Möödunud nädalavahetuse võib kokku võtta kui aia sügisese suurpuhastuse. Kõigepealt tegin tühjaks oma mängukasvuhoone, korjasin ära kõik veel rohelised tomatid, tegin taimedest ja mullast tühjaks kõik potid ja pesin need hoolikalt ära. Kasvuhoone pesin ka ära. Siis kõik korvid, kus lillepotid sees olid, tegin samuti tühjaks, veel õitsevad võõrasemad istutasin koos mullapalliga teiste kõrvale peenrasse ja pesin ära ka need potid ja korvid. Ühesõnaga suuuuur aianõude pesemine oli.

Peale seda tohutut veega mängimist riisusime kokku lehed. Lehti ja okkaid on aias ikka nii palju, et enne, kui riisumisega lõpuni jõudsime, läks väljas pimedaks. No aga parem pool, kui mitte midagi, eksju? Lisaks tuli riisumise käigus maja servast vahtralehtede alt välja veel üks kummaline pisikeste sarvedega seen. Ta näeb nii hirmuäratav välja, et võin pea anda, et see süüa ei kõlba. Aga vaadata on muidugi põnev. Tegin pilti ka. Proovisin seekord olla parem fotograaf ja tegin pildi nii alt (et oleks näha jalg) kui ka pealt (et oleks näha pisikesed sarved). Nime ma loomulikult jälle ei tea.

Vesiroosi vanni pesin ka puhtaks ja panin vesiroosi ämbrisse talvekorterisse kolimist ootama. Eelmine talv õnnestus tema keldris talvitamine päris hästi ja ta oli väga tubli lehtede kasvataja ja natuke vähem tubli õitseja sel suvel. Aga kuna kõik aias olevad veekogud (st üks plekkvann ja üks maasse kaevatud vana katel) külmuvad põhjani läbi, ei julge ma teda talveks välja jätta.

Aaaa, tomatite kohta tahtsin ka veel kirjutada. Mängukasvuhoonet tühjendades sain pisikesi rohelisi viinamarjasuuruseid tomateid taaskord terve peotäie. Üldse olen sel aastal saanud tomateid kokku päris mitu peotäit nii, et sellest tomatieksperimendist tuli siiski natuke rohkem, kui lihtsalt kasvatamisrõõm. Aga ikka väääääga kaua võtab aega see, kui nad ükskord punaseks lähevad. Kasvuhoones ei läinud punaseks ükski. Enne kukkusid lihtsalt maha. Maalt tõime juba mitu nädalat tagasi kõik tomatid kasvuhoonest ära. Need seisavad siiamaani koridoris, pimedas, kasti sees ja lähevad ükshaaval punaseks. Sellise tempo juures saame viimased oma aia tomatid I advendi aegu :-). Iseenesest oleks see ju täitsa tore :-D.

PS Ostsin eelmisel nädalavahetusel kohalikust aianduskeskusest veel ühe 70% allahinnatud paki tulbisibulaid. Nüüd võib mind vist küll ametlikult tulbihoolikuks nimetada :-D. Tegelikult on nendega mul hoopis teine plaan. Kavatsen neid Aialeht.ee-s loetud õpetuse põhjal hoopis ajatada. Jõuludeks vist enam ei jõua, aga sõbrapäevaks pott punase tulbiga oleks ju tore.

Nüüd on lõpuks kõik lillesibulad ka maas ja aeda on vaja minna veel vaid riisumiseks ja rooside katmiseks. Aga sinna on veel aega.

Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.

Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.

Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).

Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.

Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.

PS Meil õitsevad veel ikka aias roosid, võõrasemad ja saialilled :-)

Kui ma peaks vastama küsimusele, mis värvi on sügis, siis ma vastaks, et "lilla". Sest meie aias on sügis lilla. Vähemalt mingi osa sellest. Mingist hetkest muutuba ta muidugi kollaseks ja siis pruuniks ja siis halliks... Aga see esimene osa, kui enamus lilledest on õitsemise lõpetanud (välja arvatud roosid ja saialilled, mis õitsevad vist küll kuni lumeni) ja muru enam niitma ei pea ning päevad on juba imelühikesed, on peale rohelise järgmine domineeriv värv meie aias lilla.

Sel aastal, erinevalt eelmisest, jõudsin lilladest lilledest ja lehtedest ka mõned pildid teha. Tänaseks on enamus neist juba läbinud kollase staadiumi ja on nüüd kas pruunid või ei ole lehti enam üldse.

Aga see lilla aeg mulle täitsa meeldib. Selline rõõmus enne halli hilissügist. Kuigi, tuleb tunnistada, väljaspool aeda ja väljaspool sügist ei ole lilla kindlasti mitte minu lemmikvärv.

