Täna aias


Otsustasin sel aastal ampli teha toalilledest. Täna ja eile on küll üsna jahe olnud, aga ehk ei juhtu midagi. Siin on koos need lilled, mis otsest päikest ei armasta: 1 orhidee Kuuking, 2 Vahemere alpikanni, 1 kaunis piimalill ehk jõulutäht ja 1 ratsuritäht.


Võõrasema naudib juunikuud kogu südamest :-)


Esimene päevaliilia...


...ja kohe-kohe läheb lahti esimene pojeng.

posted from Bloggeroid

Kui aiablogi oleks mõtet pidada ainult tekstina, siis ma ilmselt kirjutaks siia palju tihedamini. Kuna aga pildid on aiablogi juures üsna olulised, siis...no siis ei õnnestu eriti tihti blogida. Ma kohe kuidagi ei satu fotoaparaadiga koos aeda. Ja isegi, kui satun, siis ei satu fotoaparaadist pildid õigeaegselt arvutisse ja arvutist blogisse. Kevadel, näiteks, on nädal aega vanad pildid ikka üsna lootusetult vanad.

Ehk siis seekord, et üldse mingigi jälg mai kuust jääks, tulebki ainult tekst :)

Tulpidest
Esimesena läks lahti 'Spring Green', kõige rikkalikumalt õitses 'Curly Sue' , vaid ühe õiega esinesid 'Hollywood' ja 'Mount Tacoma' . 'Ice Cream' alles avaneb - ta on ka oluliselt hilisem ning teistega võrreldes varjus - peale paistab ainult õhtune päike.
Üldiselt aga oli sel aastal - vist kuiva ja sooja ilma tõttu - tulpidel palju pehmeid ja õrnasid lehti ja tõesti ülivähe õisi. Ilmselt peaks sügisel, enne tulbisibulate mahapanemist, tulbipeenraid väetama.

Roosid
Nii 'Ingrid Bergman' kui 'The Fairy' elasid talve ilusti üle. Pinnakatteroosi 'The Fairy' lõikasin ma üsna vähe ja ilmselt tänu sellele jätkas ta peaaegu kohe lehtedega ja juba on näha ka esimesi imepisikesi õienuppe. Ei tea, kas see on võimalik, et tal pooled rohelised lehed ongi veel eelmisest suvest?

Vesiroosid
Kahjuks, ikka veel, ei suuda ma peast meenutada kummagi vesiroosi nime. Ja kaust, kus nimed kirjas, on praegu ühes teises kohas :). Aga ühesõnaga - sel aastal talvitusid vesiroosid esimest korda garaažis. Panin nad sügisel plastikämbrisse servapidi üksteise peale ja kontrollisin, et vesi talv läbi mõlemad ära kataks. Varem olen neid ka keldris hoidnud. Aias plastiktiigis või plekkvannis ei hoia ma neid talvel sellepärast, et ilmselt läbikülmumine ei mõjuks neile kuigi hästi.
Tänaseks on mõlemad vesiroosid aias ja juba ka korralikult lehtes. Õienuppe veel ei ole märganud.

Pojengid
Suurem ja vanem pojeng on sel aastal ülivõimas. Lugesin ükspäev ca 20 õienuppu. Ilmselt on korralikku tugiraami talle sellel aastal vaja. Aga see pisike pojeng, mis ikka veel meie aeda kolimisega leppida ei taha, vist ei plaani ka sel aastal õitsema hakata. Nii kurb. Aga vähemalt on ta kasvult juba sel aastal oluliselt suurem, kui eelmisel aastal. Ehk siis järgmisel aastal näeb õrnroosasid õisi. Kui ta ikka oli õrnroosa? :)

Päevaliiliad
See mets on ikka hämmastav. Ma tõsiselt pean kaaluma nii hilise kui varajase päevaliiliasordi poolitamist ja sõpradele jagamist. Vot neile meie aias meeldib. Iga aastaga kasvavad aina laiemaks ja suuremaks. Varajasel sordil on õienupud juba näha. Ootan juba nende õitsemist. Tegelikult mulle päevaliiliad meeldivad. Ja kui neile ka meie aias meeldib, siis äkki peaks mõne veel võtma? Ma võiks ju ühe peenra keset muru juurde teha ;)

