Sel nädalavahetusel võtsime kätte eriti suurelt – ehitasime endale aeda kompostikastid okaste, lehtede, muru ja muude aiajäätmete komposteerimiseks.

Juba mitu aastat häirib mind aia nurgas olev suur ja pidevalt laiali vajuv kompostihunnik. Väikeses aias on kõik nähtaval ja iga ruutmeeter on ju arvel ja nii ma olengi juba tükk aega püüdnud välja mõelda, mida selle hunnikuga teha.

Kuna okkaid riisume aasta jooksul kokku ikka meeletult ja need kõdunevad üsna aeglaselt, ei ole meil mõtet tavalist plastikust kompostrit omada - see saaks lihtsalt kohe ääreni täis. No ja mitu oleks ju ka kole ja kõigele lisaks veel kallis ka. Toidujäätmete kompostimiseks on meil tegelikult niikuinii kinnine plastikonteiner ja ühest sellisest on küll.

Niisiis oli vaja midagi välja mõelda. Kogusin aastate jooksul siit sealt ideid ja visandasin nad ühel talveõhtul paberile. Tahtsin, et oleks selline kast, et saaks vajadusel seinad kergesti eest ära võtta ja mulla sealt laiali vedada, samas peaks õhk ka ligi pääsema ja ilus peaks olema jne jne jne

Natuke nõu peetud ja arvutatud ostsimegi reedel hunniku laudu, katsime need igaks juhuks puidukaitsevahendiga üle ja asusime ehitama. Idee oli teha üks vaheseinaga piklik kompostikast. Tegime selle nii, et küljelauad toetavad üksteise peale servadest (ehk siis on nagu risti) ja küljelaudasid hoiavad omakorda koos/püsti/üleval kõrvuti maasse raiutud lauad mõlemas seina otsas. Keeruline seletada, aga ehk piltide pealt on paremini näha.

Kohendamist ja toestamist vajab veel tegelikult kompostikasti tagumine sein, sest kompostihunnik on üsna raske ja surub tagumise seina natuke viltu. Tõenäoliselt paneme sinna toeks mõned vaiad. Natuke muud viimistlemist jäi veel selle nädala õhtutesse ka, aga suurema töö saime peaaegu kõik eile valmis.

Koer oli ka terve ehitamise aja usinasti juures ja jälgis kõike suure huviga. Et kui keegi tahab küsida, et kuidas me midagi tegime, siis tema annab kindlasti hea meelega nõu. Kõige enam huvitas teda tegelikult just see laudade katmine puidukaitsevahendiga.

Õhtu jooksul käisime veel mitu korda vaatamas, et küll ikka tulid toredad kastid ja nüüd on see aianurk ka kohe palju ilusam.

Kompostihunnik enne...

...ja kompostihunnik pärast. Ja tegelikult on sellel pildi peal kastil kaks seina veel puudu.

Nägin eelmisel aastal kuskil ajakirjas pilti imearmsast väikesest kaarsillast kellegi aias. Sild läks ilusti üle oja ja jättis üldse sellise armsa, romantilise, koduse mulje täiesti võõrast aiast. No ja loomulikult oli peale selle pildi nägemist sellist silda kohe meile (loe: mulle) ka aeda vaja.

Kõigepealt uurisin, et kus selliseid sildasid müüakse ja mis nad maksavad. Müüdi küll, aga mis hinnaga? Kooner nagu ma olen (eriti arvestades seda, et tegelikult meil ju aias ühtegi oja ei ole, millest oleks VAJA silda üle), otsustasin siis silla ise ehitada. Koos kaasabiga küll tegelikult, päris üksi oleks keeruline olnud (loogikast jääb puudu).

Sobiv materjal silla ehitamiseks tuli kätte täitsa iseenesest, kui peale garaaži koristamist otsustasime kõiki põrandalauajuppe enam mitte alles hoida ja jätta alles vaid pikad ja terved lauad.

Poest ostsime peotäie kruvisid, puiduliimi ja tumeda puidupeitsi.

