Ilmad on praegu lausa mõnusad. Eile olin aias kuni 23.25ni ja üleeile peaaegu sama kaua. Kui ma üleeile peamisel lesisin ja lugesin raamatut, siis eile olin ma juba lausa usin ja ladusin kaks toruks keeratud võrku kive täis. Tegelikult oli see kivide võrku panemise idee mul juba ammu. Olen seda üsna mitmel pool näinud. Ja, muidugi see, et sinna peale sai lilli panna, meeldis mulle eriti. Meile tuligi see nö kivipostament tegelikult kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et oleks kuskile kive panna (kunagi on meie aias, nagu vist enamikes Nõmme aedades, olnud peenrad ja majaservad ümbritsetud paeplaatide või suuremate paekivitükkidega ning tänaseks on meil vähemalt neist järgi jäänud ainult paeklibu) ja teiseks sellepärast, et äkki siis koer ei tõsta enam jalga põõsaste peale vaid hakkab seda tegema vastu kivipostamenti. Tänase seisuga ta muidugi läheb sellest postamendist suure kaarega mööda ja on leidnud endale järgmise põõsa, kuhu jalga tõsta ;-). Muus osas me sel nädalal suurt midagi aias teinud ei olegi. Rohi kasvab muidugi peenardes nii, mis mühiseb. Peaks ikka hakkama mõtlema mingite püsivamate umbrohutõrje võimaluste peale kui lihtsalt rohimine. Uurisin just internetist, et näiteks on olemas peenravaip ja see küll vähendab tunduvalt umbrohu levikut, aga samas ikkagi segab taimede juurdumist ja seda ei soovitata kasutada roosi- ning sibullillede peenras. Nii, et seda ma vist ikka ei julge kasutada...või kui siis ainult maasikapeenras. Aga veel on üks võimalus kasutada kivimultši, mis erinevalt kooremultšist vist peaks andma sama, umrohtu tõrjuva, efekti ka ilma peenravaibata. Ma arvan, et seda teed ma oma suvelillede segapeenras lähengi. Hansaplant kirjutabki oma kodulehel, et kivimultš vähendab umbrohu kasvu ja mulla temperatuuri suuri kõikumisi, parandab mulla niiskusrežiimi, struktuuri ja kõigi kasulike mullaorganismide elutegevust. Nii et nüüd tuleb need pisikesed ümarad värvilised kivid, mis igalpool aias vedelevad (saime need ükskord kaasa koormatäie mullaga) kokku korjata ja peenrasse panna. Ja näe, ongi jälle üks mure vähem :-).

Vaatasin eile, et ploomipuu on paksult pisikesi ploome täis. Sama oli eelmisel aastal, aga päris valmis sai lõpuks ainult kaks ploomi :-(. Huvitav, mis nendega tegema peaks, et nad ära ei kaoks? Kas on võimalik, et keegi nähtamatu (või siis vähenähtav ;-)) sööb neid või nad lihtsalt kärbuvadki ära, sest ploomipuu on päris vana ja noorenduslõigata neid vist ei saa? Kurb. Väga maitsvad ploomid on sellel puul tegelikult. Aga muidu maasikad õitsevad, tulbid on enamuses õitsemise lõpetanud, ainult see kõige põnevam tulp alles üleeile alustas. Saage tuttavaks :-D "Ice Cream". Kas pole mitte tore tulp :-).PS Eelmises postituses kirjeldatud tundmatud vanaemade lilled olidki kobarhüatsint ja tõenäoliselt päevakübar :-). Suur aitäh abi eest kommenteerijatele :-).

Juba pikka aega olen plaaninud kirjutada vanaemade lilledest. Ehk siis lilledest, mida vanaemad kasvatasid/kasvatavad ja mida enamus kutsuvad vist hoopis taluaia lilledeks. Minu jaoks on need pigem just vanaemade lilled. Sest just vanaemade aedades olen ma neid kõige sagedamini kohanud.

Minu mõlemal vanaemal on alati palju lilli aias kasvanud. Võib-olla sellepärast, et ma ise korteris elasin, võib-olla millegi muu tõttu, aga kahjuks ei tundnud ma lapsena kunagi nende lillede vastu huvi. Või no nägin, et ilus on ja teadsin, kus aianurgas mis värvi lilled õitsevad, aga nimesid kunagi ei uurinud. Nüüd, kui huvi on olemas, aga selle kohapeal lilli enam ei ole, on üsna keeruline järgi uurida, et "kuule, vanaema, mis lill see paljude pisikeste siniste õitega lill oli, mis seal maasikapeenra kõrval kasvas?" vms.

