See sügis on nüüd küll läinud palju kiiremini, kui plaanis oli. Kirjutada ei ole jõudnud üldse, aga toimetada õnneks ikka natukene olen. Uus abiline – kollane, karvane ja väga väle – aitab ka alati hoolega. Küll püüab ta järjekindlalt käes olevat reha hammastpidi mujale vedada, terrassil seisvat suurte narmastega harja mängima kutsuda, mahakukkunud oksaraagusid kuuti peitu vedada või tulbisibulate tarvis hirmsügavat auku aia serva kaevata. Igav tal ühesõnaga ei ole. Meil muidugi ka mitte.

Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.

Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Et aitab küll ja kuhu mul neid ikka enam panna oleks. Kevadel siiski olin kirjutanud endale ühe septembrikuise nädala peale märkmikus, et osta beebiroosad tulbisibulad. Noh, kui mul seda kirjas ei oleks olnud, ei oleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Siis aga juhtus nii, et sain endale taaskord kingituseks terve hunniku tulbisibulaid ja kui eelmisel aastal olid kõik kingituseks saadud sibulad kas punased või kollased, siis sel aastal olid kõik sibulad roosad. Alates väga heleroosadest kuni lillakasroosadeni välja. Ja seda kõike täiesti tellimata ja kooskõlastamata :-D. Tundub, et keegi kuskil ikka alati teab, mida kinkida või millest ma unistan. Tore :-).

Ühesõnaga peale seda muidugi tuli leida uus peenar, kuhu sibulad panna. Otsustasin kõik uued sibulad panna hoopis mitte peenrasse vaid mööda aia serva äärt kasvama. Kevadel peakski nüüd aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.

Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade sibulad, siniste ülaste sibulad (artikkel ei olnud eesti keeles, seega ma ei ole kindel, kas ülane ongi iga 'Anemone' õige tõlge ja veel enam, kas meil neid siniseid üldse müügil on), siniste krookuste sibulad ja siniste kobarhüatsintide sibulad ja siis need kõik segamini kaheks pikaks triibuks mõlemale poole kõnnitee serva maha istutanud. Pildid olid ka juures eelmisest kevadest. Väga toredad pildid olid. Ükskord, kui mul kuskil samasugune natuke pikem peenar kõnnitee servas on, teen endale samamoodi. Tegelikult saab seda ka ju kollasega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill (või vähemalt nii, me seda lapsena kutsusime). No ja valgega samuti – valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Nii, et ideid on.

Sügisest veel nii palju, et lehed on peaaegu kõik maas ja koristatud. Lehtpuud (kased naabri aias ja vaher teise naabri aias) lasid lehed maha juba septembris, aga alõtšadest on meil endal kaks veel täies lehes ning enelased ja ebajasmiin nii samuti. Küllap see tuleb sellest, et nad on nii madalal ja nii hästi suurte mändide poolt tuule ja külma eest kaitstud, et seni ei olnud põhjust veel lehtedest vabaneda. Vähemalt nii ma arvan.

Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. ’Ingrid Bergmanil’ on neli õit – kaks läksid küllap lahti täna ja ülejäänud kaks ehk nädalavahetuseks.

Ja pinnakatteroos ’The Fairy’ on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis. Huvitav, kas ma peaks nendega tegema ka midagi või piisab, kui lihtsalt enne muldamist ja suuremaid külmasid õied ära lõikan ja tuppa vaasi toon?

Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Kuigi tegemist ei ole muidugi konkreetselt samade taimedega, mis eelmisel aastal lume alla mattusid. Võõrasema, kui kahe aastane taim, meie aias päris kolmandat ei ole küll kordagi vastu pidanud, aga suur enamus neist kaks aastat õitsevad küll. See, mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole mul enne olnud.

Verev kukehari õitseb muidugi ka. Sellega peaks ka midagi kevadel ette võtma, et nad nii ära ei lamanduks. Äkki piisab, kui neid kevadel(varasuvel siduda ja sedasi kokku poole tõmmata? Või äkki hoopis väike tugiraam ümber teha nagu marjapõõsastel on? Mõtlen veel. Aga nii, nagu praegu, ei ole just kõige ilusam.

