Kui ma peaks vastama küsimusele, mis värvi on sügis, siis ma vastaks, et "lilla". Sest meie aias on sügis lilla. Vähemalt mingi osa sellest. Mingist hetkest muutuba ta muidugi kollaseks ja siis pruuniks ja siis halliks... Aga see esimene osa, kui enamus lilledest on õitsemise lõpetanud (välja arvatud roosid ja saialilled, mis õitsevad vist küll kuni lumeni) ja muru enam niitma ei pea ning päevad on juba imelühikesed, on peale rohelise järgmine domineeriv värv meie aias lilla.

Sel aastal, erinevalt eelmisest, jõudsin lilladest lilledest ja lehtedest ka mõned pildid teha. Tänaseks on enamus neist juba läbinud kollase staadiumi ja on nüüd kas pruunid või ei ole lehti enam üldse.

Aga see lilla aeg mulle täitsa meeldib. Selline rõõmus enne halli hilissügist. Kuigi, tuleb tunnistada, väljaspool aeda ja väljaspool sügist ei ole lilla kindlasti mitte minu lemmikvärv.

Aga, et siis dekoratiivkapsas

verev kukehari

ja enelas

PS Olen selle aiablogimisega palju osavamaks muutunud ja oskan juba üsna kiiresti, erinevalt kevadest, leida internetist üles taimede nimed :D Näe, igast asjast on midagi kasu.

PPS Sel nädalavahetusel püüan ausõna nii usin olla, et panen tulbisibulad ka maha :).

Kui võtta eelmine nädalavahetus kokku paari sõnaga, siis see oleks SUUR KOLIMINE. Kõigepealt kolisid maasikad uude ja suuremasse peenrasse. Tegin neile tegelikult peenra valmis juba kompostikasti ehitades. Tuli selline kõrgem ja ilusam ja konkreetsete servadega. Nüüd siis saidki kõik mu maasikataimed endale uue kodu ja järgmisel suvel loodame mitu korda suuremat saaki saada. Peenar hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin kevadel veel ühe teha ja sinna ka midagi panna. Aga mida täpselt, selgub kevadel ;-). Siis kolis aiamööbel sisse, sest tundus, et sel aastal me enam lihtsalt väljas ei istu. Oli küll soe ja ilus suvi ja aias sai palju oldud ja toimetatud, aga ikka veel tundub, et seda suve oleks võinud veel ja veel olla. Kuidagi kurb ja tühi tunne on nüüd. Ja terrass on nii lage, hall ja nukra olemisega.

Karvane mägisibul ''Boris'' kolis uude kohta. Täpsemalt sama peenra teise otsa, kus tal on natuke rohkem ruumi ja õhku. Ta oli viimase paari nädalaga kuidagi väga õnnetuks ja näruks muutunud - just nagu keegi oleks teda söömas käinud, aga kes see ikka sööb mägisibulaid? Loodan, et talle see uus koht sobib paremini ja ta päris välja ei lähe.

Margareetad kolisid ka. Seekord õunapuu alla. Ei tea, kas sai kõige õigem koht, aga peenras hakkasid nad võimust võtma ja sinna ei saanud nad enam jääda. Päris välja neid juurida ka ei raatsi, sest mulle väga meeldivad valged ja roosad Margareeta õied. Nad on ilusad, konkreetsed, väikesed ja...ja muidu igati armsad :-). Päevaliiliate lehed olid ka nii laiali vajunud, et olid peaaegu terve peenra enda alla katnud. Neid ma muidugi ära ei kolinud ja maha ka veel ei lõiganud, vaid põimisin lehed lihtsalt kokku :-).
Ja siis loomulikult kolis suur hulk vahtralehti kompostihunnikusse. Osad kolisid ka ajutiselt tuppa vaasi, aga millegipärast ei taha nad seal kuigi kaua seista ja kuivavad üsna kiiresti ära.

Ja veel kolis kodu-diivan remonti, üks vana riiul õe juurde, renoveeritud puhvet-kapp vanaema juurde, meie juures ajutiselt peatunud kodukino helisüsteem tagasi sõbranna juurde, uus mööbel saunaruumi, muruniiduk ja saag maalt linna jne. See on tegelikult juba kõik küll mitte üldse selle blogi teema, aga see kirjeldab ilmekalt seda, kui suur kolimine sel nädalavahetusel toimus. Ja nii ma olingi pühapäeva õhtuks nädalavahetusest tõsiselt väsinud.

