Tõin pisut kevadet tuppa. Kuna pisikest vaasi mul ei ole, siis arvasin, et koorekann ajab ka asja ära :)

Lumi on aiast nüüd küll kõik sulanud. Seda, kas kõik taimed alles jäid, veel öelda ei julge. Ehk nädala pärast on selge. Riisuda veel ei ole saanud. Hirmus märg on.

Ainult, et meie koer on tõsiselt õnnetu, et lund enam ei ole. Kogu õues olemise aja istub ainult nukra näoga terrassi peal, lahutamatu sõber karupoeg Puhh hambus ja mingi märg tume porine maa teda (või siis neid) üldse ei kutsu. Hommikul oli nõus tegema täpselt kolm sammu terrassi pealt maha, kiire piss, ja hüppega terrassi peale tagasi. Ta on ilmselt ainuke minu tutvusringkonnas, kes südamest loodab, et lumi kohe-kohe tagasi tuleb.

Juuni Kodukirjas oli kirjas, et talvekahjud okaspuudel selguvad alles jaanipäevaks. Nii on ka meil nüüd enamvähem selge, mis okaspuudega talvel ikkagi juhtus.

Näiteks meie kanada kuusk, mis lume raskuse all vastu maad oli surutud, kannatas tõenäoliselt lumeseene käes (alguses arvasime, et sama vaevas ka muru, aga seal oli siiski vist koera käsi - hmm, tegelikult pigem isegi jalg - mängus). Aga jah, peale lume sulamist oli peaaegu kogu puu üleni pruun, tänaseks on pruun veel kolm/neljandikku puust. Keeruline on see, et tegelikult ei saa ma ikka veel aru, milline oks on elus ja milline mitte. Mõni, minu jaoks sama pruun ja elutu oks, kui kõik kõrvaloksad, on tänaseks ajanud endale paari kohta uued erkrohelised okkad. Ja mõni teine jälle, mida arvasin elus olevat, ei ole seda teinud. Seega arvan, et kindluse mõttes lasen kõikidel okstel ikka veel alles olla, ainult kuivanud okkad raputan maha.

Elupuud sidusime juba üleeelmisel aastal ajalippide külge kinni. Ega see väga hea vist puudele ei ole, aga me sõlme ümber tüve ei teinud, väga kõvasti ei sidunud ja vähemalt on nad kõik tänaseni ilusti püsti. Aga ühetüvelistel elupuudel pidi ka olema lihtsam lumeraskuse all toime tulla. Meile ongi kõik ühetüvelised sattunud. Tegelikult käisime talv läbi koguaeg elupuudelt lund ka maha raputamas. Iga kord, kui suurem lumi jälle tuli. Üksvahe seega lausa iga päev. Aga sellegipoolest on neljast elupuust üks eriti kõhna ja õrn ja harvade okstega. Ei tea, mis talle ei meeldi. Teistel on praegu ilusad erkrohelised võrsed peal, aga sellel ühel ei miskit. Oksad on lühikesed ja hõredad ja okkad pruunisegused. Tingimused on kõik absoluutselt samad, kui tema kolmel naabrilgi, aga midagi talle lihtsalt ei meeldi.

Jugapuu (kui see ikka on meil jugapuu) rohekaspruunid oksad on aga kõik hakanud taastuma. Tema üks tüvi oli ka lumeraskuse all vastu maad vajunud. Kuidagi ei osanud me seda üldse tähele panna, ometi on ta seal samas, kohe elupuude kõrval. Seega kevadel olidki ühel tüvel okkad kõik pruunid. Aga hea on see, et me ei rutanud seda maha lõikama. Me lihtsalt ei julgenud ja ei raatsinud seda teha. Tänaseks ongi vaid mõned pruunid okkad veel okste peal alles, aga põhimõtteliselt on kõik oksad otstest alates hakanud järjest rohelisemaks minema. Tean nüüd, et tegelikult võib käega ka õrnalt üle pruunide okaste tõmmata ja nii need eemaldada, et üldmulje jääks kohe rohelisem, aga mina jätsin puule endale selle võimaluse pruunid okkad maha raputada ja rohelised asemele kasvatada.
Rohkem talvekahjusid meie aias okaspuudel vist ei ole. Ja päikesepõletusi, tundub, et samuti ei ole. Tegelikult ongi ainuke puu, kellele otsene päike peale paistab, kanada kuusk ja seda ka alles juunis. Või no olgu, mändidele paistab ka ja koguaeg, aga nende pärast ma eriti ei muretse. Nemad kasvavad meil ise. Nö vabapidamisel või vabakasvatusel on nad :-) Ei karda ei vihma ega tuult ega lund ega päikest. Lihtne on nendega.