Muru
Muruga läks sel talvel kurvasti. Ilmselt mingi seennakkus on laiguti muru hävitanud. Sammal oli ka muidugi terve talv läbi lume all endale maad juurde võitnud. Ei tea, kas sammal ei võiks hakata magama talveund? Sügisel teda ausõna nii palju ei olnud. Aga sammalt oleme eemaldanud muruõhutajaga, juba oleme jõudnud muru väetada, samuti umbrohutõrjet murule teha ning uut muru külvata. Pisut võtab veel laikude kadumine aega. Aga see muru, mis on samblapiirist maja poole ja mida seened kahjustanud ei ole - see on suur, lopsakas ja imeilus. Tasub ikka vaeva näha ilusa muru nimel :). Aga mis eristab Nõmmet näiteks Lõuna-Eestist? Ma kohe ütlen :D - meie nimelt oleme tänaseks, see on siis 31. mai 2013, pidanud muru niitma ainult kaks korda. Ehk siis kasvab küll, aga hoopis teises tempos :)

Marjapõõsad ja -puud
Sel aastal õitsesid esimest korda mustsõstar, mustikas ja õunapuu. Ma väga loodan, et nad kõik ka saagi valmimiseni jõuavad. Mustsõstrad mulle maitsevad. Ja see vanaema käest saadud põõsas - no seal on eriti maitsvad marjad. Mustikas ei ole nii suureks kasvanud, kui ma lootnud oleks. Ilmselt peaks uurima tema väetamise kohta. Aga, mis puudutab ploomi ja alõtšade õitsemist, siis võrreldes eelmise aastaga ei olnud sel aastal õisi ollagi. Saaki ilmselt loota ei tasu. Õunapuul oli viis õit. Tikripõõsad olid paksult õisi täis.

Viinamarjad
Kõige rohkem kartsin ma talvel viinamarjade pärast. Kogu see nende kinnikatmine jms tundus liiga keeruline. Kevadel lahti kaevates oli üks viinamari pooles ulatuses pisut hallika kirmega kaetud. Ära seda oksa ma lõigata ei julgenud. Tänaseks on hall kirme kadunud ja mõlemad viinamarjad on ennast maja seina külge kinnitanud ja kasvatavad usinasti lehti. Saaki sel aastal veel ei looda.

Aednik koer
Temaga on meil hästi :D Talle väga meeldib aias toimetada. Nii sügisel, talvel, kui kevadel. Usin on ta ka. Käsu peale kannab kaasas pisikest kühvlit, millega ma peenardes toimetan, korra oli nõus minu eest kandma ka punutud korvi umbrohuga, ainult et reha ei taha veel kätte (ehk siis hambusse) võtta ;) ja aiakäruga on tal ka mingi kana kitkuda. Lemmiktöö on minu poolt talle hambusse visatud võilillejuurikate mullast puhtaks raputamine. Kasulik nii murule (muld ei lähe raisku ja läheb muru sisse tagasi), kui talle endale (sirutus- ja venitusharjutused kaelalihastele) kui ka mulle (parema käe viskelihase treenimine ;)). Nii et täitsa töökas abiline on mul, peaks ütlema.

Tõin pisut kevadet tuppa. Kuna pisikest vaasi mul ei ole, siis arvasin, et koorekann ajab ka asja ära :)

Lumi on aiast nüüd küll kõik sulanud. Seda, kas kõik taimed alles jäid, veel öelda ei julge. Ehk nädala pärast on selge. Riisuda veel ei ole saanud. Hirmus märg on.

Ainult, et meie koer on tõsiselt õnnetu, et lund enam ei ole. Kogu õues olemise aja istub ainult nukra näoga terrassi peal, lahutamatu sõber karupoeg Puhh hambus ja mingi märg tume porine maa teda (või siis neid) üldse ei kutsu. Hommikul oli nõus tegema täpselt kolm sammu terrassi pealt maha, kiire piss, ja hüppega terrassi peale tagasi. Ta on ilmselt ainuke minu tutvusringkonnas, kes südamest loodab, et lumi kohe-kohe tagasi tuleb.

Lumi sulab. Kohe peaaegu silmnähtavalt. Tundub, et mu kirjast kevadele oli kasu ;)

Harvendasin nädalavahetusel ettekülvatud lilli. Minu suur kummardus inimestele, kes oskavad ja suudavad pikeerida. Idulehtedega lilled on nii imeõrnad ja pisikesed ja peenikese juurega, et vaevu suutsin neid kahe pulga vahel käes hoida. Et sealt veel jupp juurest ära näpistada - ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see võimalik oleks.

