August sai nii kiiresti läbi, et ma ei jõudnudki vahepeal kirjutada roosidest ja üles riputada pilte sellest, kui ilusti nad õitsesid. "Ingrid Bergmanil" õitses vahepeal lausa kaheksa õit korraga. Nad olid küll natuke väiksemad, kui eelmisel suvel, aga selle eest oli neid tõesti palju. Eelmisel aastal õitses ta tegelikult kolm korda või ehk siis õied olid kolm korda küljes. Kuna viimane oli üsna sügisel juba, siis mõni aeg lootsin, et ehk selgi aastal hakkab ta korra veel õitsema, aga kuna ilmad on nüüd juba üsna jahedad ja uusi pungasid näha ei ole, siis küllap tal on ikka oma õitsemise selleks aastaks lõpetanud.

Pinnakatteroos "The Fairy" on ka väga usin õitseja olnud sel aastal. Erinevalt "Ingrid Bergmanist" õitseb tema koguaeg. Ehk siis selline õrnroosa vaht on keset seda soolikpikka peenart olnud meie aias juunist alates. Kui ma "Ingrid Bergmanil" lõikan kuivanud õied kolme lehe kauguselt ära, siis "The Fairy" puhul on seda märksa keerulisem teha. Nimelt kasvavad tema õied kobarates ja üks kobar on üsna teise kobara kõrval, nii et enne, kui lõigata saan, pean kuivanud õied niisama ära noppima.

Ja vesiroos on ka õitsenud sel aastal vist isegi juba lausa kolm korda. Üle kahe õie tal küll korraga ei ole küljes olnud, aga selle eest kestavad need üks/kaks õit vaat et kauemgi, kui "Ingrid Bergmanil

Kevadel oli mul kindel plaan osta endale veel senistele roosidele lisaks üks antiikroos, aga ma ei leidnud päris sellist, nagu tahaksin. Ma vist tahaks sellist suurte õitega, valkjas-kollakat, roosakas-punaste servadega...nagu vanaema käest saadud nõude peale maalitud on. Aga ehk siis järgmine aasta. Tuleb vist talvel eeltööd hakata tegema.

Ja augustis nägin meie aias esimest korda lepatriinut ka. Lõpuks ometi! Ma arvasin, et neid ei olegi enam Eestis. Huvitav, kus ta eelmisel aastal oli, kui lehetäid tahtsid mu roose nahka pista? Neile peaks ju lehetäid väga maitsema. Aga kuna meil on sipelgaid, siis äkki sellepärast nad ei olegi meie aeda enne tulnud, et neile ei meeldi ju sipelgad? Tegelikult oleks ju nii tore, kui saaks aianduspoest osta pisikese karbi sees lepatriinusid, kes su lehetäid nahka pistavad ja õnnetriinusid, kes jahukastet söövad :-D!

Aga tulles tagasi septembri juurde, siis uus on see, et meil on uus aednik koer. Meie kalli vana koera aeg sai kahjuks suvel mööda. Esialgu, peale seda, ei tahtnud ma isegi aeda minna, veel vähem seal midagi teha...lihtsalt see ei olnud enam endine. Aga kuna ilma ikka ei saa, siis nüüd on meil uus sõber. Ja oi, kuidas talle meeldib aias toimetada. Üks tema lemmiktegevustest on muru harvendamine. Tõmbab hammastega murututte välja ja loobib laiali. Mõtlesin küll, et peaks talle õpetama ainult teelehti muru seest välja tõmbama, no et siis oleks sellest mingit kasu ka, aga kuna teelehed lamavad üsna madalal, siis need talle eriti huvi ei paku. Korraks proovis mägisibulaid ka hammastega peenrast välja tõmmata, aga õnneks tulid need jälle liiga lihtsalt maast välja ja see ei pakkunud samuti huvi. Tõesti õnneks.