PS Ühe, ehk juba kümmekond aastat tagasi maha võetud, okaspuu kännu lammutasin küll veel tegelikult eile ära. Labidaga tegelikult lausa :-). Polnudki enne labidaga puud lõhkunud. See on see sama känd, millest meie aednik koer on juba mitu aastat püüdnud lahti saada. Aga millegipärast hakkas mulle tunduma, et äkki ikka ei ole see tema tervisele hea, kui ta aegajalt pehkinud kännu küljest mõne ampsu võtab? Ega ma ei tea, kas ta seda üldse alla neelab, aga... Jah, seega üks lillepostament vana kännu näol on nüüd meil aias vähem.

Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.

Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.

Et mis me siis tegime. Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.

Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.

Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.

Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.

Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.

Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.

Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.

Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.

Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?

Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.

Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)

PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.

Õhtuti õues veel kahjuks istuda ja lugeda ei saa. Aiadiivan on küll juba valmis ja talvel pooleli jäänud viis juturaamatut ootavad ka kannatlikult välisukse juures, aga lihtsalt minu jaoks on natukene veel liiga külm. Nädalavahetusel tegelikult sai teki all aias juba niisama istuda ka, aga sellise päris mõnusa olemiseni läheb veel aega.

No tegelikult on üldse see igal õhtul õues käimine veel üsna harjumatu. Huvitav, et igal kevadel tuleb uuesti ennast harjutada talvel unustatud asjadega. Eile näiteks avastasin, et poolteist nädalat tagasi potti pandud võõrasemad hakkavad natuke närtsima ja jõudsin juba mõelda korraks, et ei tea, kas neil on külm või midagi. Ja alles hetk hiljem avastasin, et äkki neid peaks kastma. Nagu esimest korda oleks aias :-). Liiga pikk talv vist oli.

Üldiselt aga olen seda kevadet üsna rahulikult võtnud. Ei ole väga palju aias ringi tormanud ja pigem käin ühe peenra juurest teise juurde, kükitan ja imetlen, kuidas tulbid ja nartsissid kasvavad, kuidas põõsastel on imearmsad pisikesed erkrohelised lehed ja teen plaane. Suuri plaane. Ja muidugi mitte ei täiusta neid, mis sügisel sai tehtud. Ikka täitsa uued ja veel suuremad. Näiteks, et hädasti oleks vaja sellist laua, riiulite ja sahtlitega aiaköögi nurka, kus saaks kraani all mugavalt käsi loputada, lillepotte ja väiksemaid aiatööriistu hoida, grillitarvikuid varjule tõsta jms. Kuskil ajakirjas just oli sellisest pilt ka. Nüüd tuleb see vaid üles otsida ja ehitama asuda :-D.

Aga, mis puudutab lilli, siis krookused peaaegu enam ei õitse ja tulbid veel ei õitse. Küll aga on enamusel neist olemas juba õienupud. Kuna sügisel sai maha pandud üsna mitu erinevat sorti, siis nüüd märkan isegi mina, aiavõhik, et tulbid on erinevad juba siis, kui õied veel lahtigi ei ole. Üllatus, eks :-). Näiteks sellest ümarama peaga tulbist peaks sirguma lilla sakiliste servadega sort Curly Sue ja sellest kitsama peaga tulbist sihvakama ja rohelise-punase kirju õiega Hollywood.

Aga kõigil tulpidel kahjuks ei olegi õienuppusid. Ei tea, kas neid ei tulegi ja nad kasvatavadki ainult lehti või tulevad nad hiljem? Eelmisel nädalal kirjutasin ekslikult, et sibulast oli ülesse tulnud 107 tulpi, tegelikult oli neid ikka 97. Ja kuna meie koer oli eelmisel nädalal natuke haige, siis tema meeltesegaduses ja väga väsinud ja rasked sammud käisid ka ikka üsna mitu korda otse läbi paari tulbipeenra. Aga ma kohe kuidagi ei suutnud teda keelata. Niigi kahju oli temast. Tänaseks on aga tervis juba parem, samm reipam, pilk selgem ja tulbipeenar ei kutsu teda enam üldse.

