Puhata on mõnus. Siis saab muretult aias istuda ja jalgu kõlgutada ja plaane teha. Sest kui on puhkus, siis ei tohi ju midagi teha, onju :)

Otsustasin likvideerida tulbipeenrad maja servast. Sinna tuleb nüüd ainult muru ja viinamarjad. Tulbid kolivad sügisel  kõik hostade alla.

Õunapuu alla tegin käbimultši. See imepeenike "kleepuv" ja roomav umbrohi, mis kasvab pool meetrit päevas (no olgu - see on muidugi liialdus, aga siiski ;) ), see hakkas juba mööda õunapuud üles ronima. Ehk siis - ei mingit umbrohtu seal enam. Ja käbisid meil õnneks jagub. Kuhjaga.

Algselt tahtsin rooside ja pojengide alla ka panna käbimultši, aga kuna meie pisikeses aiatiigis elab nüüd härra konn, siis ilmselt käbidega koos pojengi all tiigi kõrval peesitada ei oleks mõnus - seega sinna käbisid ei tule.

Ka siil külastab meie aeda regulaarselt. Loodan, et talle üle kõige maitsevad teod. Mul kohe kuidagi ei õnnestu tigudest kuidagi viisakal moel lahti saada. Ja muide, tigusid ei meelita mitte ainult hostad vaid ka maasikad :(

Ja uus lind on meil ka - punarind. Teda ei ole ma ühelgi aastal varem kohanud.

Roosidest hakkas sel aastal esimesena õitsema 'Ingrid Bergman'. Tänaseks on 'The Fairyl' ka juba mõned lahtised õienupud, aga õitemerd veel ei ole.

Üks väga uhke õiega kaktus õitses ka. Ja kui ma ei oleks poole ööni üleval olnud, ei oleks ma seda näinudki. Kaktus avanes ca kell 22.00. Õis kuulub vasakul all nurgas olevale kaktusele.

Kobaras koos. Kui hoolega otsida, leiab pildilt neli õitsejat või siis neli sõpra :)



Pojeng ja vesiroos on ka koos päris toredad. Lihtsad ja armsad.



Ja selle aasta üllataja. Imekena, kas pole?

posted from Bloggeroid

Täna aias


Otsustasin sel aastal ampli teha toalilledest. Täna ja eile on küll üsna jahe olnud, aga ehk ei juhtu midagi. Siin on koos need lilled, mis otsest päikest ei armasta: 1 orhidee Kuuking, 2 Vahemere alpikanni, 1 kaunis piimalill ehk jõulutäht ja 1 ratsuritäht.


Võõrasema naudib juunikuud kogu südamest :-)


Esimene päevaliilia...


...ja kohe-kohe läheb lahti esimene pojeng.

posted from Bloggeroid

Kui aiablogi oleks mõtet pidada ainult tekstina, siis ma ilmselt kirjutaks siia palju tihedamini. Kuna aga pildid on aiablogi juures üsna olulised, siis...no siis ei õnnestu eriti tihti blogida. Ma kohe kuidagi ei satu fotoaparaadiga koos aeda. Ja isegi, kui satun, siis ei satu fotoaparaadist pildid õigeaegselt arvutisse ja arvutist blogisse. Kevadel, näiteks, on nädal aega vanad pildid ikka üsna lootusetult vanad.

Ehk siis seekord, et üldse mingigi jälg mai kuust jääks, tulebki ainult tekst :)

Tulpidest
Esimesena läks lahti 'Spring Green', kõige rikkalikumalt õitses 'Curly Sue' , vaid ühe õiega esinesid 'Hollywood' ja 'Mount Tacoma' . 'Ice Cream' alles avaneb - ta on ka oluliselt hilisem ning teistega võrreldes varjus - peale paistab ainult õhtune päike.
Üldiselt aga oli sel aastal - vist kuiva ja sooja ilma tõttu - tulpidel palju pehmeid ja õrnasid lehti ja tõesti ülivähe õisi. Ilmselt peaks sügisel, enne tulbisibulate mahapanemist, tulbipeenraid väetama.