Ühesõnaga otsustasin, et lilled, mida mina külvasin, pikeerimist ei vaja ja õitsema hakkamiseks piisab headest soovidest, sõbralikust pilgust ja muidugi ka veest ja mullast ja ilmselt ka vist mingist väetisest :). Ehk siis istutasin nad lihtsalt harvemini ümber.

Aga muidu ettekülvamine toob kevade pisut lähemale küll. Ja pisikesed arbuusitaimed on toredad :) Loodame, et mõni neist siis ikka söödava arbuusi ka kasvatab.

See sügis on nüüd küll läinud palju kiiremini, kui plaanis oli. Kirjutada ei ole jõudnud üldse, aga toimetada õnneks ikka natukene olen. Uus abiline – kollane, karvane ja väga väle – aitab ka alati hoolega. Küll püüab ta järjekindlalt käes olevat reha hammastpidi mujale vedada, terrassil seisvat suurte narmastega harja mängima kutsuda, mahakukkunud oksaraagusid kuuti peitu vedada või tulbisibulate tarvis hirmsügavat auku aia serva kaevata. Igav tal ühesõnaga ei ole. Meil muidugi ka mitte.

Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.

Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Et aitab küll ja kuhu mul neid ikka enam panna oleks. Kevadel siiski olin kirjutanud endale ühe septembrikuise nädala peale märkmikus, et osta beebiroosad tulbisibulad. Noh, kui mul seda kirjas ei oleks olnud, ei oleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Siis aga juhtus nii, et sain endale taaskord kingituseks terve hunniku tulbisibulaid ja kui eelmisel aastal olid kõik kingituseks saadud sibulad kas punased või kollased, siis sel aastal olid kõik sibulad roosad. Alates väga heleroosadest kuni lillakasroosadeni välja. Ja seda kõike täiesti tellimata ja kooskõlastamata :-D. Tundub, et keegi kuskil ikka alati teab, mida kinkida või millest ma unistan. Tore :-).

Ühesõnaga peale seda muidugi tuli leida uus peenar, kuhu sibulad panna. Otsustasin kõik uued sibulad panna hoopis mitte peenrasse vaid mööda aia serva äärt kasvama. Kevadel peakski nüüd aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.

Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade sibulad, siniste ülaste sibulad (artikkel ei olnud eesti keeles, seega ma ei ole kindel, kas ülane ongi iga 'Anemone' õige tõlge ja veel enam, kas meil neid siniseid üldse müügil on), siniste krookuste sibulad ja siniste kobarhüatsintide sibulad ja siis need kõik segamini kaheks pikaks triibuks mõlemale poole kõnnitee serva maha istutanud. Pildid olid ka juures eelmisest kevadest. Väga toredad pildid olid. Ükskord, kui mul kuskil samasugune natuke pikem peenar kõnnitee servas on, teen endale samamoodi. Tegelikult saab seda ka ju kollasega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill (või vähemalt nii, me seda lapsena kutsusime). No ja valgega samuti – valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Nii, et ideid on.

Sügisest veel nii palju, et lehed on peaaegu kõik maas ja koristatud. Lehtpuud (kased naabri aias ja vaher teise naabri aias) lasid lehed maha juba septembris, aga alõtšadest on meil endal kaks veel täies lehes ning enelased ja ebajasmiin nii samuti. Küllap see tuleb sellest, et nad on nii madalal ja nii hästi suurte mändide poolt tuule ja külma eest kaitstud, et seni ei olnud põhjust veel lehtedest vabaneda. Vähemalt nii ma arvan.

Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. ’Ingrid Bergmanil’ on neli õit – kaks läksid küllap lahti täna ja ülejäänud kaks ehk nädalavahetuseks.

Ja pinnakatteroos ’The Fairy’ on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis. Huvitav, kas ma peaks nendega tegema ka midagi või piisab, kui lihtsalt enne muldamist ja suuremaid külmasid õied ära lõikan ja tuppa vaasi toon?

Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Kuigi tegemist ei ole muidugi konkreetselt samade taimedega, mis eelmisel aastal lume alla mattusid. Võõrasema, kui kahe aastane taim, meie aias päris kolmandat ei ole küll kordagi vastu pidanud, aga suur enamus neist kaks aastat õitsevad küll. See, mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole mul enne olnud.