Teine lemmiktegevus on kaevamine. Tegin hernepeenra hernevartest tühjaks ja nüüd, salaja küll, sest ta teab, et kaevata ei tohi, on ta käinud terve selle peenra läbi kaevanud. Ilus must kobestatud muld on :-). Ja kui teda kutsuda, tuleb ta ilusti minu juurde, isegi keset kõige põnevamat kaevetööd, ise üleni mullane ja teeb näo, et ta ei ole seal peenra lähedalgi üldse käinudki.

Ja aias kiiruskatseid meeldib talle väga teha. Miinimum kiirus on raudselt 70km tunnis. Terrassi pealt hoog sisse, järsk vasak kurv, kõrge ja pikk hüpe üle peenra, 90 kraadine kurv maandudes jälle vasakule (hea, kui samal ajal lendaks mättaid ka, selle eest saab stiilipunkte), siis ümber peenra, jälle vasakule, hüpe terrassile, ring ümber laua, terrassilt maha ja paremale, ring ümber mändide, hooga kahe tikri põõsa vahelt läbi ja uuele ringile. Juba vaadata on väsitav, hea et järgi jooksma ei pea. Ahjaa, ja haukuda meeldib talle ka. Naabrid ei ole saanud juba mitu nädalat aias salaja toimetada. Meil on kohe teada, kes kus liigub. Ühesõnaga rõõmurull :-).

Mul on aias lillede jaoks sisuliselt üks suur pikliku kujuga peenar. Maja servas kasvavad veel mõned hooajalised lilled paaris pisikeses peenras, aga püsikute jaoks on ainult üks pikk peenar. See peenar sisaldas osasid lilli juba enne mind, mõned istutasin mina, mõned ärkasid ellu uuesti peale peenrasse värske mulla panemist ja väetamist ja nii oligi selleks suveks saanud sellest peenrast meiekandi kõige tihedama asustusega ala. Roos, kaks pojengi, irised, kaks päevaliiliat, seebilill, neli sorti mägisibulaid, kukehari, nõmm-liivatee ja mõned margareetad olid kõik ühes peenra pooles toredasti koos. Ühesõnaga korralik segasummasuvila.

Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks nö mägisibula vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki all piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat peaaegu isegi ei paistnud enam.

Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis vastavalt selle osad asukad teistesse peenardesse kolida.

Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitainete rikast, vett läbi laskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobiks see sama peenar ju hästi. Üsna sarnased nõudmised on neil.

Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget kuivemat tavalist mulda või liivmulda. No ja aed-liivatee ja seebilill päikest ning lausa kergemat liivast mulda.

Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks kitsaks jäänud sellegipoolest. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge..võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale, aga vist mitte veel? Või äkki ei peaks kartma, no et mis siis, kui nad järgmine aasta ei õitse?

Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.

Mõeldud tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (natukese liivaga mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada (vähemalt kaheks suveks, ma loodan, peaks ruumi jätkuma).
Nii et vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei olegi veel kunagi õitsenud), irised ja nende kõigi ette siis aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar 3-4 meetrit pikk ja nad ju peaks või võiks seal kõik hakkama saada? No ja kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille....seebilille kolin lihtsalt ära, ja nihutan roosi ettepoole, ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga seda ma kindlasti sel suvel ei tee.PS vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal vist ei või enam taimedele sealt kompostrist värsket mulda peenrasse juurde panna? Liiga palju toitaineid vastu sügist ja külmasid? Või ei ole vahet? Tavaliselt olen kevadeti pannud kompostimulda (rammusamat) ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga et, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?

Aega võttis, aga asja sai ehk siis lõpuks ometi sain valmis selle uue lisaterrassi. Põhjus, miks ma seda üldse tegema hakkasin, oli see, et meie põhiterrassile paistab päike kuni lõunani ja selle uue terrassi koha peale õhtuni. Seega külmematel ilmadel on seal mõnus päikse käes istuda ja kevadeti, kui teise terrassi pealt käib päike nii kiiresti üle ja lumi ei sula ega sula, on see koht juba ammu lumevaba ja grillimist saab alustada juba märtsis ;-).

