Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.

Teiste aiablogijate blogisid on ikka nii tore vaadata. Küll on inimestel ilusad aiad. Ja kui palju erinevaid lilli ja nad kõik teavad nende lillede nimesid ja seda, mida need lilled tahavad. Oeh. Aga eks tegelikult on minu puhul ka ikka juba väikest arengut märgata. Ma tean ikka juba enamuse puude ja põõsaste ja lillede nimesid, mis mul aias on. Ja vähe sellest, tubli meenutamise peale suudan ma juba öelda nii taime klassi (näiteks okaspuu), perekonna (näiteks kadakas) ja ka liigi (näiteks harilik kadakas) :-). Või vähemalt ma tean, kust seda järgi vaadata saab.

Aga ega see aiapidamine ei ole tegelikult lihtne hobi. Päris nakkav ja sõltuvust tekitav on. Mida rohkem ma loen, seda rohkem ma tean ja seda rohkem ma tahan. Kuigi eks olemasolevatele taimedele mõjub ka see hästi, kui ma ennast kurssi viin, miks üks või teine lill ei õitse ja mis ma teha saaks, et ta õitsema hakkaks. Näiteks istutasin endale eelmisel suvel aediirise. Lootsin, et sel aastal ta juba õitseb, aga tundub, et siiski mitte. Nüüd lugesin, et koht on iseenesest õige (ta tahab päikest), aga tõenäoliselt on muld liiga huumusevaene.

Sama on pojengiga. Üks õitseb tublisti, aga seal samas peenras, meeter maad eemal, teine vindub juba kolmas suvi. Küllap on siis ka mullaga probleeme. Pojeng tahab ka parasniisket viljakat aiamulda, aga arvatavasti on muld selle koha peal läbi liiva kuskile ära vajunud või saigi seda sinna lihtsalt liiga vähe pandud.

Samas, mõnes mõttes on mitteteadmine jälle kasuks tulnud. Või siis mitteteadmisest ja valesti käitumisest ei ole midagi juhtunud ja lilled õitsevad ja kasvavad ikka toredasti edasi. Näiteks vesiroosi panin plekkvanni vihmaveetoru alla. Nüüd lugesin, et vesiroos ei taha liikuvat vett. No otseselt peale talle see vihmaveetorust alla tuleb vesi seal ei voola, aga eks vesi vannis lainetab vihma ajal päris korralikult. Aga vesiroosile ei ole see üldse halvasti mõjunud. Kasvab ja õitseb selle koha peal juba teist suve (kuigi talvitub ta meil ikka ämbriga keldris).

Aga ikka tahaks rohkem teada ja lugeda. Ja küsimusi tekib iga korraga aias aina rohkem? Miks see lill ei õitse, miks need lehed on ära vajunud, miks sellel lehel mügarikud on, kas väetamine ei ole mitte mürgine, miks need okkad pruunid on, mis ma peaks tegema, et muru hakkaks varjus kasvama, kuidas pookida, kuidas paljundada põõsaid, kuidas paljundada lilli jne jne jne.

Hmmmm...kui nii edasi, siis uskuge mind, paar aastat veel (kui niigi kaua läheb) ja ma lähen Räpinasse haljastuse/iluaianduse kursustele. Iluaiandus on sõltuvus.

Juuni Kodukirjas oli kirjas, et talvekahjud okaspuudel selguvad alles jaanipäevaks. Nii on ka meil nüüd enamvähem selge, mis okaspuudega talvel ikkagi juhtus.

Näiteks meie kanada kuusk, mis lume raskuse all vastu maad oli surutud, kannatas tõenäoliselt lumeseene käes (alguses arvasime, et sama vaevas ka muru, aga seal oli siiski vist koera käsi - hmm, tegelikult pigem isegi jalg - mängus). Aga jah, peale lume sulamist oli peaaegu kogu puu üleni pruun, tänaseks on pruun veel kolm/neljandikku puust. Keeruline on see, et tegelikult ei saa ma ikka veel aru, milline oks on elus ja milline mitte. Mõni, minu jaoks sama pruun ja elutu oks, kui kõik kõrvaloksad, on tänaseks ajanud endale paari kohta uued erkrohelised okkad. Ja mõni teine jälle, mida arvasin elus olevat, ei ole seda teinud. Seega arvan, et kindluse mõttes lasen kõikidel okstel ikka veel alles olla, ainult kuivanud okkad raputan maha.

Elupuud sidusime juba üleeelmisel aastal ajalippide külge kinni. Ega see väga hea vist puudele ei ole, aga me sõlme ümber tüve ei teinud, väga kõvasti ei sidunud ja vähemalt on nad kõik tänaseni ilusti püsti. Aga ühetüvelistel elupuudel pidi ka olema lihtsam lumeraskuse all toime tulla. Meile ongi kõik ühetüvelised sattunud. Tegelikult käisime talv läbi koguaeg elupuudelt lund ka maha raputamas. Iga kord, kui suurem lumi jälle tuli. Üksvahe seega lausa iga päev. Aga sellegipoolest on neljast elupuust üks eriti kõhna ja õrn ja harvade okstega. Ei tea, mis talle ei meeldi. Teistel on praegu ilusad erkrohelised võrsed peal, aga sellel ühel ei miskit. Oksad on lühikesed ja hõredad ja okkad pruunisegused. Tingimused on kõik absoluutselt samad, kui tema kolmel naabrilgi, aga midagi talle lihtsalt ei meeldi.

Jugapuu (kui see ikka on meil jugapuu) rohekaspruunid oksad on aga kõik hakanud taastuma. Tema üks tüvi oli ka lumeraskuse all vastu maad vajunud. Kuidagi ei osanud me seda üldse tähele panna, ometi on ta seal samas, kohe elupuude kõrval. Seega kevadel olidki ühel tüvel okkad kõik pruunid. Aga hea on see, et me ei rutanud seda maha lõikama. Me lihtsalt ei julgenud ja ei raatsinud seda teha. Tänaseks ongi vaid mõned pruunid okkad veel okste peal alles, aga põhimõtteliselt on kõik oksad otstest alates hakanud järjest rohelisemaks minema. Tean nüüd, et tegelikult võib käega ka õrnalt üle pruunide okaste tõmmata ja nii need eemaldada, et üldmulje jääks kohe rohelisem, aga mina jätsin puule endale selle võimaluse pruunid okkad maha raputada ja rohelised asemele kasvatada.
Rohkem talvekahjusid meie aias okaspuudel vist ei ole. Ja päikesepõletusi, tundub, et samuti ei ole. Tegelikult ongi ainuke puu, kellele otsene päike peale paistab, kanada kuusk ja seda ka alles juunis. Või no olgu, mändidele paistab ka ja koguaeg, aga nende pärast ma eriti ei muretse. Nemad kasvavad meil ise. Nö vabapidamisel või vabakasvatusel on nad :-) Ei karda ei vihma ega tuult ega lund ega päikest. Lihtne on nendega.

PS Ühe, ehk juba kümmekond aastat tagasi maha võetud, okaspuu kännu lammutasin küll veel tegelikult eile ära. Labidaga tegelikult lausa :-). Polnudki enne labidaga puud lõhkunud. See on see sama känd, millest meie aednik koer on juba mitu aastat püüdnud lahti saada. Aga millegipärast hakkas mulle tunduma, et äkki ikka ei ole see tema tervisele hea, kui ta aegajalt pehkinud kännu küljest mõne ampsu võtab? Ega ma ei tea, kas ta seda üldse alla neelab, aga... Jah, seega üks lillepostament vana kännu näol on nüüd meil aias vähem.