Roosid
Nii 'Ingrid Bergman' kui 'The Fairy' elasid talve ilusti üle. Pinnakatteroosi 'The Fairy' lõikasin ma üsna vähe ja ilmselt tänu sellele jätkas ta peaaegu kohe lehtedega ja juba on näha ka esimesi imepisikesi õienuppe. Ei tea, kas see on võimalik, et tal pooled rohelised lehed ongi veel eelmisest suvest?

Vesiroosid
Kahjuks, ikka veel, ei suuda ma peast meenutada kummagi vesiroosi nime. Ja kaust, kus nimed kirjas, on praegu ühes teises kohas :). Aga ühesõnaga - sel aastal talvitusid vesiroosid esimest korda garaažis. Panin nad sügisel plastikämbrisse servapidi üksteise peale ja kontrollisin, et vesi talv läbi mõlemad ära kataks. Varem olen neid ka keldris hoidnud. Aias plastiktiigis või plekkvannis ei hoia ma neid talvel sellepärast, et ilmselt läbikülmumine ei mõjuks neile kuigi hästi.
Tänaseks on mõlemad vesiroosid aias ja juba ka korralikult lehtes. Õienuppe veel ei ole märganud.

Pojengid
Suurem ja vanem pojeng on sel aastal ülivõimas. Lugesin ükspäev ca 20 õienuppu. Ilmselt on korralikku tugiraami talle sellel aastal vaja. Aga see pisike pojeng, mis ikka veel meie aeda kolimisega leppida ei taha, vist ei plaani ka sel aastal õitsema hakata. Nii kurb. Aga vähemalt on ta kasvult juba sel aastal oluliselt suurem, kui eelmisel aastal. Ehk siis järgmisel aastal näeb õrnroosasid õisi. Kui ta ikka oli õrnroosa? :)

Päevaliiliad
See mets on ikka hämmastav. Ma tõsiselt pean kaaluma nii hilise kui varajase päevaliiliasordi poolitamist ja sõpradele jagamist. Vot neile meie aias meeldib. Iga aastaga kasvavad aina laiemaks ja suuremaks. Varajasel sordil on õienupud juba näha. Ootan juba nende õitsemist. Tegelikult mulle päevaliiliad meeldivad. Ja kui neile ka meie aias meeldib, siis äkki peaks mõne veel võtma? Ma võiks ju ühe peenra keset muru juurde teha ;)

Muru
Muruga läks sel talvel kurvasti. Ilmselt mingi seennakkus on laiguti muru hävitanud. Sammal oli ka muidugi terve talv läbi lume all endale maad juurde võitnud. Ei tea, kas sammal ei võiks hakata magama talveund? Sügisel teda ausõna nii palju ei olnud. Aga sammalt oleme eemaldanud muruõhutajaga, juba oleme jõudnud muru väetada, samuti umbrohutõrjet murule teha ning uut muru külvata. Pisut võtab veel laikude kadumine aega. Aga see muru, mis on samblapiirist maja poole ja mida seened kahjustanud ei ole - see on suur, lopsakas ja imeilus. Tasub ikka vaeva näha ilusa muru nimel :). Aga mis eristab Nõmmet näiteks Lõuna-Eestist? Ma kohe ütlen :D - meie nimelt oleme tänaseks, see on siis 31. mai 2013, pidanud muru niitma ainult kaks korda. Ehk siis kasvab küll, aga hoopis teises tempos :)

Marjapõõsad ja -puud
Sel aastal õitsesid esimest korda mustsõstar, mustikas ja õunapuu. Ma väga loodan, et nad kõik ka saagi valmimiseni jõuavad. Mustsõstrad mulle maitsevad. Ja see vanaema käest saadud põõsas - no seal on eriti maitsvad marjad. Mustikas ei ole nii suureks kasvanud, kui ma lootnud oleks. Ilmselt peaks uurima tema väetamise kohta. Aga, mis puudutab ploomi ja alõtšade õitsemist, siis võrreldes eelmise aastaga ei olnud sel aastal õisi ollagi. Saaki ilmselt loota ei tasu. Õunapuul oli viis õit. Tikripõõsad olid paksult õisi täis.

