Möödunud nädalavahetuse võib kokku võtta kui aia sügisese suurpuhastuse. Kõigepealt tegin tühjaks oma mängukasvuhoone, korjasin ära kõik veel rohelised tomatid, tegin taimedest ja mullast tühjaks kõik potid ja pesin need hoolikalt ära. Kasvuhoone pesin ka ära. Siis kõik korvid, kus lillepotid sees olid, tegin samuti tühjaks, veel õitsevad võõrasemad istutasin koos mullapalliga teiste kõrvale peenrasse ja pesin ära ka need potid ja korvid. Ühesõnaga suuuuur aianõude pesemine oli.

Peale seda tohutut veega mängimist riisusime kokku lehed. Lehti ja okkaid on aias ikka nii palju, et enne, kui riisumisega lõpuni jõudsime, läks väljas pimedaks. No aga parem pool, kui mitte midagi, eksju? Lisaks tuli riisumise käigus maja servast vahtralehtede alt välja veel üks kummaline pisikeste sarvedega seen. Ta näeb nii hirmuäratav välja, et võin pea anda, et see süüa ei kõlba. Aga vaadata on muidugi põnev. Tegin pilti ka. Proovisin seekord olla parem fotograaf ja tegin pildi nii alt (et oleks näha jalg) kui ka pealt (et oleks näha pisikesed sarved). Nime ma loomulikult jälle ei tea.

Vesiroosi vanni pesin ka puhtaks ja panin vesiroosi ämbrisse talvekorterisse kolimist ootama. Eelmine talv õnnestus tema keldris talvitamine päris hästi ja ta oli väga tubli lehtede kasvataja ja natuke vähem tubli õitseja sel suvel. Aga kuna kõik aias olevad veekogud (st üks plekkvann ja üks maasse kaevatud vana katel) külmuvad põhjani läbi, ei julge ma teda talveks välja jätta.

Aaaa, tomatite kohta tahtsin ka veel kirjutada. Mängukasvuhoonet tühjendades sain pisikesi rohelisi viinamarjasuuruseid tomateid taaskord terve peotäie. Üldse olen sel aastal saanud tomateid kokku päris mitu peotäit nii, et sellest tomatieksperimendist tuli siiski natuke rohkem, kui lihtsalt kasvatamisrõõm. Aga ikka väääääga kaua võtab aega see, kui nad ükskord punaseks lähevad. Kasvuhoones ei läinud punaseks ükski. Enne kukkusid lihtsalt maha. Maalt tõime juba mitu nädalat tagasi kõik tomatid kasvuhoonest ära. Need seisavad siiamaani koridoris, pimedas, kasti sees ja lähevad ükshaaval punaseks. Sellise tempo juures saame viimased oma aia tomatid I advendi aegu :-). Iseenesest oleks see ju täitsa tore :-D.

PS Ostsin eelmisel nädalavahetusel kohalikust aianduskeskusest veel ühe 70% allahinnatud paki tulbisibulaid. Nüüd võib mind vist küll ametlikult tulbihoolikuks nimetada :-D. Tegelikult on nendega mul hoopis teine plaan. Kavatsen neid Aialeht.ee-s loetud õpetuse põhjal hoopis ajatada. Jõuludeks vist enam ei jõua, aga sõbrapäevaks pott punase tulbiga oleks ju tore.

Nüüd on lõpuks kõik lillesibulad ka maas ja aeda on vaja minna veel vaid riisumiseks ja rooside katmiseks. Aga sinna on veel aega.

Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.

Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.

Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).

Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.

Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.

PS Meil õitsevad veel ikka aias roosid, võõrasemad ja saialilled :-)

Kui ma peaks vastama küsimusele, mis värvi on sügis, siis ma vastaks, et "lilla". Sest meie aias on sügis lilla. Vähemalt mingi osa sellest. Mingist hetkest muutuba ta muidugi kollaseks ja siis pruuniks ja siis halliks... Aga see esimene osa, kui enamus lilledest on õitsemise lõpetanud (välja arvatud roosid ja saialilled, mis õitsevad vist küll kuni lumeni) ja muru enam niitma ei pea ning päevad on juba imelühikesed, on peale rohelise järgmine domineeriv värv meie aias lilla.

Sel aastal, erinevalt eelmisest, jõudsin lilladest lilledest ja lehtedest ka mõned pildid teha. Tänaseks on enamus neist juba läbinud kollase staadiumi ja on nüüd kas pruunid või ei ole lehti enam üldse.

Aga see lilla aeg mulle täitsa meeldib. Selline rõõmus enne halli hilissügist. Kuigi, tuleb tunnistada, väljaspool aeda ja väljaspool sügist ei ole lilla kindlasti mitte minu lemmikvärv.

Aga, et siis dekoratiivkapsas

verev kukehari

ja enelas

PS Olen selle aiablogimisega palju osavamaks muutunud ja oskan juba üsna kiiresti, erinevalt kevadest, leida internetist üles taimede nimed :D Näe, igast asjast on midagi kasu.

PPS Sel nädalavahetusel püüan ausõna nii usin olla, et panen tulbisibulad ka maha :).