Ahjaa, eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt, kahte moodi – esiteks, kasta plaatide vahet vee ja piima seguga ja teiseks, istutada mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel siis nüüd võib jälle öelda, et sammal on kõrgem, suurem ja rohelisem ikkagi just peale istutamist. Küll aga, kui nüüd plaatide pealt okkaid ja lehti harjaga pühkida ja rehaga riisuda, siis see vee-piima sammal jääb ilusti oma kohale alles, aga see kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okastega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on. Nokk kinni, saba lahti (või nokk kinni, nina lahti, nagu mu üks töökaaslane ütleb).

Suure tööna, kogu selle aasta jooksul, otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed ja kirjeldused ning tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga. Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks hakkama, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Nüüd jääb vaid üle loota, et ma ikka seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta, seda suvel üldse kuuris, kohe käepärast, hoida ja ega mulle kodus vabal ajal eriti arvuti taga istuda ja nokitseda ei meeldi ka. Kaust on kuidagi rohkem minu moodi.

Nii et sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu, et suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni, siis!

Nii, nüüd on siis peaaegu kõik toimetused aias tehtud ja sisuliselt võib öelda, et oleme aia talveks kinni pannud. Möödunud nädalavahetusel panime kokku aiadiivani, viisime aiadiivani ja diivanilaua kuuri ja riisusime kokku veel viimased lehed.

Seekord aitas koer ka usinasti kaasa ja võttis enda hooleks ühe vana kännu lammutamise. Tavaliselt olen ma seal peal suvel mõnd lillepotti hoidnud või siis lausa kännu peal olevasse auku võõrasemasid või saialilli istutanud, aga tundub, et koerale see känd enam ei meeldi ja sellest tuleb vabaneda. Tegelikult on see muidugi hea, et ta aiatöödes kaasa lööb ja annab oma panuse millelegi veel peale okaspuude kujundamise. Meie kanada kuusk näeb tänu tema "kujundusele" välja nagu korralik mänd - okkad ja oksad ainult kõige ülemises osas - seal, kuhu jalg enam ei ulata.

Suure riisumise käigus aga märkasin ka, et ühel meie tundmatu-sordiga-vist-kuusel on tüve peal mingid kummalised laigud ja plekid. Just nagu ta hallitaks ja/või oleks veekahjustuse saanud. Googeldasin ka seda teemat natuke, aga ei leidnud midagi. Eks pean teda nüüd jälgima ja kui asi edasi läheb, mõne dendroloogi poole murega pöörduma.

Suvel algatatud sambla kasvatamise/kolimise projekti võib ka tegelikult üsna edukaks lugeda. Kuigi vee-piima seguga sambla tekitamisest oli meie aias kindlasti rohkem kasu, kui sambla istutamisest. Nüüd, kus ilmad on märjemad, proovisin veel paari kohta sammalt kolida ja enam ei ole hirmu, et sammal läbi kuivaks, aga eks seda tulemust saab siis alles kevadel näha.

Ühed seened leidsin ka veel. Sealt samast kännu juurest, kus koer toimetas. Sel aastal on ikka ülemõistuse palju seeni olnud. Ja siiamaani leian ma neid igalt poolt.

No ja lõpuks olidki kõik toimetused tehtud ja asjad kuuri pakitud. Oleme aastatega seda pakkimist saanud mitmeid kordi harjutada. Veel kolm aastat tagasi ei suutnud me aia kiikdiivanitki kuuri mahutada, nüüd on seal lisaks sellele veel puidust aiamööbel, mängu-kasvuhoone, kõikvõimalikud muud olulised elektrilised ja elektritud riistapuud, diivani laud ja ikka veel mahub sealt mööda käima, et vajadusel tuppa mõned lillepotid tuua või midagi muud olulist otsida.

Aga jah, tundub et selle postitusega saabki minu aiablogimine selleks aastaks läbi. Aitäh kaasaelajatele ja nõuandjatele :)

Kevadeni siis!

PS jäänud on ainult 130 päeva...jeeee :-D

Ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, sellist valget aega, et ma näeks, mis aias toimub, praktiliselt enam ei ole. Seega on aiatoimingud ja aiailu nautimine selleks aastaks peaaegu läbi.