Praegu on mul aias kolm erinevat, päriselt oma vanaemade käest saadud, lille. Mitu kimpu lumikellukesi, mis muidugi sel aastal enam ei õitse, siis veel üks lillade õitega priimula, mis õitses sel aastal väga ilusti ja rikkalikult ja siis see ühe varre otsas olevate paljude pisikeste siniste kellukesekujuliste õitega lill, mille nime ma ei mäleta. Pilti mul ka kahjuks temast ei :-(.

Aga muidu seostuvad mulle veel alati vanaemade aedadega suured kollased nartsissid, punased tulbid (millegipärast just ainult punased tulbid, mitte kollased või valged) ja muidugi lillad suured pojengid. Ühel vanaemal on alati roosid ka seinaäärset resti mööda üles roninud. Kunagi olid nad punased, suuuuuuured ja lõhnasid hästi magusasti. Nüüd on ainult punased ja lõhnavad ikka magusasti, aga mina olen suureks kasvanud ja roosid enam nii suured ei tundugi.

Aga veel on alati vanaemade aedades kasvanud kevadel maikellukesed, sillad ja meelespead. Sillad kasvavad meie aias ka, aga meelespeasid meil ei ole. Siis veel margareetad ja saialilled, peiulilled ja kressid. Muide, googeldasin just ja leidsin, et kresside nimi on ka mungalill. Meie peres on seda lille alati just kressiks kutsutud. Kui keegi on kuskil mungalille maininud, siis kuni tänaseni arvasin mina, et tegemist on hoopis peiulille teise nimega ;-).

Samuti sireleid seostan ka pigem just vanaemade aedadega, kuigi jah, tean, sirel ei ole lill :-). Ja samuti need kõrged oranžid liilialaadsed lilled, mille tolmukad tegid nina pruuniks, kui sinna nina sisse panna ja samamoodi hästi kõrged karikakra- või päevalillelaadsete pisikeste (mitte suurema diameetriga, kui 3-4 cm) kollaste kroonlehtedega ja kollase või pruuni südamega lilled, mis kasvasid kuskil aia või maja seina ääres ja mis vajasid oma pika kasvu tõttu toestamist. Aga nii nende liilialaadsete kui karikakralaadsete lillede puhul mäletan mina, et nad olid hirmus kõrged, mulle kindlasti õlani, aga tegelikult ei mäleta ma enda vanust, kui vana ma siis olin ja seega ei oska täpsemalt ka kirjeldada, kui kõrged need lilled päriselt olla võisid.

Ühesõnaga, mulle meeldivad vanaemade lilled ja olen püüdnud neid alati endale ka tuua. Ma arvan, et järgmiseks eesmärgiks seangi soetada endale mõni tore lupiin (ühe vanaema juures need vist kunagi isegi kasvasid, aga väga kindel ei ole ka), kressid kuskile aianurka suure metallkatla sisse, täpselt samamoodi, nagu vanaema juures oli ning äkki need kollased lilled ka, mille nime ma meenutada ei suuda.

Mõnes mõttes kurb, et seda aiapisikut minus varem ei olnud. Aga vähemalt on mul mõlemad vanaemad alles, kelle käest saab alati üle küsida, et "mis lill see pisikeste siniste õitega ikka oli" :-).

PS Meil ikka veel õitsevad tulbid :-D Päris palju on neid. Ikka väga toredad lilled on nad. Ja sirel õitseb ka :-). Ja lõhnab ka.

Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.

Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.

Et mis me siis tegime. Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.

Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.

Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.

Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.

Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.

Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.

Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.

Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.

Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?

Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.

Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)

PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.

Käin iga päev kannatamatult aias tulpe piilumas. Aga ei midagi. Või noh, tulpe on küll, selles suhtes midagi ikka on, aga mida ei ole, on õied.