Kõigepealt liimisime kaks suuremat-jämedamat põrandalauda omavahel serviti kokku ja siis veel kaks. Peale liimi kuivamist joonistasime nende peale naelast ja nöörist sirkli abil kaks poolkaart (ühe üles, teise selle alla) ja lõikasime vastavalt poolkaarte joontele tikksaega kaared välja. Nendest sai siis silla põhi ehk nö tugitalad.

Õhematest ja peenematest põrandalauajuppidest lõikasime silla lauad (need kuhu peale astuda saab) ja käsipuud. Siis natuke kruvimist (kõik silla-lauad põhja külge kruvidega kinni, käsipuu lauad/postid silla-laudade külge kinni) ja peitsimist ja sild oligi valmis.

Päris käsipuudega saime ainult tükk aega nuputada, et kuidas neid ilusti teha. Tahtsin ikka sellist klassikalist kaart, selle tegemine tundus liiga keeruline. Iseenesest selle põhja lõikamisel oleks saanud kohe ühe kitsama kaare ka lõigata käsipuu jaoks, aga siis ei tulnud selle peale. Siis tuli aga idee panna käsipuuks hoopis jäme köis ja kinnitada see käsipuupostide külge konksudega (nendega, millega tavaliselt asju lakke või räästa alla riputatakse - samasuguse konksu otsas ripub meil lilleampel).

Köie otsad jätsime meelega rippu ja nüüd saame vastavalt internetist kunagi nähtud juhistele kasutada silda ka koduse ilmajaamana. Mäletate küll seda eesel-ilmajaama lugu? Ühesõnaga kui köie otsast tilgub vett, siis väljas sajab, kui köied otsad liiguvad, on väljas tuuline, kui köis on kaetud valge kihiga, on väljas lumi. Lihtne.

Aga muidu udupeen sild tuli ja mulle väga meeldib :)

Esimene pilt on tehtud eelmisel aastal peale silla valmimist ja teine sel kevadel. Värskema pildi sillast (kuigi ega ta vahepeal tegelikult kasvanud ei ole ;-) ) panen siis, kui fotokaga jälle sõbraks saan.

Kuidas saada endale aeda ideaalne muru? See tähendab siis seda, et muru on tihe ja kasvab hästi, muru ei sisalda ei võililli ega teelehti, ei kuiva laiguti ära ja ei asendu sügiseks samblaga.

Meil on üsna liivane pinnas (männimets). Umbes kümme aastat tagasi on meile toodud paar koormatäit mulda (ja mullatoojalt hämamise mõttes vist ka koormatäis kiviklibu :-S). Oma kompostihunnikust viskame ka ikka igal aastal mitu kärutäit värsket mulda peale ja võrreldes naabritega on meil tõesti peaaegu nagu päris muru, aga tahaks ikka sellist veel paremat ja pigem golfiväljaku sarnast asja.

Mis me oma muruga siis teeme. Esiteks kevadel käime me ta üle samblaeemaldaja masinaga, siis külvame uut muru juurde, siis väetame, ja siis paneme natuke veel mulda ka peale ja siis veel suure raske metallrulliga üle. Veel ei ole ma suutnud välja uurida, kas siis parem oleks niita muru madalalt või pigem kõrgemalt ja kas jätta multš (ehk murupuru) muru peale või lõigatud muru ära korjata? Praegu teeme kord nii kord naa.

Muru seemne valisin mina paar aastat tagasi umbes kolme erineva aiaraamatu põhjal. Igas raamatus oli soovitatud üht või teist murutaime vastavalt aias olevatele tingimustele ja nii ma valisingi meile sobivaima. Vaatasin, et oleks külmakindel, taluks varju ja samas ka kohati lauspäikest, koera ja inimeste kõndimist-jooksmist, suvel kuiva ja kannataks kasvada mändide all (on vist leeliselisem pinnas või oli see hoopis happelisem? Enam ei mäleta).

Kohati kasvabki nüüd muru täitsa hästi, aga mõne koha peal on teelehed muru täitsa välja söönud (ikka metsikult on neid ja tuleb aina juurde), mõne koha peal valitseb muu umbrohi ja mõne koha peal sammal. Teelehed just tekivad eriti nendesse kohtadesse, kus on rohkem tallamist. Äkki ongi asi selles, et pinnas on tavamuru jaoks liiga kõva ja teelehe jaoks ideaalne? Ühesõnaga lahti neist ei saa me kuidagi.

