Ilmad on praegu lausa mõnusad. Eile olin aias kuni 23.25ni ja üleeile peaaegu sama kaua. Kui ma üleeile peamisel lesisin ja lugesin raamatut, siis eile olin ma juba lausa usin ja ladusin kaks toruks keeratud võrku kive täis. Tegelikult oli see kivide võrku panemise idee mul juba ammu. Olen seda üsna mitmel pool näinud. Ja, muidugi see, et sinna peale sai lilli panna, meeldis mulle eriti. Meile tuligi see nö kivipostament tegelikult kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et oleks kuskile kive panna (kunagi on meie aias, nagu vist enamikes Nõmme aedades, olnud peenrad ja majaservad ümbritsetud paeplaatide või suuremate paekivitükkidega ning tänaseks on meil vähemalt neist järgi jäänud ainult paeklibu) ja teiseks sellepärast, et äkki siis koer ei tõsta enam jalga põõsaste peale vaid hakkab seda tegema vastu kivipostamenti. Tänase seisuga ta muidugi läheb sellest postamendist suure kaarega mööda ja on leidnud endale järgmise põõsa, kuhu jalga tõsta ;-). Muus osas me sel nädalal suurt midagi aias teinud ei olegi. Rohi kasvab muidugi peenardes nii, mis mühiseb. Peaks ikka hakkama mõtlema mingite püsivamate umbrohutõrje võimaluste peale kui lihtsalt rohimine. Uurisin just internetist, et näiteks on olemas peenravaip ja see küll vähendab tunduvalt umbrohu levikut, aga samas ikkagi segab taimede juurdumist ja seda ei soovitata kasutada roosi- ning sibullillede peenras. Nii, et seda ma vist ikka ei julge kasutada...või kui siis ainult maasikapeenras. Aga veel on üks võimalus kasutada kivimultši, mis erinevalt kooremultšist vist peaks andma sama, umrohtu tõrjuva, efekti ka ilma peenravaibata. Ma arvan, et seda teed ma oma suvelillede segapeenras lähengi. Hansaplant kirjutabki oma kodulehel, et kivimultš vähendab umbrohu kasvu ja mulla temperatuuri suuri kõikumisi, parandab mulla niiskusrežiimi, struktuuri ja kõigi kasulike mullaorganismide elutegevust. Nii et nüüd tuleb need pisikesed ümarad värvilised kivid, mis igalpool aias vedelevad (saime need ükskord kaasa koormatäie mullaga) kokku korjata ja peenrasse panna. Ja näe, ongi jälle üks mure vähem :-).

Vaatasin eile, et ploomipuu on paksult pisikesi ploome täis. Sama oli eelmisel aastal, aga päris valmis sai lõpuks ainult kaks ploomi :-(. Huvitav, mis nendega tegema peaks, et nad ära ei kaoks? Kas on võimalik, et keegi nähtamatu (või siis vähenähtav ;-)) sööb neid või nad lihtsalt kärbuvadki ära, sest ploomipuu on päris vana ja noorenduslõigata neid vist ei saa? Kurb. Väga maitsvad ploomid on sellel puul tegelikult. Aga muidu maasikad õitsevad, tulbid on enamuses õitsemise lõpetanud, ainult see kõige põnevam tulp alles üleeile alustas. Saage tuttavaks :-D "Ice Cream". Kas pole mitte tore tulp :-).PS Eelmises postituses kirjeldatud tundmatud vanaemade lilled olidki kobarhüatsint ja tõenäoliselt päevakübar :-). Suur aitäh abi eest kommenteerijatele :-).

Juba pikka aega olen plaaninud kirjutada vanaemade lilledest. Ehk siis lilledest, mida vanaemad kasvatasid/kasvatavad ja mida enamus kutsuvad vist hoopis taluaia lilledeks. Minu jaoks on need pigem just vanaemade lilled. Sest just vanaemade aedades olen ma neid kõige sagedamini kohanud.

