Mul on aias lillede jaoks sisuliselt üks suur pikliku kujuga peenar. Maja servas kasvavad veel mõned hooajalised lilled paaris pisikeses peenras, aga püsikute jaoks on ainult üks pikk peenar. See peenar sisaldas osasid lilli juba enne mind, mõned istutasin mina, mõned ärkasid ellu uuesti peale peenrasse värske mulla panemist ja väetamist ja nii oligi selleks suveks saanud sellest peenrast meiekandi kõige tihedama asustusega ala. Roos, kaks pojengi, irised, kaks päevaliiliat, seebilill, neli sorti mägisibulaid, kukehari, nõmm-liivatee ja mõned margareetad olid kõik ühes peenra pooles toredasti koos. Ühesõnaga korralik segasummasuvila.

Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks nö mägisibula vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki all piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat peaaegu isegi ei paistnud enam.

Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis vastavalt selle osad asukad teistesse peenardesse kolida.

Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitainete rikast, vett läbi laskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobiks see sama peenar ju hästi. Üsna sarnased nõudmised on neil.

Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget kuivemat tavalist mulda või liivmulda. No ja aed-liivatee ja seebilill päikest ning lausa kergemat liivast mulda.

Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks kitsaks jäänud sellegipoolest. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge..võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale, aga vist mitte veel? Või äkki ei peaks kartma, no et mis siis, kui nad järgmine aasta ei õitse?

Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.

Mõeldud tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (natukese liivaga mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada (vähemalt kaheks suveks, ma loodan, peaks ruumi jätkuma).
Nii et vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei olegi veel kunagi õitsenud), irised ja nende kõigi ette siis aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar 3-4 meetrit pikk ja nad ju peaks või võiks seal kõik hakkama saada? No ja kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille....seebilille kolin lihtsalt ära, ja nihutan roosi ettepoole, ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga seda ma kindlasti sel suvel ei tee.PS vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal vist ei või enam taimedele sealt kompostrist värsket mulda peenrasse juurde panna? Liiga palju toitaineid vastu sügist ja külmasid? Või ei ole vahet? Tavaliselt olen kevadeti pannud kompostimulda (rammusamat) ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga et, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.
Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.
Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).
Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.

Kui võtta eelmine nädalavahetus kokku paari sõnaga, siis see oleks SUUR KOLIMINE. Kõigepealt kolisid maasikad uude ja suuremasse peenrasse. Tegin neile tegelikult peenra valmis juba kompostikasti ehitades. Tuli selline kõrgem ja ilusam ja konkreetsete servadega. Nüüd siis saidki kõik mu maasikataimed endale uue kodu ja järgmisel suvel loodame mitu korda suuremat saaki saada. Peenar hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin kevadel veel ühe teha ja sinna ka midagi panna. Aga mida täpselt, selgub kevadel ;-). Siis kolis aiamööbel sisse, sest tundus, et sel aastal me enam lihtsalt väljas ei istu. Oli küll soe ja ilus suvi ja aias sai palju oldud ja toimetatud, aga ikka veel tundub, et seda suve oleks võinud veel ja veel olla. Kuidagi kurb ja tühi tunne on nüüd. Ja terrass on nii lage, hall ja nukra olemisega.

Karvane mägisibul ''Boris'' kolis uude kohta. Täpsemalt sama peenra teise otsa, kus tal on natuke rohkem ruumi ja õhku. Ta oli viimase paari nädalaga kuidagi väga õnnetuks ja näruks muutunud - just nagu keegi oleks teda söömas käinud, aga kes see ikka sööb mägisibulaid? Loodan, et talle see uus koht sobib paremini ja ta päris välja ei lähe.

Margareetad kolisid ka. Seekord õunapuu alla. Ei tea, kas sai kõige õigem koht, aga peenras hakkasid nad võimust võtma ja sinna ei saanud nad enam jääda. Päris välja neid juurida ka ei raatsi, sest mulle väga meeldivad valged ja roosad Margareeta õied. Nad on ilusad, konkreetsed, väikesed ja...ja muidu igati armsad :-). Päevaliiliate lehed olid ka nii laiali vajunud, et olid peaaegu terve peenra enda alla katnud. Neid ma muidugi ära ei kolinud ja maha ka veel ei lõiganud, vaid põimisin lehed lihtsalt kokku :-).
Ja siis loomulikult kolis suur hulk vahtralehti kompostihunnikusse. Osad kolisid ka ajutiselt tuppa vaasi, aga millegipärast ei taha nad seal kuigi kaua seista ja kuivavad üsna kiiresti ära.