Nüüd plaanin paar päeva teha absoluutselt mitte midagi ja nädalavahetusel alles hakata uuesti usinaks - nt panna maha tulbisibulad. Olen kevadel aiablogijate postitusi lugedes palju märkmeid teinud ja nüüd endale suuuuure hunniku imeilusaid tulbisibulaid kogunud. Aiablogiatele suur aitäh nõuannete eest ;-). Kuidagi peaks nad nüüd mugavasti maha saama ja seda nii, et järgmisel aastal, sibulaid välja võttes, nad jälle omavahel sassi ei läheks. Mõtlesin, et panen nad madalate plastik kastide sisse, et siis on kerge korraga maha kaevata ja suvel üles võtta (erinevate sortide vahele saan panna ju võrgu vms), sest näiteks möödunud suvel jäidki osad sibulad lihtsalt kadunuks. Istutuskorve ei raatsi osta (kooner, nagu ma olen), sest mul on sibulaid kuskil viiekümne ja saja vahel ja neid korve läheks siis niiiiii palju. Äkki on kellelgi mõni hea idee jagada, kuidas tulbisibulaid maha panna nii, et sordid sassi ja sibulad kaotsi ei läheks?

PS Kanarbikud õitsevad ilusti. Ja juba üsna mitmendat sügist.

Augustis ja septembris on aias juba nii pime, et erinevalt juunist on aiavalgustitest tõesti ka kasu. Meil on juba kolmandat aastat päiksepatareidega pisikesed valgustid, mis alates juuli lõpust meie aeda valgustavad. Kuigi septembri lõpus on päikest juba päeval nii palju vähem ja pimedat aega rohkem, et kell üksteist näiteks võid ainult aimata, et vist midagi seal veel põleb, aga päris kindel ei ole ka.

Siiani oleme alati aiavalgustid ilusti sügisel kokku korjanud ja garaaži talvituma viinud. Nii ka eelmisel aastal. Aga sel suvel, kui need uuesti välja tõime, ei tahtnud nad kuidagi tööle hakata. Kõigepealt proovisime vanade akudega, aga ei midagi. Siis ostsime täiesti uued akud, aga ikka ei midagi. Lõpuks lõime käega ja ostsime täiesti uued lambid. Ja siis uusi, täpselt samasuguseid lampe üles pannes, lugesime, et lambi küljepeal asub nupp "on-off". Eks see on tegelikult vana tõde, et kõik asjad töötavad paremini, kui need sisse lülitada :-S. Olime olnud möödunud sügisel nii usinad, et lisaks lampide sissetoomisele, akude väljavõtmisele, olime lambid ka välja lülitanud. No ja loomulikult peale lampide sisselülitamist töötasid nad ilusti nii vanade kui uute akudega. Nüüd on meil lihtsalt aias kolme lambi asemel kuus. Ja augustiõhtud olid palju valgemad :-).
Aga sellega meil komöödia aiavalgustitega sel aastal ei piirdunud. Proovisin nimelt Postimehes kevadel loetud õpetuse järgi teha ise klaasist laternaid. Seda õpetust ise lugesin vist kuskil mais ja kui nüüd, septembris, tegutsema hakkasin, siis ei leidnud seda enam kuskilt üles ja nii proovisingi teha seda kõike peast. Mäletasin, et oli vaja klaaspurke, salvrätikuid, traati, kliistrit ja lõpuks teeküünlaid. Leidsin parajad purgid, valisin välja rõõmsavärvilised salvrätikud ja eraldasin neilt tagumised kihid paberit, segasin kokku vee ja tärklise ja hakkasin mässama. Kõik ujus oma tehtud kliistrist, aga vähemalt said purgid ilusa uue kollase katte ja mina hakkasin kannatamatult ootama purkide kuivamist. Järgmine päev olidki purgid juba piisavalt kuivad ja kui ma siis ühe purgi kätte võtsin, oli mu imestus suur, et salvrätik lihtsalt purgi küljest maha libises. Paari purgiga juhtus veel sama asi ja need purgid, mis mingi ime läbi kuidagi salvrätikut ikka enda küljes hoidsid (või hoidsid salvrätikud hoopis kõvasti kinni purgist), olid kõik kaetud valge tärklise pulbriga. Et nii palju siis osavatest kätest. Oma arust olin nii kindel selles, kuidas kliistrit tehakse. Kunagi pidime seda ju koolis ka kasutama ja järelikult ei saanud see väga keeruline olla. Aga näe. Vist oleks pidanud seda ikka keetma natuke, mitte lihtsalt tärklise toasooja veega segama.

Ühe, kõige vaprama purgi, proovisin siiski nii pool ilu pärast korra puu otsa ka riputada ja küünla sisse panna. No, et vaatan kui ilus saaks siis olema, kui ma ükskord suudan pettumusest üle saada ja need ülejäänud purgid ka korralikult ära salvrätikustada. Päris ilus oli. Aga uute katsetamiste/mökerdamiste isu on nüüd küll mõneks ajaks kadunud.