kirju paabusilm. Nüüd tuleb mul küll ilus ja värviline suvi. Ma vist ei olegi enne oma silmaga paabusilma näinud. Huvitav, kas teda kuidagi kodustada ei saaks? No et ta hakkakski suvi läbi meie aias ringi lendama :-). Kahju, et pilti ei jõudnud teha.