Verev kukehari õitseb muidugi ka. Sellega peaks ka midagi kevadel ette võtma, et nad nii ära ei lamanduks. Äkki piisab, kui neid kevadel(varasuvel siduda ja sedasi kokku poole tõmmata? Või äkki hoopis väike tugiraam ümber teha nagu marjapõõsastel on? Mõtlen veel. Aga nii, nagu praegu, ei ole just kõige ilusam.

Ahjaa, eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt, kahte moodi – esiteks, kasta plaatide vahet vee ja piima seguga ja teiseks, istutada mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel siis nüüd võib jälle öelda, et sammal on kõrgem, suurem ja rohelisem ikkagi just peale istutamist. Küll aga, kui nüüd plaatide pealt okkaid ja lehti harjaga pühkida ja rehaga riisuda, siis see vee-piima sammal jääb ilusti oma kohale alles, aga see kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okastega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on. Nokk kinni, saba lahti (või nokk kinni, nina lahti, nagu mu üks töökaaslane ütleb).

Suure tööna, kogu selle aasta jooksul, otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed ja kirjeldused ning tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga. Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks hakkama, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Nüüd jääb vaid üle loota, et ma ikka seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta, seda suvel üldse kuuris, kohe käepärast, hoida ja ega mulle kodus vabal ajal eriti arvuti taga istuda ja nokitseda ei meeldi ka. Kaust on kuidagi rohkem minu moodi.

Nii et sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu, et suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni, siis!

Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.

Teiste aiablogijate blogisid on ikka nii tore vaadata. Küll on inimestel ilusad aiad. Ja kui palju erinevaid lilli ja nad kõik teavad nende lillede nimesid ja seda, mida need lilled tahavad. Oeh. Aga eks tegelikult on minu puhul ka ikka juba väikest arengut märgata. Ma tean ikka juba enamuse puude ja põõsaste ja lillede nimesid, mis mul aias on. Ja vähe sellest, tubli meenutamise peale suudan ma juba öelda nii taime klassi (näiteks okaspuu), perekonna (näiteks kadakas) ja ka liigi (näiteks harilik kadakas) :-). Või vähemalt ma tean, kust seda järgi vaadata saab.

Aga ega see aiapidamine ei ole tegelikult lihtne hobi. Päris nakkav ja sõltuvust tekitav on. Mida rohkem ma loen, seda rohkem ma tean ja seda rohkem ma tahan. Kuigi eks olemasolevatele taimedele mõjub ka see hästi, kui ma ennast kurssi viin, miks üks või teine lill ei õitse ja mis ma teha saaks, et ta õitsema hakkaks. Näiteks istutasin endale eelmisel suvel aediirise. Lootsin, et sel aastal ta juba õitseb, aga tundub, et siiski mitte. Nüüd lugesin, et koht on iseenesest õige (ta tahab päikest), aga tõenäoliselt on muld liiga huumusevaene.

Sama on pojengiga. Üks õitseb tublisti, aga seal samas peenras, meeter maad eemal, teine vindub juba kolmas suvi. Küllap on siis ka mullaga probleeme. Pojeng tahab ka parasniisket viljakat aiamulda, aga arvatavasti on muld selle koha peal läbi liiva kuskile ära vajunud või saigi seda sinna lihtsalt liiga vähe pandud.

Samas, mõnes mõttes on mitteteadmine jälle kasuks tulnud. Või siis mitteteadmisest ja valesti käitumisest ei ole midagi juhtunud ja lilled õitsevad ja kasvavad ikka toredasti edasi. Näiteks vesiroosi panin plekkvanni vihmaveetoru alla. Nüüd lugesin, et vesiroos ei taha liikuvat vett. No otseselt peale talle see vihmaveetorust alla tuleb vesi seal ei voola, aga eks vesi vannis lainetab vihma ajal päris korralikult. Aga vesiroosile ei ole see üldse halvasti mõjunud. Kasvab ja õitseb selle koha peal juba teist suve (kuigi talvitub ta meil ikka ämbriga keldris).

Aga ikka tahaks rohkem teada ja lugeda. Ja küsimusi tekib iga korraga aias aina rohkem? Miks see lill ei õitse, miks need lehed on ära vajunud, miks sellel lehel mügarikud on, kas väetamine ei ole mitte mürgine, miks need okkad pruunid on, mis ma peaks tegema, et muru hakkaks varjus kasvama, kuidas pookida, kuidas paljundada põõsaid, kuidas paljundada lilli jne jne jne.