Sel nädalavahetusel pean veel nii palju suutma valgel ajal kodus olla, et viimased lehed kokku riisuda, teha pilti samblasse kasvanud kõnniteeplaatidest maja ees (mul oli üks projekt suvel, et kuidas saada kõnniteeplaatide vahele sammal ja nüüd saaksin siis tulemusi näidata) ja oh...kõige raskem...panna kokku aiadiivan.

Aiadiivani kokkupanemine igal kevadel on nii suur rõõm ja näitab, et kõik, kogu kevad ja suvi ja valge aeg ja soe, on veel ees :-D. Ja sügisel siis vastupidi, et kõik see ilu sai läbi :-(. Sügis on alati selline pigem hall ja masendav aeg minu jaoks, mitte ilus ja värviline. Mul on novembris sünnipäev ja kunagi üks kolleeg ütles, et oh, küll sul on vedanud - nii ilusal ajal on sünnipäev. Hmmm...eks ilu ongi vaataja silmades, aga minu silmad märkavad novembris küll ainult halli ilma, peaaegu pidevat pimedust ja põlvini pori. Ja külm on ka.

Aga et kogu olemine liiga masendavaks ära ei läheks, olen hakanud tegema servast nimekirja asjadest, mis sel aastal tegemata jäid ja millega siis järgmisel kevadel saaks hoogsalt kohe pihta hakata. Praegu ongi selliste nimekirjade jaoks kõige õigem aeg. Vähemalt minu jaoks. Panen osa nimekirjast siia ka. Kui kellelgi on ideid või kogemusi, võite julgesti jagada :D

- Korvpalliplats - või no korvpallikorv tegelikult ja et pall põrkaks, siis sinna alla peenikest killustikku või midagi sellist. Asukoht - ühe akna all - ei ole vast kõige parem, aga ehk saab korvpalli ettevaatlikult mängida ;-).

- Kõnnitee korda - tänava ja aia vaheline kõnnitee hakkab rohtu kasvama. Sinna peaks ka mingit peenikest killustikku panema. Kõrgema servaga ja täidetud põhjaga kõnniteed ei ole meie kandis tegelikult lubatud, sest vihmavee äravoolu süsteemi tänavatel ei ole ja kogu vee äravool peaks toimuma loomulikult...või siis looduslikult.

- Leida veetaimed maasse kaevatud katlasse - vesiroos sinna ei sobinud, midagi muud ma ka sel aastal ei leidnud. Muidugi on variant see katel ka hoopis välja kaevata ja laiendada selle arvelt roosi-pojengi-liilia peenart? Pean veel mõtlema.

- Uus vaheaed - juba mitu aastat püüan ennast käsile võtta ja teha uus vaheaed (või no vähemalt algatada uue vaheaia tegemist). Esialgne plaan oli, et teeks aia võrgust, paneks jalgvärava kohale kõrge metallist kaare ja selle kõige peale siis kasvama kas metsviinapuu, mõne roniroosi või hoopis elulõnga. Nüüd aga tundub, et midagi nii keerulist ikka ei tule ja tuleb piirduda lihtsalt uute tervete ja roheliste lippidega. Või siiski?

- Uus aed maja ette - see on ka projekt, mida plaanisime juba vist kaks aastat tagasi, aga see millegipärast muudkui venib ja venib. Ega muud ei olegi, aga kardan lihtsalt, et kui meie vana koer ükspäev nii vana on, et tahab haukumise vahel ennast aia vastu toetada, siis kukub ta lihtsalt läbi aia tänavale.

- Proovida pookimist - meie ploom on väsinud ja kannab vaid üksikuid vilju. Aga alõtšad selle eest on väga tugevad ja peaaegu alati lookas. Kui alustaks pookimise õppimist ühe alõtšaga ja poogiks sinna mõne põneva ploomi ja siis järgmistel aastatel saaks juba olemasolevast Liivimaa Kuldrenetist pereõunapuu teha.