Minu mõlemal vanaemal on alati palju lilli aias kasvanud. Võib-olla sellepärast, et ma ise korteris elasin, võib-olla millegi muu tõttu, aga kahjuks ei tundnud ma lapsena kunagi nende lillede vastu huvi. Või no nägin, et ilus on ja teadsin, kus aianurgas mis värvi lilled õitsevad, aga nimesid kunagi ei uurinud. Nüüd, kui huvi on olemas, aga selle kohapeal lilli enam ei ole, on üsna keeruline järgi uurida, et "kuule, vanaema, mis lill see paljude pisikeste siniste õitega lill oli, mis seal maasikapeenra kõrval kasvas?" vms.

Praegu on mul aias kolm erinevat, päriselt oma vanaemade käest saadud, lille. Mitu kimpu lumikellukesi, mis muidugi sel aastal enam ei õitse, siis veel üks lillade õitega priimula, mis õitses sel aastal väga ilusti ja rikkalikult ja siis see ühe varre otsas olevate paljude pisikeste siniste kellukesekujuliste õitega lill, mille nime ma ei mäleta. Pilti mul ka kahjuks temast ei :-(.

Aga muidu seostuvad mulle veel alati vanaemade aedadega suured kollased nartsissid, punased tulbid (millegipärast just ainult punased tulbid, mitte kollased või valged) ja muidugi lillad suured pojengid. Ühel vanaemal on alati roosid ka seinaäärset resti mööda üles roninud. Kunagi olid nad punased, suuuuuuured ja lõhnasid hästi magusasti. Nüüd on ainult punased ja lõhnavad ikka magusasti, aga mina olen suureks kasvanud ja roosid enam nii suured ei tundugi.

Aga veel on alati vanaemade aedades kasvanud kevadel maikellukesed, sillad ja meelespead. Sillad kasvavad meie aias ka, aga meelespeasid meil ei ole. Siis veel margareetad ja saialilled, peiulilled ja kressid. Muide, googeldasin just ja leidsin, et kresside nimi on ka mungalill. Meie peres on seda lille alati just kressiks kutsutud. Kui keegi on kuskil mungalille maininud, siis kuni tänaseni arvasin mina, et tegemist on hoopis peiulille teise nimega ;-).

Samuti sireleid seostan ka pigem just vanaemade aedadega, kuigi jah, tean, sirel ei ole lill :-). Ja samuti need kõrged oranžid liilialaadsed lilled, mille tolmukad tegid nina pruuniks, kui sinna nina sisse panna ja samamoodi hästi kõrged karikakra- või päevalillelaadsete pisikeste (mitte suurema diameetriga, kui 3-4 cm) kollaste kroonlehtedega ja kollase või pruuni südamega lilled, mis kasvasid kuskil aia või maja seina ääres ja mis vajasid oma pika kasvu tõttu toestamist. Aga nii nende liilialaadsete kui karikakralaadsete lillede puhul mäletan mina, et nad olid hirmus kõrged, mulle kindlasti õlani, aga tegelikult ei mäleta ma enda vanust, kui vana ma siis olin ja seega ei oska täpsemalt ka kirjeldada, kui kõrged need lilled päriselt olla võisid.

Ühesõnaga, mulle meeldivad vanaemade lilled ja olen püüdnud neid alati endale ka tuua. Ma arvan, et järgmiseks eesmärgiks seangi soetada endale mõni tore lupiin (ühe vanaema juures need vist kunagi isegi kasvasid, aga väga kindel ei ole ka), kressid kuskile aianurka suure metallkatla sisse, täpselt samamoodi, nagu vanaema juures oli ning äkki need kollased lilled ka, mille nime ma meenutada ei suuda.

Mõnes mõttes kurb, et seda aiapisikut minus varem ei olnud. Aga vähemalt on mul mõlemad vanaemad alles, kelle käest saab alati üle küsida, et "mis lill see pisikeste siniste õitega ikka oli" :-).

PS Meil ikka veel õitsevad tulbid :-D Päris palju on neid. Ikka väga toredad lilled on nad. Ja sirel õitseb ka :-). Ja lõhnab ka.

Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.

Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.

Et mis me siis tegime. Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.

Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.

Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.

Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.

Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.

Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.

Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.

Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.

Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?

Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.

Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)

PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.