No ja üks põhjus oli muidugi ka see, et tegelikult ei suutnud ma selle koha peale kasvama saada mitte ühtegi taime. Esiteks, seal oli liiga liivane maa (mulda peaaegu et ei olnudki) ja teiseks, katuse serv oli nii madal ja sügav (ühekordne majaosa), et vihma sinna serva alla ei jõudnuki.

Ühesõnaga idee oli mul olemas juba eelmisel aastal. Kõige alguses, kohe kevadel, kui lumi sulas, mõtlesin välja mustri. No ikka, kõige pealt tuleb ju välja mõelda, milline see ilu kõik olema hakkab ja siis alles, et kuidas see saada :-D. Tahtsin, et üldmulje oleks punakas, aga punaseid kive oli vähe, nii et sinna tuli valgeid sisse sobitada. Sellest ka see mustri väljamõtlemine. Kui muster olemas, kaevasin sealt ära paar kärutäit liiva-kiviklibu-käbi-mulla segu (mulda oli seal neist neljast kõige vähem). Liiva panin pärast kivide vahele tagasi ja mulla lillepeenrasse, kivid sõelusin välja ja panin peenrasse multšiks või ämbrisse järgmise kivipostamendi tegemist ootama. Keeruliseks ja üliaeglaseks tegigi selle ladumise tegelikult see, et telliskivid, mis olid alles jäänud mitmest erinevast ehitusest, olid kõik erineva suuruse ja jämedusega. Valged olid kõige suuremad ja kõige jämedamad, punased kahe erineva jämedusega (aga mitte sama jämedusega millega valged) ja lisaks veel kahes erinevas pikkuses. Tegelikult oli vahe kõigest paar sentimeetrit, aga kuna tahtsin, et terrass oleks ikka ühes tasapinnas, oli tegemist tõsise puzzle ladumisega - iga kivi alla tuli panna erinev kogus liiva...või siis tuli sealt vastupidi liiva ära kraapida. Ilma loodita oleks oleks ikka puhta hädas olnud ja uue uhke terrassi asemel oleks kummaline kuumaastik saanud.

No ja et ikka imekena saaks, istutasin servadesse (sinna, kus mustrisse augud tulid, kuna poolikuid telliskive meil ei olnud) saialilled. Udupeen, kas pole :-D?

Aga jah, nüüd on ta siis valmis. Lõpuks ometi. Ja mulle meeldib. Kuigi tänaseks oleme seal peal ainult korra istunud, nö avamise istumine oli :-). Klaasi morsi ja küpsistega. Aga eile näiteks sain seal peal juba ka restiga pesu kuivatada. Väga mugav. Ei seganud muruniitmist ega põhiterrassi peal grillimist.

Aga lisaks ehitamisele ja rohimisele ja niisama lesimisele, oleme muidu ka väga head ja tublid olnud. Ükspäev näiteks oli selline suur putukas meil maasikavõrku kinni jäänud. Lõikasime ta sealt ilusti välja, eemaldasime kogu võrgu jalgade ümbert (ta muide siples terve see aeg päris usinasti, mis muidugi tegi võrgu eemaldamise üsna tüütuks) ja lasime uuesti lahti. Võrgu muidugi võtsime selle peale ära. Maasikad olidki tegelikult selleks ajaks juba peaaegu otsas. Ja siis ükspäev päästsime konna meie pisikesest aia veesilmast. Oli sinna sisse kukkunud (või hüpanud) ja ei saanud enam ise välja. Muide, ma enne ei olnudki kunagi meie linnaaias, männimetsa all, konna näinud. Ja siis paar päeva tagasi päästsime maal linnu, kes oli ennast jalgupidi sõstraid katvasse võrku kinni hüpanud. Huvitav, eelmistel suvedel ei ole meil keegi kuskile kinni jäänud või kukkunud, kuidas siis nüüd nii mitu järjest? Vihmausse olen seni ainult korduvalt koera joogikausist välja aidanud. No et mis nad seal ikka ujuvad, kobestagu parem mulda ;-).