Nartsissid õitsevad ka. Aga nendega on selline naljakas lugu, et täiesti tavaline täismõõtmetes sort on otsustanud hakata imepisikeses ja kasvada kääbusvormis :-). Panin pilti tehes võrdluseks pisikese männikäbi nartsissidele kõrvale. No tõesti väga väikesed nartsissid on. Aga selle eest nunnud muidugi. Nagu kõik väiksed asjad :-).

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.
Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.
Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).
Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.

Kui ma eelmisel nädalal olin veel üliõnnetu sellepärast, et lumi ei taha ja ei taha sulada, siis nädalaga on ikka meeletud muudatused toimunud. Pühapäeval seisin aias ja sisuliselt vaatasin, kuidas lumi sulab...või no kui oleks kannatlikult ühe koha peal seisnud, oleks silmaga näinud küll kuidas sulab ;).

Tänaseks on lumest alles ainult need kuhjad, kuhu sai viie kuu jooksul lund visatud ja isegi nende kuhjade juures on märgatavat kahanemist olnud.

Lume alt on väljas kõik peenrad, lumikellukesed õitsevad,


krookused peaaegu õitsevad (see tähendab, et esimesed õitsevad ja kohe-kohe lähevad teistel ka õied lahti),


tulbid on ninad maast välja pistnud (ja neid tuleb on ikka meeletult sel aastal :D, ootan juba huviga)


ja isegi eelmisel aastal õitsenud kollane võõrasema teeb sellist nägu, nagu oleks ainult korra natuke tuule ja vihma käest sasida saanud. Ei tea, kas ta tõesti hakkabki kohe edasi kasvama või on ta lihtsalt veel jääs ja sellepärast roheliste lehtedega ja õrnkollaste õitega? Muidu võõrasema peaks ju ühe aastane taim olema?


No ja puudel on pungad,


maa seest tuleb välja nii tuntud (rabarber) kui tundmatu välimusega taimi,


ainult, et mõned põõsad on ikka veel lume all maa küljes kinni.


Kahjudest nii palju, et see kanada kuusk ikka vist sai külma- või vee- või õhupuuduse kahjusid. Näeb teine välja pigem sinakas-lilla, kui roheline.


Aga põhimõtteliselt - kevad on käes küll. Lõpuks ometi! :-D

PS Meie koer sai alles täna aru, et käia võib ka mujal aias, kui ainult kinni tallatud jäise teeraja peal. Talv ja lumi vist ei olnud talle eriti meele järgi. Olgugi, et tegemist on suure koeraga, siis sügava lume sisse ei suutnud me teda isegi kõige maitsvamate maiustega talvel meelitada. Nüüd on jälle terve aed tema päralt ;)...oh seda rõõmu :-D.

Juba teist kevadet näen ma, kuidas saartel ja Lõuna-Eestis (või no suures osas isegi Põhja-Eestis) on kogu lumi sulanud, õitsevad kõikvõimalikud esimesed kevadlilled, mõnes aias võiks avada veepargi, inimesed juba toimetavad aias...ja meil on lund veel nii palju, et see tuleb peotäite kaupa üle kummiku serva sisse. Esimesed lumevabad laigud on muidugi meilgi olemas (nii umbes kolm), aga paar liumäge ja talve jooksul kokku kuhjatud lumehunnikud on alles mulle rinnuni. Eks see on suuresti tänu kõrghaljastusele, mis muidu tegelikult väga tore ja ilus on, aga lumesulamisele kuidagi ei taha kaasa aidata.

Järgmisel nädalal saab täis viis kuud sellest, kui lumi maha tuli. Aga ütleme nii, et ma ei ole ka ühelgi teisel talvel võtnud lumest nii maksimumi, kui sel aastal. Suusatatud, uisutatud ja kelgutatud sai ikka meeletult. Ainult, et ühtki lumeonni ja lumememme me ei ehitanud. Iseenesest annaks seda viga veel parandada, aga...lumi ei ole enam nii valge, et tahaks seal sees püherdada (need on vist need linnas elamise rõõmud) :-). Ühe treppide ja terrassidega liumäe siiski tegime. Kuigi koer ei saanud eriti sellest liumäest allalaskmise rõõmust aru ja kasutas seda pigem järjekindlalt kaldteena mäest üles-alla jooksmiseks. Vana loom, liigesed haiged ja eks kaldteest on ikka lihtsam käia, kui treppidest ;-). No ja terrasside peal meeldib talle siiamaani päikest võtmas käia.