Aga, et siis dekoratiivkapsas

verev kukehari

ja enelas

PS Olen selle aiablogimisega palju osavamaks muutunud ja oskan juba üsna kiiresti, erinevalt kevadest, leida internetist üles taimede nimed :D Näe, igast asjast on midagi kasu.

PPS Sel nädalavahetusel püüan ausõna nii usin olla, et panen tulbisibulad ka maha :).

Kui võtta eelmine nädalavahetus kokku paari sõnaga, siis see oleks SUUR KOLIMINE. Kõigepealt kolisid maasikad uude ja suuremasse peenrasse. Tegin neile tegelikult peenra valmis juba kompostikasti ehitades. Tuli selline kõrgem ja ilusam ja konkreetsete servadega. Nüüd siis saidki kõik mu maasikataimed endale uue kodu ja järgmisel suvel loodame mitu korda suuremat saaki saada. Peenar hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin kevadel veel ühe teha ja sinna ka midagi panna. Aga mida täpselt, selgub kevadel ;-). Siis kolis aiamööbel sisse, sest tundus, et sel aastal me enam lihtsalt väljas ei istu. Oli küll soe ja ilus suvi ja aias sai palju oldud ja toimetatud, aga ikka veel tundub, et seda suve oleks võinud veel ja veel olla. Kuidagi kurb ja tühi tunne on nüüd. Ja terrass on nii lage, hall ja nukra olemisega.

Karvane mägisibul ''Boris'' kolis uude kohta. Täpsemalt sama peenra teise otsa, kus tal on natuke rohkem ruumi ja õhku. Ta oli viimase paari nädalaga kuidagi väga õnnetuks ja näruks muutunud - just nagu keegi oleks teda söömas käinud, aga kes see ikka sööb mägisibulaid? Loodan, et talle see uus koht sobib paremini ja ta päris välja ei lähe.

Margareetad kolisid ka. Seekord õunapuu alla. Ei tea, kas sai kõige õigem koht, aga peenras hakkasid nad võimust võtma ja sinna ei saanud nad enam jääda. Päris välja neid juurida ka ei raatsi, sest mulle väga meeldivad valged ja roosad Margareeta õied. Nad on ilusad, konkreetsed, väikesed ja...ja muidu igati armsad :-). Päevaliiliate lehed olid ka nii laiali vajunud, et olid peaaegu terve peenra enda alla katnud. Neid ma muidugi ära ei kolinud ja maha ka veel ei lõiganud, vaid põimisin lehed lihtsalt kokku :-).
Ja siis loomulikult kolis suur hulk vahtralehti kompostihunnikusse. Osad kolisid ka ajutiselt tuppa vaasi, aga millegipärast ei taha nad seal kuigi kaua seista ja kuivavad üsna kiiresti ära.

Ja veel kolis kodu-diivan remonti, üks vana riiul õe juurde, renoveeritud puhvet-kapp vanaema juurde, meie juures ajutiselt peatunud kodukino helisüsteem tagasi sõbranna juurde, uus mööbel saunaruumi, muruniiduk ja saag maalt linna jne. See on tegelikult juba kõik küll mitte üldse selle blogi teema, aga see kirjeldab ilmekalt seda, kui suur kolimine sel nädalavahetusel toimus. Ja nii ma olingi pühapäeva õhtuks nädalavahetusest tõsiselt väsinud.

Nüüd plaanin paar päeva teha absoluutselt mitte midagi ja nädalavahetusel alles hakata uuesti usinaks - nt panna maha tulbisibulad. Olen kevadel aiablogijate postitusi lugedes palju märkmeid teinud ja nüüd endale suuuuure hunniku imeilusaid tulbisibulaid kogunud. Aiablogiatele suur aitäh nõuannete eest ;-). Kuidagi peaks nad nüüd mugavasti maha saama ja seda nii, et järgmisel aastal, sibulaid välja võttes, nad jälle omavahel sassi ei läheks. Mõtlesin, et panen nad madalate plastik kastide sisse, et siis on kerge korraga maha kaevata ja suvel üles võtta (erinevate sortide vahele saan panna ju võrgu vms), sest näiteks möödunud suvel jäidki osad sibulad lihtsalt kadunuks. Istutuskorve ei raatsi osta (kooner, nagu ma olen), sest mul on sibulaid kuskil viiekümne ja saja vahel ja neid korve läheks siis niiiiii palju. Äkki on kellelgi mõni hea idee jagada, kuidas tulbisibulaid maha panna nii, et sordid sassi ja sibulad kaotsi ei läheks?

PS Kanarbikud õitsevad ilusti. Ja juba üsna mitmendat sügist.