- Otsida kõikidele aias kasvavatele taimesortidele nimed - olen sel aastal isegi tubli olnud ja kõik ostetud taimede sildid alles jätnud ja silditud niisama kirja pannud, aga neid sorte, mis olid enne mind, ikka ei tea. Näiteks on mul kolm erinevat hostat ja neil kõigil peaks ju nimi olema, aga mina neid ei tea. Ühesõnaga plaanin teha sellise suure ilusa kausta, kus on kõikidest taimedest pilt ja kirjas sordi nimi :-)

- Väliköök või grillikoht - see on nüüd nendest ideedest kõige toorem. Seni oleme grillinud terrassil, aga selline väliköök, kus saaks vajadusel vett võtta või midagi loputada või hakkida või sütt hoida või...no selline võiks ju olla. Koht on mul igal juhul valitud ja ühes ajakirjas nägin ilusat pilti ka ;-)

Et siis vot sellised mõtted on esialgu. Ega realist olles võin öelda, et kui nendest pooled ära teeme, on väga hästi. Aga unistama ju peab. Ühtegi nö taimset unistust mul ei olegi enam. Sain sel aastal endale nii ühe roosi, mida olen kaua igatsenud, kaks Iirist (nimetud, taaskord) ja õitsema hakkas pojeng. Kui midagi, siis äkki üks igihaljas kääbusvorm võiks ju juures olla. Või kaks. Või kolm...

PS ühe pildi siiski sain sel nädalal aia ilust :) Kuigi see ilu kaunistab nüüd hoopis köögi kappi mitte enam peenart.

Täiesti kogemata olime seekord terve nädalavahetuse kodus. Ei ühtegi kontserti ega sõpradele küllasõitu ega midagi. Esialgu rõõmustasin, et tuleb vaikne nädalavahetus ja saan raamatuid lugeda, ajakirju sirvida ja niisama lesida, aga kuidagi läks nii, et peale esmaseid hädavajalikke tegevusi (no pesupesemine ja koristamine ja söögitegemine) möödusid kõik päevad ikka tohutu tempoga.

Tegelikult on see muidugi hea, sest üsna mitu asja, mis mind juba tükk aega häirinud on, sai nüüd korda tehtud. Samas tuli nimekirja "tegemata tööd" juurde mitu uut ülesannet. See on see, et teed ühe aianurga korda ja siis vajab selle kõrval olev nurk ka korrastamist jne.

Ühesõnaga kõige suurem tegevus nädalavahetusel oli kuuri koristamine. Kui aus olla, siis teen seda vist igal aastal korra, aga alati leian mooduse, kuidas veel rohkem asju riiulisse, seina peale rippuma või üksteise otsa panna nii, et ise ka kuuri mahuks ja samas kõik vajaliku vaevata üles leiaks. Iga aastasest koristamisest on olnud kasu nii, et näiteks paar aastat tagasi hoidsime talvel oma aia kiikdiivanit garaažis, sest kuuri ei mahtunud. Üle-eelmisel talvel suutsime selle juba kuuri suruda, aga siis ei pääsenud sealt kuidagi mööda ja kui mul talvel mõnda lillepotti vaja oli, pidin lihtsalt uue ostma, sest kõik olemasolevad olid kättesaamatud. Eelmisel talve suutsime diivani kuuri panna juba nii, et sealt pääses mööda kõndima. Ja kui ma täna kuuri vaatan, siis tundub mulle, et sel talvel me ei peakski kiikdiivanit üldse lahti võtma vaid võime ta samas asendis kuuri panna ja siis seal talvel kiikumas ja raamatuid lugemas käia :-). Tegelikult aga sai selle aastane kuurikoristamine alguse hoopis sellest, et tahtsin endale kohta, kus vihmaste ilmadega värske õhu käes pesu saaks kuivatada. Nüüd mahubki pesurest ilusti kuuri, aknast tuleb värsket õhku ja tuppa ei jää rõsket pesukuivatamise lõhna.

Teisena rohisin kõik peenrad ära. Olen suutnud neid ikka igale poole tekitada :-S. See punaste lehtedega ristikhein ja Margareetad paljunevad nii, mis mühiseb. Kõik kohad on neid täis. Eks nad natukene on ilusad ka, aga mitte siis, kui nad kõiki teisi lilli lämmatama hakkavad. Tundub, et kunagi tulevikus tuleb neist ikkagi loobuda. Ja selle suvega on liivatee ja seebilill ka nii palju kasvanud, et paari nädalaga olid nad kahepeale enda alla ära peitnud kolm sorti mägisibulaid ja kaks harilikku kukeharja. Sellest peenrast tuleb üsna mitu taime ümber istutada. Küsimus on nüüd ainult, et kuhu? Ma rohkem peenraid enam ausõna ei taha.