Viinamarjad
Kõige rohkem kartsin ma talvel viinamarjade pärast. Kogu see nende kinnikatmine jms tundus liiga keeruline. Kevadel lahti kaevates oli üks viinamari pooles ulatuses pisut hallika kirmega kaetud. Ära seda oksa ma lõigata ei julgenud. Tänaseks on hall kirme kadunud ja mõlemad viinamarjad on ennast maja seina külge kinnitanud ja kasvatavad usinasti lehti. Saaki sel aastal veel ei looda.

Aednik koer
Temaga on meil hästi :D Talle väga meeldib aias toimetada. Nii sügisel, talvel, kui kevadel. Usin on ta ka. Käsu peale kannab kaasas pisikest kühvlit, millega ma peenardes toimetan, korra oli nõus minu eest kandma ka punutud korvi umbrohuga, ainult et reha ei taha veel kätte (ehk siis hambusse) võtta ;) ja aiakäruga on tal ka mingi kana kitkuda. Lemmiktöö on minu poolt talle hambusse visatud võilillejuurikate mullast puhtaks raputamine. Kasulik nii murule (muld ei lähe raisku ja läheb muru sisse tagasi), kui talle endale (sirutus- ja venitusharjutused kaelalihastele) kui ka mulle (parema käe viskelihase treenimine ;)). Nii et täitsa töökas abiline on mul, peaks ütlema.

Tõin pisut kevadet tuppa. Kuna pisikest vaasi mul ei ole, siis arvasin, et koorekann ajab ka asja ära :)

Lumi on aiast nüüd küll kõik sulanud. Seda, kas kõik taimed alles jäid, veel öelda ei julge. Ehk nädala pärast on selge. Riisuda veel ei ole saanud. Hirmus märg on.

Ainult, et meie koer on tõsiselt õnnetu, et lund enam ei ole. Kogu õues olemise aja istub ainult nukra näoga terrassi peal, lahutamatu sõber karupoeg Puhh hambus ja mingi märg tume porine maa teda (või siis neid) üldse ei kutsu. Hommikul oli nõus tegema täpselt kolm sammu terrassi pealt maha, kiire piss, ja hüppega terrassi peale tagasi. Ta on ilmselt ainuke minu tutvusringkonnas, kes südamest loodab, et lumi kohe-kohe tagasi tuleb.

Lumi sulab. Kohe peaaegu silmnähtavalt. Tundub, et mu kirjast kevadele oli kasu ;)

Harvendasin nädalavahetusel ettekülvatud lilli. Minu suur kummardus inimestele, kes oskavad ja suudavad pikeerida. Idulehtedega lilled on nii imeõrnad ja pisikesed ja peenikese juurega, et vaevu suutsin neid kahe pulga vahel käes hoida. Et sealt veel jupp juurest ära näpistada - ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see võimalik oleks.

Ühesõnaga otsustasin, et lilled, mida mina külvasin, pikeerimist ei vaja ja õitsema hakkamiseks piisab headest soovidest, sõbralikust pilgust ja muidugi ka veest ja mullast ja ilmselt ka vist mingist väetisest :). Ehk siis istutasin nad lihtsalt harvemini ümber.

Aga muidu ettekülvamine toob kevade pisut lähemale küll. Ja pisikesed arbuusitaimed on toredad :) Loodame, et mõni neist siis ikka söödava arbuusi ka kasvatab.

Kallis Kevad!

Kirjutan Sulle esimest korda. Olen Helen ja elan Tallinnas Nõmmel. Käes on aprill, aga meie aias on ikka veel talv. Lumi ja jää katavad tervet aeda monoliitse kihina ja maad ei paista veel kuskilt. Kõnniteed on lumised ja sissetallatud radadele ei ole veel isegi jääd tekkima hakanud.