Nii, et lund meil veel on. Ja ikka kuhjadega saame koguseid mõõta. Kuigi eile, hoolikalt maja serva uurides ja lund eemale kraapides, nägin ka esimesi krookuse varsi. Õiteni läheb veel muidugi aega kaua.

Ja seda, kas nii pikk talv ja lumi mõnele taimele ka kahju on teinud, veel öelda ei oska. Esmapilgul tundub, et meie pisikesele, sellele koera poolt "pügatud" kanada kuusele, küll see pikk lume all olemine just väga meelt mööda ei olnud, aga eks muidugi kevad näitab, kas ta on praegu lihtsalt õnnetu või oli see talv tema jaoks tõesti liiga pikk.

Ühesõnaga ootan lume sulamist. Osaliselt ärevusega ja kannatlikult, teisalt põnevusega ja kannatamatult.

Nii, nüüd on siis peaaegu kõik toimetused aias tehtud ja sisuliselt võib öelda, et oleme aia talveks kinni pannud. Möödunud nädalavahetusel panime kokku aiadiivani, viisime aiadiivani ja diivanilaua kuuri ja riisusime kokku veel viimased lehed.

Seekord aitas koer ka usinasti kaasa ja võttis enda hooleks ühe vana kännu lammutamise. Tavaliselt olen ma seal peal suvel mõnd lillepotti hoidnud või siis lausa kännu peal olevasse auku võõrasemasid või saialilli istutanud, aga tundub, et koerale see känd enam ei meeldi ja sellest tuleb vabaneda. Tegelikult on see muidugi hea, et ta aiatöödes kaasa lööb ja annab oma panuse millelegi veel peale okaspuude kujundamise. Meie kanada kuusk näeb tänu tema "kujundusele" välja nagu korralik mänd - okkad ja oksad ainult kõige ülemises osas - seal, kuhu jalg enam ei ulata.

Suure riisumise käigus aga märkasin ka, et ühel meie tundmatu-sordiga-vist-kuusel on tüve peal mingid kummalised laigud ja plekid. Just nagu ta hallitaks ja/või oleks veekahjustuse saanud. Googeldasin ka seda teemat natuke, aga ei leidnud midagi. Eks pean teda nüüd jälgima ja kui asi edasi läheb, mõne dendroloogi poole murega pöörduma.

Suvel algatatud sambla kasvatamise/kolimise projekti võib ka tegelikult üsna edukaks lugeda. Kuigi vee-piima seguga sambla tekitamisest oli meie aias kindlasti rohkem kasu, kui sambla istutamisest. Nüüd, kus ilmad on märjemad, proovisin veel paari kohta sammalt kolida ja enam ei ole hirmu, et sammal läbi kuivaks, aga eks seda tulemust saab siis alles kevadel näha.

Ühed seened leidsin ka veel. Sealt samast kännu juurest, kus koer toimetas. Sel aastal on ikka ülemõistuse palju seeni olnud. Ja siiamaani leian ma neid igalt poolt.

No ja lõpuks olidki kõik toimetused tehtud ja asjad kuuri pakitud. Oleme aastatega seda pakkimist saanud mitmeid kordi harjutada. Veel kolm aastat tagasi ei suutnud me aia kiikdiivanitki kuuri mahutada, nüüd on seal lisaks sellele veel puidust aiamööbel, mängu-kasvuhoone, kõikvõimalikud muud olulised elektrilised ja elektritud riistapuud, diivani laud ja ikka veel mahub sealt mööda käima, et vajadusel tuppa mõned lillepotid tuua või midagi muud olulist otsida.

Aga jah, tundub et selle postitusega saabki minu aiablogimine selleks aastaks läbi. Aitäh kaasaelajatele ja nõuandjatele :)

Kevadeni siis!

PS jäänud on ainult 130 päeva...jeeee :-D

Püüame igal aastal vähemalt paar korda koristada koera kuute. Jah, meie koeral on kaks kuuti. Üks on selline korralik talvine kuut - eraldi esiku ja magamistoaga, topelt soojustatud seinad ja lumesaju jälgimiseks klaasist aken. Teine jälle on selline vanem, ka nii esiku kui ka eraldi magamistoaga, aga ilma topeltseinte ja aknata. Koerale, tundub, valik meeldib ja ta kasutab aktiivselt mõlemat kuuti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis öösiti eelistab üldse magada toas ;-).