Teisena levib meil võilill, aga teda vähemalt õnnestub välja juurida ja teda on ka tunduvalt vähem. Teelehe väljajuurimise katsel tulevad äärmise pingutuse korral ära ainult lehed.
Korra proovisime ka umbrohumürki murule panna ja see mõjuski üsna hästi, aga muu hulgas mõjus see hästi ka sõnajalale ja veel paarile taimele. Lausa nii hästi, et neid ei olegi nüüd paar aastat juba enam näha.

Ja siis nagu kulutuli on nüüd aias ka palju margareetasid (päriselt harilik kirikakar). Mind nad muidugi ei häiri ja mulle nad meeldivad, aga kui ma vaatan, kui kiiresti nad levivad (tõin paar pisikest taime üleeelmisel aastal lillepeenrasse), siis varsti on meil aias ainult teelehed ja margareetad ja muru pole ollagi. Aga samas, mis ma nurisen, siis jälle üks mure vähem ja niitma ei pea enam kunagi.

Nüüd, juunis, kasvabki muru nii kiiresti, et ei julge kodust ära minna, muidu ei leia koera aiast muru seest üles. Eelmisel nädalal ei saanud niita, sest siis kui kodus olime, sadas vihma, ja kui ilm oli kuiv, ei olnud jälle kodus. Varsti on heinamaa ja võib vikatiga kallale minna. Aga kui nii kiiresti kasvaks ainult päris muru ja see sööks omakorda teelehed ja võililled välja (või lämmataks nö ära), siis oleks ju eriti tore. Äkki nii juhtubki, kui tükk aega ei niida? Ja siis ongi meil peale järgmist niitmist aias golfimuru laadne muru. (Küll on lihtne olla blond, igasugu asju võib ette kujutada ja keegi ei pane pahaks :-).)

Sel aastal on meie aias uued elanikud - teod. Ühel päeval lihtsalt olid kõik kohad neid täis. Huvitav, kas neile oli siis tõesti möödunud talv soodne paljunemiseks? Ja kust nad üldse tulid? Meil ei ole väga viljakas ja lopsakas maa, ei ole niiskeid tihnikuid ega kõrget muru (liiva peal ju eriti midagi kasvada ei taha), aga siin nad igal juhul nüüd on.

Tigusid on nii hostade juures kui pojengi peal, piibelehtede peal ning maasikate juures, karusmarja põõsas ja rabarberi lehtedel ja isegi tulbi õie sees oli üks.

Lugesin internetist, et kui klaaspurk õllega maasse kaevata, siis õlle lõhn pidi neid purki meelitama ja siis nö uputama. Aga terve aed klaaspurke maasse täis kaevata on ka kuidagi imelik. Ja ma olen üsna kindel, et koer joob selle õlle sealt enne ära, kui ükski tigu sellest haisu ninna saab.

Ka on nende hävitamiseks olemas mingid graanulid ja mürgid. Neid aga eriti kasutada ei tahaks, sest eks see mürk imbub ka maasse ja marju, mis seal samas maas kasvavad, me ju sööme.

Kõige tõhusamalt pidid neid hävitama hoopis kanad, aga kardan, et selle kohta on jälle linnas elades mingid reeglid. Muidu oleks ju tore, kui kanad aias ringi tatsaks. Aaaa õigus - meil on ju koer. Talle ka muidugi kindlasti hirmsasti "meeldiks" kanad ;-).

Nii et, arvatavasti pean neid lihtsalt hakkama käsitsi üks haaval kokku korjama ja siis....maha matma? Katki ei saa ju teha, ta on kole loom küll, aga elab ju. Või äkki korjan kokku ja viin metsa tiiki metspartidele maiustamiseks? See tundub kuidagi vähem hirmus. Ei tea, kas neile nad maitseks?

Sipelgad ja muud kahjurid (lehetäid näiteks) on sel aastal jälle kuidagi palju tagasihoidlikumad. See, et sipelgad pojengi peal käivad, pidavat tõesti olema selleset, et neile see pojengi nektar hirmsasti meeldib. Mujal ma neid veel näinud ei olegi.