Kuigi eile, hakkas peaaegu avanema esimene tulp -"Mount Tacoma". Aga see, milline ta peaks päris avatuna välja nägema, on ikka natuke midagi enamat. Tulp nimega "Spring Green" on omadega ka juba aimataval kaugusel. Pildi tegin õhtul, seega seda päris ilusat kevadrohelist värvi tabada ei õnnestunudki. Proovin nädalavahetusel uuesti.
No ja "Hollywoodi" erkpunast värvi on ka õige pisut juba näha

ja "Curly Sue" tumelilla sakiline serv on ka hakanud ennast rohelise kesta seest välja pressima.

Nii et natukene peab veel ootama, õige pisut. Vist. Loodetavasti.

Aga tubli olin ka nädalavahetusel. Püüdsin ära määrata aias kasvavate enelaste sordid. Kuigi, mis seal salata, õitsevate põõsaste sorte oleks ehk isegi lihtsam määrata, aga kes see ütles, et lihtne peab olema. Kui ikka on võimalus asju keerulisemalt ja põnevamalt teha, tuleb seda just nii teha.

Aga saage tuttavaks: "Antohony Waterer",

"Golden Princess"

ja "Goldflame".

Luban, et igaks juhuks kontrollin, kas ikka panin õiged nimed, siis üle, kui põõsad täies õies on ;-).

Aga peale selle, priimulad õitsevad ka. Vanaema käest sain paar aastat tagasi. Nii ilusaks, suureks ja tugevaks on nad kasvanud. Ja alõtšad õitsevad. Ploomide õitsemisega läheb veel natuke aega vist. Nagu tulpidegagi :-D

Õhtuti õues veel kahjuks istuda ja lugeda ei saa. Aiadiivan on küll juba valmis ja talvel pooleli jäänud viis juturaamatut ootavad ka kannatlikult välisukse juures, aga lihtsalt minu jaoks on natukene veel liiga külm. Nädalavahetusel tegelikult sai teki all aias juba niisama istuda ka, aga sellise päris mõnusa olemiseni läheb veel aega.

No tegelikult on üldse see igal õhtul õues käimine veel üsna harjumatu. Huvitav, et igal kevadel tuleb uuesti ennast harjutada talvel unustatud asjadega. Eile näiteks avastasin, et poolteist nädalat tagasi potti pandud võõrasemad hakkavad natuke närtsima ja jõudsin juba mõelda korraks, et ei tea, kas neil on külm või midagi. Ja alles hetk hiljem avastasin, et äkki neid peaks kastma. Nagu esimest korda oleks aias :-). Liiga pikk talv vist oli.

Üldiselt aga olen seda kevadet üsna rahulikult võtnud. Ei ole väga palju aias ringi tormanud ja pigem käin ühe peenra juurest teise juurde, kükitan ja imetlen, kuidas tulbid ja nartsissid kasvavad, kuidas põõsastel on imearmsad pisikesed erkrohelised lehed ja teen plaane. Suuri plaane. Ja muidugi mitte ei täiusta neid, mis sügisel sai tehtud. Ikka täitsa uued ja veel suuremad. Näiteks, et hädasti oleks vaja sellist laua, riiulite ja sahtlitega aiaköögi nurka, kus saaks kraani all mugavalt käsi loputada, lillepotte ja väiksemaid aiatööriistu hoida, grillitarvikuid varjule tõsta jms. Kuskil ajakirjas just oli sellisest pilt ka. Nüüd tuleb see vaid üles otsida ja ehitama asuda :-D.

Aga, mis puudutab lilli, siis krookused peaaegu enam ei õitse ja tulbid veel ei õitse. Küll aga on enamusel neist olemas juba õienupud. Kuna sügisel sai maha pandud üsna mitu erinevat sorti, siis nüüd märkan isegi mina, aiavõhik, et tulbid on erinevad juba siis, kui õied veel lahtigi ei ole. Üllatus, eks :-). Näiteks sellest ümarama peaga tulbist peaks sirguma lilla sakiliste servadega sort Curly Sue ja sellest kitsama peaga tulbist sihvakama ja rohelise-punase kirju õiega Hollywood.