Seega palun, et kui sa vähegi saad, hakka ikka juba tulema! Me päriselt ka ootame sind nii väga. Rehad, kühvlid, labidad on juba kõik ukse kõrvale tõstetud. Suvelillede ettekülv tehtud. Kalossid läikima löödud. Kõik on sinu tulekuks valmis.

Ootame Sind väga

Helen ja teised

Sel aastal on väga naljakas suvi olnud. Kõik on kuidagi aeglane, jahe ja mittetegus. Alles eelmise nädala lõpus korjasime aiast viimase kausitäie maasikaid. Sel nädalal karusmarju ja herneid. Selle järgi tundub, nagu kätte oleks alles jõudnud juuli  - aga ei, tegelikult hakkab suvi juba läbi saama.

Aias ei ole ma sel suvel mitte midagi ehitanud või juurde istutanud või ära võtnud. Peamiselt lihtsalt ainult istunud ja vaadanud, kuidas kõik kasvab. Või no välja arvatud malts, muidugi. Seda korjan ikka koguaeg, aga otsa ei taha kuidagi see saada.

Ja plaane olen teinud. Nagu igal aastal. Et kuhugi peaks veel tegema mõne lillepeenra, et äkki ikka peaks kogu aia ümbritsema hekiga ja võib-olla siiski oleks aia tagumisse nurka mändide alla, kus midagi kasvada ei taha, mõistlik panna üks ilus valge rododendron? Ja kas peaks vaarikaid istutama, mulle ju maitsevad need või äkki veel üks mustsõstrapõõsas juurde, sest praegune ei taha kuidagi marju kasvatama hakata?

Aga niisama aeda nautida ongi ka tore. Esimese poole suvest käis meil õhtuti külas siil. Mul oli muidugi väga hea meel, sest ta krõmpsutas mõnusasti kahe suu poolega tigusid, aga meie koerale ta eriti ei meeldinud. No ja teise poole suvest veedab oma õhtuid meie aias varesekutsikas, kes kuidagi lendama ei taha õppida. Ja siis ta käib ja hüppab mööda aia serva ja otsib kohta, kuidas jälle meie aiast välja saada, meie vihane linnukoerakutsikas kannul. Huvitav, ma ei ole enne sellist varest näinud. Ema ja isa (või ema ja õed/vennad) kisavad samal ajal, kui vares koera eest põgeneb, kõrvu lukustavalt puu otsas. Koer õnneks väga lähedale ei julge minna ka ja tegelikult, ega me ei lasegi...tirime ta alati kiiresti tuppa ära, aga üsna tüütu sellegi poolest. Et see vares ka ei õpi, et ei ole mõtet sinna aeda ronida, kus koer on. Ja ei tea, mis ta talvel teeb? Sumab mööda lund? Ükspäev nägin, kuidas see sama varesepoeg puu otsa läks. Hüppas tüve lähedal oksalt oksale ja läks nagu mööda keerdtreppi tipuni välja. Kuidas ta alla sai, ma ei näinud. Üsna leidlik tegelikult ju.

Mis aga puudutab siiski uuesti aeda, taimi ja aiatöid, siis tegelikult peaksin ennast sügisel ikka kokku võtma ja pisikesi ümberkorraldusi tegema. Nimelt on kuidagi sattunud, või no tegelikult eks ma ikka ise teadmatusest panin, kõik taimed lillepeenras nii, et üks ots peenrast õitseb suve esimesel poolel (irised, pojengid ja juunis õitsev päevaliilia) ja teine ots peenrast suve teises pooles (juulis/augustis õitsev päevaliilia ja roosid). Tore oleks aga, kui mõlemas peenra osas midagi igal ajal õitseks. Aga pojengi ma kolida enam ei julge, sest eelmine kord võttis mitu aastat aega, kuni ta solvumisest üle sai ja uuesti õitsema hakkas. Päevaliilia põõsad on jälle nii laiad, et nende tervenisti kättesaamine on keeruline. Ja iirised mõne teise koha peal ei paistaks jälle ilmselt välja. Küllap siis tuleb ikka mõni täiesti uus peenar veel juurde teha. Ma ütlen, "nokk kinni, saba lahti" on see peenramajandus minu aias. Või siis "nokk kinni, nina lahti" nagu üks mu töökaaslane tavatseb öelda.