Kõik aiapidajad võiks vähemalt korra elus oma aia kohta päevikut või blogi pidada ja teha sinna igal nädalal vähemalt ühe sissekande. Regulaarsed ülestähendused aitavad aeda märgata hoopis värskema pilgu läbi. Aed on muidugi tore ilma blogitagi, aga pikkade tööpäevade õhtutel mina näiteks võib-olla muidu aeda ei jõuakski. Nüüd on aga põhjust - juba blogi pärast teen igal õhtul aiale ringi peale, et mitte maha magada ühtegi õitsemist, vajadusel natuke rohida, lõigata, kasta ja mõni pilt teha.

Minu puhul on blogi muidugi ka hea nö mälu järgmisteks aastateks, et millal ma midagi istutasin ja millal üks või teine taim õitses. Üles kirjutamata kipuvad ikka asjad ununema.

Ühesõnaga tulbid veel õitsevad. Küll harvemini kui eelmisel aastal, aga siiski. Kuigi need tulbid, mis põõsaste serva olid istutatud, ei õitse. Raske lumi vajutas põõsad nii palju "laiemaks", et tulbid on nüüd peaaegu keset põõsast. Seekord panen sügisel kõik tulbid ühte peenrasse kokku ja põõsaste alla ei pane ühtegi.

Veel viimased elupuude all päikese eest varjus olevad nartsissid õitsevad ka. Tegelikult ei ole see vist neile hea koht, sest päikest nad tõesti praktiliselt ei näegi. Võib-olla nad sellepärast ongi natuke õrnakesed ja kahvatud?

Ja piibelehed õitsevad. Neid on niiiii toredalt palju ja tuleb iga aastaga juurde. Sel aastal oli praktiliselt silmaga näha, kuidas nad kasvasid. Kui oleks aega rohkem olnud, oleks võinud rahulikult istuda ja vaadata, kuidas nad ennast mullast välja sirutavad.

Sirelid õitsevad ka. Küll naabrite aias, ühel pool valged ja teisel pool lillad, aga õnneks on paar oksa meie aias ka. Käisin eile otsimas, et kas on viieseid õisi, aga kahjuks ei leidnud. Täna jätkan ;-).

Ja kõik vähegi võimalikud kohad on ikka veel pisikesi vahtrahakatisi täis. Kas neid on tõesti igal aastal nii palju olnud? Ja naati võiks ka kilo kaupa müüma hakata (või ma võin isegi meetrites müüa, kui kellelgi huvi on).

Üllatusena leidsin, et hosta on vist ühe oma võsukese saatnud naaberpeenrasse. Peenarde vahel on vahel on muide 3 meetrit muru. Kas see on tõesti võimalik või on see hoopis hästi maskeerunud naat? Ega ma tegelikult eriti ei imestaks.

Ja minu kõige suurem rõõm - varsti hakkab õitsema pojeng. Suur rõõm on see sellepärast, et minu esimesel suvel meie uues aias kolisin ma pojengi ümber ja selle peale ta solvus vist südame põhjani. Järgmisel aastal ei ajanud isegi lehti välja. Siis ostsin ühe pojengi juurde (no, et seltsis segasem) ja panin selle ka samasse peenrasse, aga ikka ei midagi. Eelmisel aastal olid sellel esimesel pojengil juba 10 cm kõrgused lehed ja sel aastal on pojeng päris õige suurusega ja juba ka paari pisikese õienupuga. Uuemal pojengil on ka pisikesed lehed ja kui ma teda nüüd usinalt kastan ja paari ilusa sõnaga meelitan, siis ehk hakkab tema ka ükskord õitsema :-).

Pojengide värviga on muidugi teine teema. Seda tean, et uus pojeng peaks olema roosat värvi (või isegi selline nii öelda vana roosa). Aga vana pojengi värv saab olema üllatus. Kui hoolega õienuppusid uurida, siis midagi lillakat sealt nagu paistaks, aga kindel ma veel ei ole.

Ainult, et sipelgaid näen pidevalt selle vanema pojengi õienuppudel askeldamas. Kas peaks neid sealt kuidagi ära ajama või ega nad õisi ära ei söö?

Sellel pildil on pojeng esialgu veel laenatud õiega.