Hmmmm...kui nii edasi, siis uskuge mind, paar aastat veel (kui niigi kaua läheb) ja ma lähen Räpinasse haljastuse/iluaianduse kursustele. Iluaiandus on sõltuvus.

Maasikad veel ei õitse, tulbid ka mitte, aga selle eest on need imepisikesed nartsissid täies õies, võõrasemad on imekenad ja üle-eelmisel talvel poti sees kingituseks saadud ja siis kevadel maha pandud hüatsint õitseb ka. Kuigi kummaline on see, et tookord oli potis kolm sibulat ja neist üks nüüd õitseb, teine - ma ei teagi - arvab, et õitseb vist ja kolmas on vaevu ennast alles maa seest välja ajama hakanud. Ja maha sai nad pandud täpselt samal ajal samasse peenrasse kõik kolm üksteise kõrvale. Huvitav, kas äkki hüatsintidega on sama lugu, mis nartsissidegagi ja miski mõjutab nende kasvu? Näiteks see, kui sibul satub elupuu juure peale või juurele liiga lähedale ja selle koha peal lihtsalt ei ole mullas üle mitteühtegi toitainet või energiat?

Nädalavahetusel oli plaan kaevata kompostihunnik ka ümber, sõeluda muld hernepeenrasse ja põõsaste alla. Aga see kaevamine on ikka nii pikk ja raske töö ja okkad ei ole ikka üldse kõduneda tahtnud. Vaatasin täna hommikul tööle tulles, et me oleme vist peaaegu ainukesed meie tänaval, kes ei kasuta neid oranže, Nõmme LOVi poolt pakutud, kotte okaste ja lehtede äraviimiseks. Kõik, mis kokku riisume läheb komposti ja siis uuesti mullana aeda laiali. Sest see muld ju ikka kaob kuskil peenardest ja põõsaste alt. No ja aegajalt on ju isegi mõni peenar vaja juurde teha. Huvitav, kuidas siis kõik teised mulda saavad, kes lehti ei komposteeri? Või neil ei olegi mulda vaja? Või neil muld ei kao ja meil näiteks koer sööb salaja kõik mulla ära?

Aga hirmus kiiresti hakkas see kevad/suvi pihta küll. Juba on kõik vabad päevad otsast ääreni tegevusi täis ja aias saab olla ainult siis, kui veel nibin-nabin ei ole jõudnud pimedaks minna. Kui nädalavahetusel kompostihunnikut ümber kaevasime, lõpetasime ka alles siis, kui väljas enam absoluutselt ei näinud, kas labida peal on puhas must muld või okka-kivi-käbi klibu.

Õhtuti õues veel kahjuks istuda ja lugeda ei saa. Aiadiivan on küll juba valmis ja talvel pooleli jäänud viis juturaamatut ootavad ka kannatlikult välisukse juures, aga lihtsalt minu jaoks on natukene veel liiga külm. Nädalavahetusel tegelikult sai teki all aias juba niisama istuda ka, aga sellise päris mõnusa olemiseni läheb veel aega.

No tegelikult on üldse see igal õhtul õues käimine veel üsna harjumatu. Huvitav, et igal kevadel tuleb uuesti ennast harjutada talvel unustatud asjadega. Eile näiteks avastasin, et poolteist nädalat tagasi potti pandud võõrasemad hakkavad natuke närtsima ja jõudsin juba mõelda korraks, et ei tea, kas neil on külm või midagi. Ja alles hetk hiljem avastasin, et äkki neid peaks kastma. Nagu esimest korda oleks aias :-). Liiga pikk talv vist oli.

Üldiselt aga olen seda kevadet üsna rahulikult võtnud. Ei ole väga palju aias ringi tormanud ja pigem käin ühe peenra juurest teise juurde, kükitan ja imetlen, kuidas tulbid ja nartsissid kasvavad, kuidas põõsastel on imearmsad pisikesed erkrohelised lehed ja teen plaane. Suuri plaane. Ja muidugi mitte ei täiusta neid, mis sügisel sai tehtud. Ikka täitsa uued ja veel suuremad. Näiteks, et hädasti oleks vaja sellist laua, riiulite ja sahtlitega aiaköögi nurka, kus saaks kraani all mugavalt käsi loputada, lillepotte ja väiksemaid aiatööriistu hoida, grillitarvikuid varjule tõsta jms. Kuskil ajakirjas just oli sellisest pilt ka. Nüüd tuleb see vaid üles otsida ja ehitama asuda :-D.