Vaatame siis, mis sügis toob. Kas olen natuke tegusam, kui siiani või istun/koon/loen aias hooaja lõpuni ja mitte midagi suurt ette ei võtagi?

Kevad on mõnus. Kui siin vahepeal need natuke soojemad ilmad olid, istusin igal õhtul kas raamatuga või mõne käsitööprojektiga õues ja nautisin päikest ja värsket õhku ja meie oma aeda. Tore. Ei tea, kui see talv nii pikk ei oleks, kas siis ka oskaks sellest kõigest samasugust rõõmu tunda?

Aga jah, enelased õitsevad ja tulbid samuti. Ja aed on juba täitsa suve nägu. Kuigi millegi pärast sel aastal on tulpe palju vähem kui eelmisel aastal. Küllap tuleb ikka suvel sibulad välja kaevata ja sügisel enne uuesti mahaistutamist peenart värske kompostimullaga turgutada. Eelmisel astal ma arvasin, et ehk õitsevad ilma vahepeal välja kaevamata ka, aga näe, ei õitse eriti ;). Ja nüüd on näha ka millised sordid on tugevamad ja millised mitte. Mõned pildid siiski tegin ka.

Erinevalt eelmisest aastast tundub mulle sel aastal aias ka palju rohkem igasugu putukaid ja mutukaid ja linde olema. Näiteks nägime ükspäev lisaks juba ammu tuttavatele musträstastele naabri aias linavästrikku, komposti hunnikus elavad sellised purakad (ei tea kelle vastsed need võiks olla, hirmus suured on nad küll...googeldades leidsin, et kõige sarnasem on ehk maipõrnika tõuk, aga neid ma meie aias näinud ei ole) ja siis ujus ükspäev meie uues tiigis vaablane ja katuseräästa alla on enadale pesa teinud perekond Maamesilased (päris nimega siis kimalased). Kuhu on kadunud sellised süütud ja pisikesed putukad nagu herilased? Nõmme ei ole linnastumas, hoopis vastupidi ma ütleks :).

Ahjaa. Vahepeal tähistasime vägeva grillipeoga meie koera sünnipäeva ka. Pildi pealkiri võiks ilmselt olla "Eesti suvi".

Pildid
1) Ja nii ma veedangi õhtuti aias aega
2) Tulp "Curly Sue"
3) Tulp "Spring green"
4) Tulp "Hollywood"
5) Tundmatu tõuk komposti hunnikus
6) Eesti suvi

posted from Bloggeroid

Kevad on käes. Üsna ammu tegelikult juba, aga blogisse, näe, ei ole kuidagi varem jõudnud. Kohe mitte ei suuda ennast õhtuti kodus arvuti taha istuma sundida.

Enam ei mäletagi, kas esimene kevade tunne oli siis, kui koer sulava lume alt taimed avastas või kui ta tirimisharjutuste käigus silla käetugede küljes oleva köiega mõlemad käetoed silla küljest ära tõmbas või kui kõrvaltänava naabrimees mootorratast õhtuti käivitama hakkas?

