Kuna mina kolisin meie majja elama siis, kui osa aiast oli juba loodud ja varasemat aiapidamise kogemust mul ei ole, ei olnud mul esialgu aimugi, mis puud või põõsad meil aias kasvavad. Vaatluse teel suutsin tuvastada ühe kase, kümmekond mändi ja kolm karusmarjapõõsast. Ülejäänud olid minu jaoks lihtsalt muud okaspuud ja hele- või tumerohelised põõsad. Kohe esimesel suvel, et oleks huvitavam, pügasime kõikidele põõsastele erinevad kujud.

Eelmisel aastal potsatas meie postkasti ühe aiandusfirma reklaamleht, kus olid ilusad värvilised pildid kümnete erinevate põõsaste kohta ja minu rõõmuks olid piltide all ka põõsaste nimed. Nii saingi mina, aiandusvõhik, reklaamleht käes aias ringi käies teada, mis põõsad meil kasvavad. Aga nimed on keerulised ja koosnevad reeglina üsna mitmest sõnast. On mingi-kontpuu, midagi-midagi-enelas jne jne jne. Nii et tegelikult olen ikka jäänud vanade tuttavate nimede juurde: meie aias kasvavad heleroheline-ümmargune põõsas, tumeroheline-ümmargune põõsas ja tumeroheline-kandiline põõsas. Ja kõik saavad aru, millisest põõsast jutt käib ;) .

Sel hooajal ei ole ümmargused hele- ja tumeroheline põõsas veel paksu lume alt välja sulanud. Männid varjavad hoolega päikest, nii et sulamisega läheb veel aega. Kandiline-tumeroheline, kuhu sai katuselt ohtralt lund peale visatud, on aga juba tervenisti lume alt väljas ja minu hirm, et põõsas tuleb pinnakattevormis, ei osutunudki tõeks. Tumeroheline-kandiline on üldse väga tugev ja sitke põõsas. Kasvab mehiselt liivasel pinnasel ja ei saanud üldse pahaseks, kui meie 60kg koer sinna sisse endale eelmisel suvel lehtla „pressis”.

Nii et väikese hilinemisega tuleb ikka kevad juba ka meie aeda. Täiesti tervena on lume alt välja sulanud karusmarjad ja hekk, esmasel vaatlusel tundub, et külm ei teinud kahju ka roosidele, õitseb esimene vapper lumikelluke ja lumevabade laikude lugemiseks läheb vaja juba kahe käe sõrmi.

PS Eile käisime külas ja seal ei olnud aias enam tilkagi lund. Kohe kadedaks tegi. Aga vähemalt ei uju meil vaarikate vahel pardid :) .