Aga, mis puudutab lilli, siis krookused peaaegu enam ei õitse ja tulbid veel ei õitse. Küll aga on enamusel neist olemas juba õienupud. Kuna sügisel sai maha pandud üsna mitu erinevat sorti, siis nüüd märkan isegi mina, aiavõhik, et tulbid on erinevad juba siis, kui õied veel lahtigi ei ole. Üllatus, eks :-). Näiteks sellest ümarama peaga tulbist peaks sirguma lilla sakiliste servadega sort Curly Sue ja sellest kitsama peaga tulbist sihvakama ja rohelise-punase kirju õiega Hollywood.

Aga kõigil tulpidel kahjuks ei olegi õienuppusid. Ei tea, kas neid ei tulegi ja nad kasvatavadki ainult lehti või tulevad nad hiljem? Eelmisel nädalal kirjutasin ekslikult, et sibulast oli ülesse tulnud 107 tulpi, tegelikult oli neid ikka 97. Ja kuna meie koer oli eelmisel nädalal natuke haige, siis tema meeltesegaduses ja väga väsinud ja rasked sammud käisid ka ikka üsna mitu korda otse läbi paari tulbipeenra. Aga ma kohe kuidagi ei suutnud teda keelata. Niigi kahju oli temast. Tänaseks on aga tervis juba parem, samm reipam, pilk selgem ja tulbipeenar ei kutsu teda enam üldse.

Nartsissid õitsevad ka. Aga nendega on selline naljakas lugu, et täiesti tavaline täismõõtmetes sort on otsustanud hakata imepisikeses ja kasvada kääbusvormis :-). Panin pilti tehes võrdluseks pisikese männikäbi nartsissidele kõrvale. No tõesti väga väikesed nartsissid on. Aga selle eest nunnud muidugi. Nagu kõik väiksed asjad :-).

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.
Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.
Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).
Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.

Kui ma eelmisel nädalal olin veel üliõnnetu sellepärast, et lumi ei taha ja ei taha sulada, siis nädalaga on ikka meeletud muudatused toimunud. Pühapäeval seisin aias ja sisuliselt vaatasin, kuidas lumi sulab...või no kui oleks kannatlikult ühe koha peal seisnud, oleks silmaga näinud küll kuidas sulab ;).

Tänaseks on lumest alles ainult need kuhjad, kuhu sai viie kuu jooksul lund visatud ja isegi nende kuhjade juures on märgatavat kahanemist olnud.

Lume alt on väljas kõik peenrad, lumikellukesed õitsevad,


krookused peaaegu õitsevad (see tähendab, et esimesed õitsevad ja kohe-kohe lähevad teistel ka õied lahti),


tulbid on ninad maast välja pistnud (ja neid tuleb on ikka meeletult sel aastal :D, ootan juba huviga)


ja isegi eelmisel aastal õitsenud kollane võõrasema teeb sellist nägu, nagu oleks ainult korra natuke tuule ja vihma käest sasida saanud. Ei tea, kas ta tõesti hakkabki kohe edasi kasvama või on ta lihtsalt veel jääs ja sellepärast roheliste lehtedega ja õrnkollaste õitega? Muidu võõrasema peaks ju ühe aastane taim olema?


No ja puudel on pungad,


maa seest tuleb välja nii tuntud (rabarber) kui tundmatu välimusega taimi,


ainult, et mõned põõsad on ikka veel lume all maa küljes kinni.


Kahjudest nii palju, et see kanada kuusk ikka vist sai külma- või vee- või õhupuuduse kahjusid. Näeb teine välja pigem sinakas-lilla, kui roheline.


Aga põhimõtteliselt - kevad on käes küll. Lõpuks ometi! :-D

PS Meie koer sai alles täna aru, et käia võib ka mujal aias, kui ainult kinni tallatud jäise teeraja peal. Talv ja lumi vist ei olnud talle eriti meele järgi. Olgugi, et tegemist on suure koeraga, siis sügava lume sisse ei suutnud me teda isegi kõige maitsvamate maiustega talvel meelitada. Nüüd on jälle terve aed tema päralt ;)...oh seda rõõmu :-D.