Esialgu, kui lumi sulama hakkas, arvasin, et sel aastal ei tule meil iluaiandusest midagi välja. Meie uus karvane sõber on hingelt veel suurem aednik, kui eelmine koer. Juba märtsi alguses kaevas ta lumekuhja alt välja roosid, rebis sealt mõned oksad ja tuli neid ukse ette närima. Ilmselt tahtis mind rõõmustada ja mulle lilli tuua, aga... Minu esimene šokk muidugi oli, et roosidel on teravad okkad, et mis nüüd küll saab no ja siis ka see, et mida külm märtsi algus roosidele teeb? Koera seedimine, vähemalt meie koera oma, on ilmselt küll tegelikult terasest. Need mõned roosi oksad, lugematud enelaste oksad (ilmselt olin ka põõsaid eelmisel aastal tema arvates vähe püganud), üks mingi vahendiga immutatud peenike roheline taimetugi jne ei teinud talle midagi. Roosid elasid selle virgutuse ka kenasti üle. Ainult et nüüd peavad nad nö puuris kasvama. Nii igaks juhuks. Isegi tulbid pidin võrkaiaga ümber piirama. Need olid täpselt tema jooksuraja peal (jooksurada ongi tegelikult kogu aed).

Kaevamine meeldib talle ka. See käib imekähku. Paar tõmmet esikäppadega ja aias on järgmine kraater. Küllap ta leiab, et peenraid võiks rohkem olla. Ega mul selle vastu midagi ei olekski, aga kas tõesti nii kaootiliselt ja erineva suurusega? Lugesin, et rohida kutsika nähes ei tohi. Et ta arvab, et ma peitsin sinna midagi ja vaatab pärast järgi. Püüan nüüd seda mitte teha. Eks näis, kuidas välja tuleb. Aga tegelikult on ta meil sõnakuulelik ja tahab hirmsasti meele järgi olla, nii et enamasti piisab paarist korrast keelamisest ja ta kaotab asja vastu huvi. Lihtsalt alati ei ole ma õigel ajal õiges kohas :)

Midagi ma siiski olen aias teinud ka. Ja ilmselt rohkemgi, kui eelmise aasta samaks ajaks. Võib-olla sellepärast ka ei ole siia jõudnud midagi kirjutada. Näiteks ostsin ma kohe peale lume sulatamist endale terve hunniku võõrasemasid. Tublimad aednikud kasvatavad neid endale ise...või siis eriti tublidel aednikel ilmselt nii lihtsaid suvelilli ei olegi. Aga mulle nad meeldivad. Lihtsad õied ja selged värvid. Ja nii tubli, et neid ise seemnest kasvatada, ma kahjuks ei ole :) Peale seda, kui kõik võõrasemad olid endale koha leidnud, sel aastal muide on kõik võõrasemad helesinised, külvasin ma pottidesse kõikvõimalikke maitsetaimi. Isegi tomatitaimed panin juba pottidesse ära. Need istuvad nüüd ilusti mängukasvuhoones ja ootavad kurbusega soojemaid ilmasid. Eks need ükskord vast tulevad ka. Soojemad ilmad ma mõtlen. Peagu peavad nad päikest läbi kilest ukse vaatama.

No ja siis sai muidugi ohtralt mulda kompostihunnikust jälle sõelutud. Tundub, et kaks kompostihunnikut on meile ikka vähe. Ühe aastaga ei taha mitte okastest muld saada. Kõik muu jõuab ära kõduneda küll ja peale sõelumist on väga ilus must muld, aga okkad ei kõdune. Kahjuks kolmas kompostihunnik meile lihtsalt ei mahu.

Ja lõpuks ometi kaevasin välja selle katla, mis meil maasse kaevatud oli ja kus sees kunagi mu vesiroos kasvas. Nüüd, kui ta maast väljas on, ei tundu ta üldse enam nii sügav ja kitsas. Pigem on teine täitsa lai ja madal. See, mis selle augu asemele tuleb, ei ole veel päris selge, aga mõned mõtted on täitsa olemas. Seni hoiab seal koer oma palle. Hea koht kuhu neid loopida ja siis augu serval nutta, sest palli kätte ei saa.

Eelmisel aastal laotud kivipostamendid kinnitasin ka pika metallvaiaga maasse. Blogi kommentaaridest on ikka abi küll. Tõesti hakkasid nad vaikselt viltu vajuma ja ise ma nende kinnitamise peale ausõna ei tulnud. Nüüd on nad kõvasti maa sees kinni ja isegi, kui keegi sinna vastu toetama peaks või sinna peale istuma, seisavad nad tugevasti püsti ja ei liigu kuskile.