Aga kõigil tulpidel kahjuks ei olegi õienuppusid. Ei tea, kas neid ei tulegi ja nad kasvatavadki ainult lehti või tulevad nad hiljem? Eelmisel nädalal kirjutasin ekslikult, et sibulast oli ülesse tulnud 107 tulpi, tegelikult oli neid ikka 97. Ja kuna meie koer oli eelmisel nädalal natuke haige, siis tema meeltesegaduses ja väga väsinud ja rasked sammud käisid ka ikka üsna mitu korda otse läbi paari tulbipeenra. Aga ma kohe kuidagi ei suutnud teda keelata. Niigi kahju oli temast. Tänaseks on aga tervis juba parem, samm reipam, pilk selgem ja tulbipeenar ei kutsu teda enam üldse.

Nartsissid õitsevad ka. Aga nendega on selline naljakas lugu, et täiesti tavaline täismõõtmetes sort on otsustanud hakata imepisikeses ja kasvada kääbusvormis :-). Panin pilti tehes võrdluseks pisikese männikäbi nartsissidele kõrvale. No tõesti väga väikesed nartsissid on. Aga selle eest nunnud muidugi. Nagu kõik väiksed asjad :-).

Möödunud nädalavahetuse võib kokku võtta kui aia sügisese suurpuhastuse. Kõigepealt tegin tühjaks oma mängukasvuhoone, korjasin ära kõik veel rohelised tomatid, tegin taimedest ja mullast tühjaks kõik potid ja pesin need hoolikalt ära. Kasvuhoone pesin ka ära. Siis kõik korvid, kus lillepotid sees olid, tegin samuti tühjaks, veel õitsevad võõrasemad istutasin koos mullapalliga teiste kõrvale peenrasse ja pesin ära ka need potid ja korvid. Ühesõnaga suuuuur aianõude pesemine oli.

Peale seda tohutut veega mängimist riisusime kokku lehed. Lehti ja okkaid on aias ikka nii palju, et enne, kui riisumisega lõpuni jõudsime, läks väljas pimedaks. No aga parem pool, kui mitte midagi, eksju? Lisaks tuli riisumise käigus maja servast vahtralehtede alt välja veel üks kummaline pisikeste sarvedega seen. Ta näeb nii hirmuäratav välja, et võin pea anda, et see süüa ei kõlba. Aga vaadata on muidugi põnev. Tegin pilti ka. Proovisin seekord olla parem fotograaf ja tegin pildi nii alt (et oleks näha jalg) kui ka pealt (et oleks näha pisikesed sarved). Nime ma loomulikult jälle ei tea.

Vesiroosi vanni pesin ka puhtaks ja panin vesiroosi ämbrisse talvekorterisse kolimist ootama. Eelmine talv õnnestus tema keldris talvitamine päris hästi ja ta oli väga tubli lehtede kasvataja ja natuke vähem tubli õitseja sel suvel. Aga kuna kõik aias olevad veekogud (st üks plekkvann ja üks maasse kaevatud vana katel) külmuvad põhjani läbi, ei julge ma teda talveks välja jätta.

Aaaa, tomatite kohta tahtsin ka veel kirjutada. Mängukasvuhoonet tühjendades sain pisikesi rohelisi viinamarjasuuruseid tomateid taaskord terve peotäie. Üldse olen sel aastal saanud tomateid kokku päris mitu peotäit nii, et sellest tomatieksperimendist tuli siiski natuke rohkem, kui lihtsalt kasvatamisrõõm. Aga ikka väääääga kaua võtab aega see, kui nad ükskord punaseks lähevad. Kasvuhoones ei läinud punaseks ükski. Enne kukkusid lihtsalt maha. Maalt tõime juba mitu nädalat tagasi kõik tomatid kasvuhoonest ära. Need seisavad siiamaani koridoris, pimedas, kasti sees ja lähevad ükshaaval punaseks. Sellise tempo juures saame viimased oma aia tomatid I advendi aegu :-). Iseenesest oleks see ju täitsa tore :-D.

PS Ostsin eelmisel nädalavahetusel kohalikust aianduskeskusest veel ühe 70% allahinnatud paki tulbisibulaid. Nüüd võib mind vist küll ametlikult tulbihoolikuks nimetada :-D. Tegelikult on nendega mul hoopis teine plaan. Kavatsen neid Aialeht.ee-s loetud õpetuse põhjal hoopis ajatada. Jõuludeks vist enam ei jõua, aga sõbrapäevaks pott punase tulbiga oleks ju tore.

Nüüd on lõpuks kõik lillesibulad ka maas ja aeda on vaja minna veel vaid riisumiseks ja rooside katmiseks. Aga sinna on veel aega.

Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.

Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.

Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).

Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.

Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.

PS Meil õitsevad veel ikka aias roosid, võõrasemad ja saialilled :-)

Kui võtta eelmine nädalavahetus kokku paari sõnaga, siis see oleks SUUR KOLIMINE. Kõigepealt kolisid maasikad uude ja suuremasse peenrasse. Tegin neile tegelikult peenra valmis juba kompostikasti ehitades. Tuli selline kõrgem ja ilusam ja konkreetsete servadega. Nüüd siis saidki kõik mu maasikataimed endale uue kodu ja järgmisel suvel loodame mitu korda suuremat saaki saada. Peenar hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin kevadel veel ühe teha ja sinna ka midagi panna. Aga mida täpselt, selgub kevadel ;-). Siis kolis aiamööbel sisse, sest tundus, et sel aastal me enam lihtsalt väljas ei istu. Oli küll soe ja ilus suvi ja aias sai palju oldud ja toimetatud, aga ikka veel tundub, et seda suve oleks võinud veel ja veel olla. Kuidagi kurb ja tühi tunne on nüüd. Ja terrass on nii lage, hall ja nukra olemisega.

Karvane mägisibul ''Boris'' kolis uude kohta. Täpsemalt sama peenra teise otsa, kus tal on natuke rohkem ruumi ja õhku. Ta oli viimase paari nädalaga kuidagi väga õnnetuks ja näruks muutunud - just nagu keegi oleks teda söömas käinud, aga kes see ikka sööb mägisibulaid? Loodan, et talle see uus koht sobib paremini ja ta päris välja ei lähe.

Margareetad kolisid ka. Seekord õunapuu alla. Ei tea, kas sai kõige õigem koht, aga peenras hakkasid nad võimust võtma ja sinna ei saanud nad enam jääda. Päris välja neid juurida ka ei raatsi, sest mulle väga meeldivad valged ja roosad Margareeta õied. Nad on ilusad, konkreetsed, väikesed ja...ja muidu igati armsad :-). Päevaliiliate lehed olid ka nii laiali vajunud, et olid peaaegu terve peenra enda alla katnud. Neid ma muidugi ära ei kolinud ja maha ka veel ei lõiganud, vaid põimisin lehed lihtsalt kokku :-).
Ja siis loomulikult kolis suur hulk vahtralehti kompostihunnikusse. Osad kolisid ka ajutiselt tuppa vaasi, aga millegipärast ei taha nad seal kuigi kaua seista ja kuivavad üsna kiiresti ära.

Ja veel kolis kodu-diivan remonti, üks vana riiul õe juurde, renoveeritud puhvet-kapp vanaema juurde, meie juures ajutiselt peatunud kodukino helisüsteem tagasi sõbranna juurde, uus mööbel saunaruumi, muruniiduk ja saag maalt linna jne. See on tegelikult juba kõik küll mitte üldse selle blogi teema, aga see kirjeldab ilmekalt seda, kui suur kolimine sel nädalavahetusel toimus. Ja nii ma olingi pühapäeva õhtuks nädalavahetusest tõsiselt väsinud.

Nüüd plaanin paar päeva teha absoluutselt mitte midagi ja nädalavahetusel alles hakata uuesti usinaks - nt panna maha tulbisibulad. Olen kevadel aiablogijate postitusi lugedes palju märkmeid teinud ja nüüd endale suuuuure hunniku imeilusaid tulbisibulaid kogunud. Aiablogiatele suur aitäh nõuannete eest ;-). Kuidagi peaks nad nüüd mugavasti maha saama ja seda nii, et järgmisel aastal, sibulaid välja võttes, nad jälle omavahel sassi ei läheks. Mõtlesin, et panen nad madalate plastik kastide sisse, et siis on kerge korraga maha kaevata ja suvel üles võtta (erinevate sortide vahele saan panna ju võrgu vms), sest näiteks möödunud suvel jäidki osad sibulad lihtsalt kadunuks. Istutuskorve ei raatsi osta (kooner, nagu ma olen), sest mul on sibulaid kuskil viiekümne ja saja vahel ja neid korve läheks siis niiiiii palju. Äkki on kellelgi mõni hea idee jagada, kuidas tulbisibulaid maha panna nii, et sordid sassi ja sibulad kaotsi ei läheks?