Ja veel kolis kodu-diivan remonti, üks vana riiul õe juurde, renoveeritud puhvet-kapp vanaema juurde, meie juures ajutiselt peatunud kodukino helisüsteem tagasi sõbranna juurde, uus mööbel saunaruumi, muruniiduk ja saag maalt linna jne. See on tegelikult juba kõik küll mitte üldse selle blogi teema, aga see kirjeldab ilmekalt seda, kui suur kolimine sel nädalavahetusel toimus. Ja nii ma olingi pühapäeva õhtuks nädalavahetusest tõsiselt väsinud.

Nüüd plaanin paar päeva teha absoluutselt mitte midagi ja nädalavahetusel alles hakata uuesti usinaks - nt panna maha tulbisibulad. Olen kevadel aiablogijate postitusi lugedes palju märkmeid teinud ja nüüd endale suuuuure hunniku imeilusaid tulbisibulaid kogunud. Aiablogiatele suur aitäh nõuannete eest ;-). Kuidagi peaks nad nüüd mugavasti maha saama ja seda nii, et järgmisel aastal, sibulaid välja võttes, nad jälle omavahel sassi ei läheks. Mõtlesin, et panen nad madalate plastik kastide sisse, et siis on kerge korraga maha kaevata ja suvel üles võtta (erinevate sortide vahele saan panna ju võrgu vms), sest näiteks möödunud suvel jäidki osad sibulad lihtsalt kadunuks. Istutuskorve ei raatsi osta (kooner, nagu ma olen), sest mul on sibulaid kuskil viiekümne ja saja vahel ja neid korve läheks siis niiiiii palju. Äkki on kellelgi mõni hea idee jagada, kuidas tulbisibulaid maha panna nii, et sordid sassi ja sibulad kaotsi ei läheks?

PS Kanarbikud õitsevad ilusti. Ja juba üsna mitmendat sügist.

Paar aastat tagasi sain ma tuttavaks ühe taimega, millest ma enne aiaomanikuks saamist ei olnud kuulnudki - nimelt mägisibul. Oma madala, lihtsa ja konkreetse olekuga hakkas ta mulle kohe meeldima. Tänaseks olengi suutnud enda aeda koguda juba viis erinevat mägisibulat.

Ühele mägisibulale tegi möödunud talv (või minu teadmatu käitumine talvel) natuke liiga ja nüüd on temast järgi ainult mõned väiksed kerad (või oleks neid õige kutsuda rosettideks?). Aga eks ta vaikselt vast ikka kosub ja järgmisel suvel on loodetavasti juba jälle suur ja tugev.

Tema nime ma kahjuks ei mäleta.

Ühe mägisibula ostsin juuni alguses, tema veel laienenud ega kasvanud eriti ei ole. Küllap on tema kohanemise jaoks liiga kuum olnud. Kuigi samas soojus peaks neile ju meeldima?

Nimega on samuti kehvasti. Poti peal oli kirjas ainult "Mägisibul".

Ühe mägisibula sain tädi käest. Samuti sel aastal. Tema peaks eriti usin paljuneja olema - tädil pea terve keldri külg seda täis juba. Loodan, et talle minu juures sama palju meeldib.

Tädi käest saadud mägisibul. Nime unustasin küsida.

Ja kaks mägisibulat (üks on olnud meie juures juba kolm aastat ja teise ostsin Türi Lillelaadalt sel kevadel) õitsevad praegu eriti kenasti :-). See Türi Lillelaadalt ostetu on ka ainuke, kelle nime ma tean - "Arno". No ja seda nime on lihtne meeles pidada ka - selline korralik Eesti poisslapse nimi ja see päris Arno armastas ka päikest (ja heinamaad).

Juba kolmandat aastat meil pesitsev mägisibul. Nime poti peal ei olnud.
...ja tema õied.

Türi Lillelaadalt ostetud "Arno"...
...ja tema õied.

Aga üks mure on mul ka. Minu teine (vist päeva)liilia peaks varsti-varsti õitsema hakkama, aga tundub, et ka sel aastal on ta õitel mingi jama. Õienupud lähevad enne avamist krimpsu ja lõpuks kuivavad ära. Eelmine aasta juhtus täpselt samamoodi. Mingeid putukaid ma seal juures näinud ei ole (välja arvatud üks imepisike kärbes eile), lehed on tal terved ja ilusad, kastnud olen teda samamoodi, nagu teisigi püsililli, väetist andnud ei ole, aga selle eest igal kevadel olen viinud talle kompostihunnikust suure portsu värsket mulda. Aga midagi on tal ikka puudu :-(. Äkki keegi teab, milles häda?