Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.

Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.

Et mis me siis tegime. Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.

Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.

Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.

Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.

Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.

Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.

Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.

Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.

Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?

Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.

Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)

PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.

Käin iga päev kannatamatult aias tulpe piilumas. Aga ei midagi. Või noh, tulpe on küll, selles suhtes midagi ikka on, aga mida ei ole, on õied.

Kuigi eile, hakkas peaaegu avanema esimene tulp -"Mount Tacoma". Aga see, milline ta peaks päris avatuna välja nägema, on ikka natuke midagi enamat. Tulp nimega "Spring Green" on omadega ka juba aimataval kaugusel. Pildi tegin õhtul, seega seda päris ilusat kevadrohelist värvi tabada ei õnnestunudki. Proovin nädalavahetusel uuesti.
No ja "Hollywoodi" erkpunast värvi on ka õige pisut juba näha

ja "Curly Sue" tumelilla sakiline serv on ka hakanud ennast rohelise kesta seest välja pressima.

Nii et natukene peab veel ootama, õige pisut. Vist. Loodetavasti.

Aga tubli olin ka nädalavahetusel. Püüdsin ära määrata aias kasvavate enelaste sordid. Kuigi, mis seal salata, õitsevate põõsaste sorte oleks ehk isegi lihtsam määrata, aga kes see ütles, et lihtne peab olema. Kui ikka on võimalus asju keerulisemalt ja põnevamalt teha, tuleb seda just nii teha.

Aga saage tuttavaks: "Antohony Waterer",

"Golden Princess"

ja "Goldflame".

Luban, et igaks juhuks kontrollin, kas ikka panin õiged nimed, siis üle, kui põõsad täies õies on ;-).

Aga peale selle, priimulad õitsevad ka. Vanaema käest sain paar aastat tagasi. Nii ilusaks, suureks ja tugevaks on nad kasvanud. Ja alõtšad õitsevad. Ploomide õitsemisega läheb veel natuke aega vist. Nagu tulpidegagi :-D

Maasikad veel ei õitse, tulbid ka mitte, aga selle eest on need imepisikesed nartsissid täies õies, võõrasemad on imekenad ja üle-eelmisel talvel poti sees kingituseks saadud ja siis kevadel maha pandud hüatsint õitseb ka. Kuigi kummaline on see, et tookord oli potis kolm sibulat ja neist üks nüüd õitseb, teine - ma ei teagi - arvab, et õitseb vist ja kolmas on vaevu ennast alles maa seest välja ajama hakanud. Ja maha sai nad pandud täpselt samal ajal samasse peenrasse kõik kolm üksteise kõrvale. Huvitav, kas äkki hüatsintidega on sama lugu, mis nartsissidegagi ja miski mõjutab nende kasvu? Näiteks see, kui sibul satub elupuu juure peale või juurele liiga lähedale ja selle koha peal lihtsalt ei ole mullas üle mitteühtegi toitainet või energiat?

Nädalavahetusel oli plaan kaevata kompostihunnik ka ümber, sõeluda muld hernepeenrasse ja põõsaste alla. Aga see kaevamine on ikka nii pikk ja raske töö ja okkad ei ole ikka üldse kõduneda tahtnud. Vaatasin täna hommikul tööle tulles, et me oleme vist peaaegu ainukesed meie tänaval, kes ei kasuta neid oranže, Nõmme LOVi poolt pakutud, kotte okaste ja lehtede äraviimiseks. Kõik, mis kokku riisume läheb komposti ja siis uuesti mullana aeda laiali. Sest see muld ju ikka kaob kuskil peenardest ja põõsaste alt. No ja aegajalt on ju isegi mõni peenar vaja juurde teha. Huvitav, kuidas siis kõik teised mulda saavad, kes lehti ei komposteeri? Või neil ei olegi mulda vaja? Või neil muld ei kao ja meil näiteks koer sööb salaja kõik mulla ära?