PS Kanarbikud õitsevad ilusti. Ja juba üsna mitmendat sügist.

Kõik aiapidajad võiks vähemalt korra elus oma aia kohta päevikut või blogi pidada ja teha sinna igal nädalal vähemalt ühe sissekande. Regulaarsed ülestähendused aitavad aeda märgata hoopis värskema pilgu läbi. Aed on muidugi tore ilma blogitagi, aga pikkade tööpäevade õhtutel mina näiteks võib-olla muidu aeda ei jõuakski. Nüüd on aga põhjust - juba blogi pärast teen igal õhtul aiale ringi peale, et mitte maha magada ühtegi õitsemist, vajadusel natuke rohida, lõigata, kasta ja mõni pilt teha.

Minu puhul on blogi muidugi ka hea nö mälu järgmisteks aastateks, et millal ma midagi istutasin ja millal üks või teine taim õitses. Üles kirjutamata kipuvad ikka asjad ununema.

Ühesõnaga tulbid veel õitsevad. Küll harvemini kui eelmisel aastal, aga siiski. Kuigi need tulbid, mis põõsaste serva olid istutatud, ei õitse. Raske lumi vajutas põõsad nii palju "laiemaks", et tulbid on nüüd peaaegu keset põõsast. Seekord panen sügisel kõik tulbid ühte peenrasse kokku ja põõsaste alla ei pane ühtegi.

Veel viimased elupuude all päikese eest varjus olevad nartsissid õitsevad ka. Tegelikult ei ole see vist neile hea koht, sest päikest nad tõesti praktiliselt ei näegi. Võib-olla nad sellepärast ongi natuke õrnakesed ja kahvatud?

Ja piibelehed õitsevad. Neid on niiiii toredalt palju ja tuleb iga aastaga juurde. Sel aastal oli praktiliselt silmaga näha, kuidas nad kasvasid. Kui oleks aega rohkem olnud, oleks võinud rahulikult istuda ja vaadata, kuidas nad ennast mullast välja sirutavad.

Sirelid õitsevad ka. Küll naabrite aias, ühel pool valged ja teisel pool lillad, aga õnneks on paar oksa meie aias ka. Käisin eile otsimas, et kas on viieseid õisi, aga kahjuks ei leidnud. Täna jätkan ;-).

Ja kõik vähegi võimalikud kohad on ikka veel pisikesi vahtrahakatisi täis. Kas neid on tõesti igal aastal nii palju olnud? Ja naati võiks ka kilo kaupa müüma hakata (või ma võin isegi meetrites müüa, kui kellelgi huvi on).

Üllatusena leidsin, et hosta on vist ühe oma võsukese saatnud naaberpeenrasse. Peenarde vahel on vahel on muide 3 meetrit muru. Kas see on tõesti võimalik või on see hoopis hästi maskeerunud naat? Ega ma tegelikult eriti ei imestaks.

Ja minu kõige suurem rõõm - varsti hakkab õitsema pojeng. Suur rõõm on see sellepärast, et minu esimesel suvel meie uues aias kolisin ma pojengi ümber ja selle peale ta solvus vist südame põhjani. Järgmisel aastal ei ajanud isegi lehti välja. Siis ostsin ühe pojengi juurde (no, et seltsis segasem) ja panin selle ka samasse peenrasse, aga ikka ei midagi. Eelmisel aastal olid sellel esimesel pojengil juba 10 cm kõrgused lehed ja sel aastal on pojeng päris õige suurusega ja juba ka paari pisikese õienupuga. Uuemal pojengil on ka pisikesed lehed ja kui ma teda nüüd usinalt kastan ja paari ilusa sõnaga meelitan, siis ehk hakkab tema ka ükskord õitsema :-).

Pojengide värviga on muidugi teine teema. Seda tean, et uus pojeng peaks olema roosat värvi (või isegi selline nii öelda vana roosa). Aga vana pojengi värv saab olema üllatus. Kui hoolega õienuppusid uurida, siis midagi lillakat sealt nagu paistaks, aga kindel ma veel ei ole.

Ainult, et sipelgaid näen pidevalt selle vanema pojengi õienuppudel askeldamas. Kas peaks neid sealt kuidagi ära ajama või ega nad õisi ära ei söö?

Sellel pildil on pojeng esialgu veel laenatud õiega.