Tundub, et kuumus ei ole meie aiale mõjunud. Roosid (Ingird Bergman ja vesiroos) õitsevad palju rikkalikumalt kui ükski teine aasta. Ka pinnakatteroosil on juba lugematul hulgal pisikesi õiepungi ja kui need kõik ükskord lahti lähevad, siis saab ikka tohutu ilu olema :-).

Roos 'Ingrid Bergman'

Lolli järjekindlusega olen igal aastal püüdnud hoida ka võõrasemasid aias kuni sügiseni (mulle lihtsalt meeldivad nende lihtsad ja konkreetsed õied). Aga igal aastal üritab keegi mulle selgitada, et neid ei saagi kuni sügiseni hoida ja et nad on ainult kevadlilled. Seni olen suutnud ikka vastupidist tõestada, aga sel aastal ongi suurest kokku ostetud võõrasemade hulgast alles ainult pooled. Alles on võõrasemad pisikestes pottides silla peal korvis ja maja seina ääres peenras.

Kuna kõik alles jäänud lilled on erinevates kohtades, nii poolvarjus kui lauspäikese käes, siis ei oskagi ma järeldusi teha, et mis siis nende puhul teisiti sai tehtud, kui nende puhul, mis otsa said. Näiteks need, mis istutasin kevadel terrassi peale pottidesse, läksid kõik välja. Ometi on need potid palju suuremad, kui need, mis on silla peal, nii et läbikuivamise puhul oleks pidanud ju seis vastupidine olema?

Ühesõnaga peale osade võõrasemad kuivamist jäi mul aeda üsna mitu tühja auku. Peenras ei panegi seda tähele, natuke rohkem musta mulda ei ole ju kole, aga tühjad potid terrassil ei ole just kõige ilusam...ja mõtekam. Tükk aega nuputasin, et mida nendesse pottidesse panna ja siis lõpuks korjasin rohimise käigus kokku koos juurtega punaste lehtedega ristikheina taimed ja panin need sinna. Nagu umbrohi ikka, läksid nad kõik kohe kasvama ja lõppkokkuvõttes sai see terrassinurk nüüd jälle tore ja rõõmus. See punaste lehtedega ristikhein on meil aias juba aegade algusest peale. Peenras on ta ilus, aga kahjuks läheb kiiresti sealt kondama. Õnneks aga tuleb ta ilma igasuguse vastupuiklemiseta uuesti maa seest välja, nii et näiteks teelehe jäärapäisusega ei anna teda võrreldagi.

Punaste lehtedega ristikhein

Aga kui nüüd veel õitsemisest rääkida, siis hostad õitsesid ka nii ilusti ja pikalt sel aastal. Täiesti kindlasti oli õisi palju rohkem kui ühelgi eelmisel aastal. Tundub, et neile soe sobib. Ja päikese vastu ei paista neil ka midagi olevat. Mulle ka sobis soe, kuum ei olnud kordagi ja päike oli ka väga tore :-).

Hosta õied

Lumi on aiast peaaegu ära sulanud, õitsevad lumikellukesed ja täiesti üllatusena on aeda ära eksinud ka üksik märtsikelluke. Eelmistel aastatel teda ei ole olnud ja keegi ei tea ka kust ja kuidas ta tuli. Aga otsustasime, et ära me teda ei aja. Las ta siis olla :)

Esimene krookus õitseb ka, pojengid on ennast mullast välja ajanud, rabarber samuti, maasikad kasvatavad uusi värskeid lehti (koer juba nuusutas, et kas on juba ka maasikaid– veel ei olnud) ja põõsaste all on näha pisikesi tulbihakatisi.

Ja oravad kolivad jälle. Tundub, et nad teevad seda igal kevadel - viivad "asju" ühe katuseräästa alt teise alla. Ei tea, kas neil on seal teise räästa all suvila?

Linnud on ka kohal. Üks laulab nagu heliseks mu telefon ja teine nagu oleks just maja valve alla pannud. Alati pean kontrollima, et kas see on lind või ongi äkki seekord hoopis telefon või kas läks ikka maja valve alla või oli see ka lind? Harilik Hiiu paanikalind on ka saabunud. Ega me ei teagi, mis selle linnu päris nimi on, aga tema „laulu“ põhjal otsustades võitleb ta suvi läbi elu ja surma peale.

Nii, et kevad on kohal :)