Siis tõmbasin kogu metsviinapuu maja seina küljest alla, sõlmisin väikesteks keradeks kokku ja panin kuivama. Kuna see taim ei hiilga just oma kõdunemiskiiruse poolest (või see tähendab, et mul ei ole kannatust oodata, kuni see kõduneb), siis olen alati need väädid ära kuivatanud ja siis ära põletanud. See metsviinapuu on tõesti väga metsik taim. Igal aastal vähemalt kaks korda püüame teda kuni lõpuni hävitada, aga kuskile sügavustesse jäävad ikka juured, mida me kätte ei saa ja mis hakkavad kohe uusi vääte välja ajama. Ega tal muidu välimuselt väga viga ei olegi, aga see, kuidas ta ronib krohvi alla ja akna vahele ja seekord isegi servapidi juba õhksoojuspumba sisse....see on ebaviisakas.

Kõige lõpuks tegin kõnnitee ka puhtaks. Kõnnitee plaatide vahel kasvab meil igasugu umbrohtu, aga peamiselt muidugi teelehti. Rohisin selle kõik ära ja tegin labidaga kõnniteeservad ka puhtaks ja sirgeks (okkad, koera poolt toodud muld - keegi peab ju süüdi olema - ja väga usinad teelehed olid pool servmistest plaatidest juba enda alla matnud). Nüüd proovin sinna plaatide vahele hoopis sambla kasvama saada. Vaatasin internetist, et kui vee ja piima segu pritsida ja pinnas niiske hoida, siis see peaks aitama sammalt tekitada. Enne muidugi peaks neid vahesid vist umbrohutõrjega töötlema. Ühesõnaga proovin ja annan teada, kuidas välja tuli. Hmmm...üsna otsusekindlad inimesed oleme me muidugi - maja taga püüame meeleheitlikult samblast vabaneda ja maja ette sammalt luua :-). Äkki kooringi maja tagant muru seest sambla üles ja viin lihtsalt maja ette asumisele ;-).

Kõnnitee enne...

....ja pärast

Selle suve viimane päevaliilila

"The Fairy" hakkab avanema

Ja üks külaline ka. Sel aastal on meil aias ainult ainult valge ripp-petuunia, enne seda oli viimane petuunia kaks aastat tagasi ja seegi punane. Nii et kuidas see lilla lilleke meile sai, seda me ei tea.

Nii, aiatööd on nüüd täies hoos ja aed näeb juba üsna varasuvine välja.

Pea kõikidel puudel ja põõsastel on pungad või juba pisikesed lehed, kõik kohad on krookuseid ja sillasid täis ja väljas olla on lausa lust :-).

Eile oli meil siis ka igakevadine võitlus samblaga. Poolteist tundi rallit samblaeemaldajaga (mina olin juhtmeoperaator) ja aed nägi välja nagu uus. Kompostihunnik on ainult jälle ülemõistuse kõrge...

Ostsin endale ka pisikese kokkupandava kasvuhoone ja nüüd saan seal kõike head ja paremat kasvatama hakata. Näiteks väikest kobartomatit, võib-olla ka piprakaunu ja ehk veel midagi. Kasvuhoonel on see hea eelis, et uks käib kinni - siis ei saa koer ja oravad, sel ajal kui meie tööl oleme, saaki koristada.

Võõrasemad ostsin ka ära ja istutasin terrassile pottidesse ja aeda maha. Sel aastal kõik ühevärviliselt kollased. Väga rõõmus ja päikseline on nüüd :-).

Ja uue lamamistooli ostsin ka. Peale kahte päeva aias rassimist oli seal eile õhtul väga mõnus päikse käes lebada ja vaadata, kuidas kõik tärkab.

Ja esimest liblikat nägin - suuuuur kirju paabusilm. Nüüd tuleb mul küll ilus ja värviline suvi. Ma vist ei olegi enne oma silmaga paabusilma näinud. Huvitav, kas teda kuidagi kodustada ei saaks? No et ta hakkakski suvi läbi meie aias ringi lendama :-). Kahju, et pilti ei jõudnud teha.