Ühesõnaga igal aastal vähemalt korra võtame me kuudist vana põhu välja, paneme uue asemele (õnneks on veel tuttavaid põllumehi, kelle käest saab varuda põhku) ja peseme ühe kuudi akna puhtaks. Sel aastal võtsime käsile ka mõlema kuudi välisilme värskendamise ja peitsisime kuudid üle. Ja siis äkki oligi ühe kuudi peal...APPI, ÄMBLIK. No see oli küll ülemõistuse suur ämblik. Meil on ämblikke alati palju olnud, igas suuruses ja igasuguseid ja mul ei ole kunagi nende vastu midagi olnud, aga sellist ma ei olnud näinud. Tal olid suured natuke karvased jalad, herilase kujuga keha - aga muidugi mitmeid kordi suurem - ja kui ta pärast muru peal jooksis, siis muru krõbises samal ajal :-S.

Kui ma enne ämblikke ei kartnud, siis nüüd kardan, ausõna. Lisaks ei ole ma peale seda eriti aias liikuda julgenud. No ja see ei saa kindlasti Eesti ämblik olla. See lihtsalt ei ole võimalik. Äkki ta ikka oli ainult läbisõidul (või läbironimisel) ja ei jää meile alaliselt :-S....

Ühest korras koerakuudist ka üks pilt

Aga muidu on peaaegu juba sügis. Naabrite kasel on juba suur osa lehtedest kollased ja eile oli aias maas ka esimene kollane vahtraleht.

Sel nädalavahetusel võtsime kätte eriti suurelt – ehitasime endale aeda kompostikastid okaste, lehtede, muru ja muude aiajäätmete komposteerimiseks.

Juba mitu aastat häirib mind aia nurgas olev suur ja pidevalt laiali vajuv kompostihunnik. Väikeses aias on kõik nähtaval ja iga ruutmeeter on ju arvel ja nii ma olengi juba tükk aega püüdnud välja mõelda, mida selle hunnikuga teha.

Kuna okkaid riisume aasta jooksul kokku ikka meeletult ja need kõdunevad üsna aeglaselt, ei ole meil mõtet tavalist plastikust kompostrit omada - see saaks lihtsalt kohe ääreni täis. No ja mitu oleks ju ka kole ja kõigele lisaks veel kallis ka. Toidujäätmete kompostimiseks on meil tegelikult niikuinii kinnine plastikonteiner ja ühest sellisest on küll.

Niisiis oli vaja midagi välja mõelda. Kogusin aastate jooksul siit sealt ideid ja visandasin nad ühel talveõhtul paberile. Tahtsin, et oleks selline kast, et saaks vajadusel seinad kergesti eest ära võtta ja mulla sealt laiali vedada, samas peaks õhk ka ligi pääsema ja ilus peaks olema jne jne jne

Natuke nõu peetud ja arvutatud ostsimegi reedel hunniku laudu, katsime need igaks juhuks puidukaitsevahendiga üle ja asusime ehitama. Idee oli teha üks vaheseinaga piklik kompostikast. Tegime selle nii, et küljelauad toetavad üksteise peale servadest (ehk siis on nagu risti) ja küljelaudasid hoiavad omakorda koos/püsti/üleval kõrvuti maasse raiutud lauad mõlemas seina otsas. Keeruline seletada, aga ehk piltide pealt on paremini näha.

Kohendamist ja toestamist vajab veel tegelikult kompostikasti tagumine sein, sest kompostihunnik on üsna raske ja surub tagumise seina natuke viltu. Tõenäoliselt paneme sinna toeks mõned vaiad. Natuke muud viimistlemist jäi veel selle nädala õhtutesse ka, aga suurema töö saime peaaegu kõik eile valmis.

Koer oli ka terve ehitamise aja usinasti juures ja jälgis kõike suure huviga. Et kui keegi tahab küsida, et kuidas me midagi tegime, siis tema annab kindlasti hea meelega nõu. Kõige enam huvitas teda tegelikult just see laudade katmine puidukaitsevahendiga.

Õhtu jooksul käisime veel mitu korda vaatamas, et küll ikka tulid toredad kastid ja nüüd on see aianurk ka kohe palju ilusam.

Kompostihunnik enne...

...ja kompostihunnik pärast. Ja tegelikult on sellel pildi peal kastil kaks seina veel puudu.