Aga hirmus kiiresti hakkas see kevad/suvi pihta küll. Juba on kõik vabad päevad otsast ääreni tegevusi täis ja aias saab olla ainult siis, kui veel nibin-nabin ei ole jõudnud pimedaks minna. Kui nädalavahetusel kompostihunnikut ümber kaevasime, lõpetasime ka alles siis, kui väljas enam absoluutselt ei näinud, kas labida peal on puhas must muld või okka-kivi-käbi klibu.

Õhtuti õues veel kahjuks istuda ja lugeda ei saa. Aiadiivan on küll juba valmis ja talvel pooleli jäänud viis juturaamatut ootavad ka kannatlikult välisukse juures, aga lihtsalt minu jaoks on natukene veel liiga külm. Nädalavahetusel tegelikult sai teki all aias juba niisama istuda ka, aga sellise päris mõnusa olemiseni läheb veel aega.

No tegelikult on üldse see igal õhtul õues käimine veel üsna harjumatu. Huvitav, et igal kevadel tuleb uuesti ennast harjutada talvel unustatud asjadega. Eile näiteks avastasin, et poolteist nädalat tagasi potti pandud võõrasemad hakkavad natuke närtsima ja jõudsin juba mõelda korraks, et ei tea, kas neil on külm või midagi. Ja alles hetk hiljem avastasin, et äkki neid peaks kastma. Nagu esimest korda oleks aias :-). Liiga pikk talv vist oli.

Üldiselt aga olen seda kevadet üsna rahulikult võtnud. Ei ole väga palju aias ringi tormanud ja pigem käin ühe peenra juurest teise juurde, kükitan ja imetlen, kuidas tulbid ja nartsissid kasvavad, kuidas põõsastel on imearmsad pisikesed erkrohelised lehed ja teen plaane. Suuri plaane. Ja muidugi mitte ei täiusta neid, mis sügisel sai tehtud. Ikka täitsa uued ja veel suuremad. Näiteks, et hädasti oleks vaja sellist laua, riiulite ja sahtlitega aiaköögi nurka, kus saaks kraani all mugavalt käsi loputada, lillepotte ja väiksemaid aiatööriistu hoida, grillitarvikuid varjule tõsta jms. Kuskil ajakirjas just oli sellisest pilt ka. Nüüd tuleb see vaid üles otsida ja ehitama asuda :-D.

Aga, mis puudutab lilli, siis krookused peaaegu enam ei õitse ja tulbid veel ei õitse. Küll aga on enamusel neist olemas juba õienupud. Kuna sügisel sai maha pandud üsna mitu erinevat sorti, siis nüüd märkan isegi mina, aiavõhik, et tulbid on erinevad juba siis, kui õied veel lahtigi ei ole. Üllatus, eks :-). Näiteks sellest ümarama peaga tulbist peaks sirguma lilla sakiliste servadega sort Curly Sue ja sellest kitsama peaga tulbist sihvakama ja rohelise-punase kirju õiega Hollywood.

Aga kõigil tulpidel kahjuks ei olegi õienuppusid. Ei tea, kas neid ei tulegi ja nad kasvatavadki ainult lehti või tulevad nad hiljem? Eelmisel nädalal kirjutasin ekslikult, et sibulast oli ülesse tulnud 107 tulpi, tegelikult oli neid ikka 97. Ja kuna meie koer oli eelmisel nädalal natuke haige, siis tema meeltesegaduses ja väga väsinud ja rasked sammud käisid ka ikka üsna mitu korda otse läbi paari tulbipeenra. Aga ma kohe kuidagi ei suutnud teda keelata. Niigi kahju oli temast. Tänaseks on aga tervis juba parem, samm reipam, pilk selgem ja tulbipeenar ei kutsu teda enam üldse.

Nartsissid õitsevad ka. Aga nendega on selline naljakas lugu, et täiesti tavaline täismõõtmetes sort on otsustanud hakata imepisikeses ja kasvada kääbusvormis :-). Panin pilti tehes võrdluseks pisikese männikäbi nartsissidele kõrvale. No tõesti väga väikesed nartsissid on. Aga selle eest nunnud muidugi. Nagu kõik väiksed asjad :-).