Aga jah, kevad on tore. Mulle meeldib. Ilmselt on see kõige toredam aastaaeg üldse!

posted from Bloggeroid

See sügis on nüüd küll läinud palju kiiremini, kui plaanis oli. Kirjutada ei ole jõudnud üldse, aga toimetada õnneks ikka natukene olen. Uus abiline – kollane, karvane ja väga väle – aitab ka alati hoolega. Küll püüab ta järjekindlalt käes olevat reha hammastpidi mujale vedada, terrassil seisvat suurte narmastega harja mängima kutsuda, mahakukkunud oksaraagusid kuuti peitu vedada või tulbisibulate tarvis hirmsügavat auku aia serva kaevata. Igav tal ühesõnaga ei ole. Meil muidugi ka mitte.

Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.

Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Et aitab küll ja kuhu mul neid ikka enam panna oleks. Kevadel siiski olin kirjutanud endale ühe septembrikuise nädala peale märkmikus, et osta beebiroosad tulbisibulad. Noh, kui mul seda kirjas ei oleks olnud, ei oleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Siis aga juhtus nii, et sain endale taaskord kingituseks terve hunniku tulbisibulaid ja kui eelmisel aastal olid kõik kingituseks saadud sibulad kas punased või kollased, siis sel aastal olid kõik sibulad roosad. Alates väga heleroosadest kuni lillakasroosadeni välja. Ja seda kõike täiesti tellimata ja kooskõlastamata :-D. Tundub, et keegi kuskil ikka alati teab, mida kinkida või millest ma unistan. Tore :-).

Ühesõnaga peale seda muidugi tuli leida uus peenar, kuhu sibulad panna. Otsustasin kõik uued sibulad panna hoopis mitte peenrasse vaid mööda aia serva äärt kasvama. Kevadel peakski nüüd aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.

Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade sibulad, siniste ülaste sibulad (artikkel ei olnud eesti keeles, seega ma ei ole kindel, kas ülane ongi iga 'Anemone' õige tõlge ja veel enam, kas meil neid siniseid üldse müügil on), siniste krookuste sibulad ja siniste kobarhüatsintide sibulad ja siis need kõik segamini kaheks pikaks triibuks mõlemale poole kõnnitee serva maha istutanud. Pildid olid ka juures eelmisest kevadest. Väga toredad pildid olid. Ükskord, kui mul kuskil samasugune natuke pikem peenar kõnnitee servas on, teen endale samamoodi. Tegelikult saab seda ka ju kollasega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill (või vähemalt nii, me seda lapsena kutsusime). No ja valgega samuti – valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Nii, et ideid on.

Sügisest veel nii palju, et lehed on peaaegu kõik maas ja koristatud. Lehtpuud (kased naabri aias ja vaher teise naabri aias) lasid lehed maha juba septembris, aga alõtšadest on meil endal kaks veel täies lehes ning enelased ja ebajasmiin nii samuti. Küllap see tuleb sellest, et nad on nii madalal ja nii hästi suurte mändide poolt tuule ja külma eest kaitstud, et seni ei olnud põhjust veel lehtedest vabaneda. Vähemalt nii ma arvan.

Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. ’Ingrid Bergmanil’ on neli õit – kaks läksid küllap lahti täna ja ülejäänud kaks ehk nädalavahetuseks.

Ja pinnakatteroos ’The Fairy’ on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis. Huvitav, kas ma peaks nendega tegema ka midagi või piisab, kui lihtsalt enne muldamist ja suuremaid külmasid õied ära lõikan ja tuppa vaasi toon?

Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Kuigi tegemist ei ole muidugi konkreetselt samade taimedega, mis eelmisel aastal lume alla mattusid. Võõrasema, kui kahe aastane taim, meie aias päris kolmandat ei ole küll kordagi vastu pidanud, aga suur enamus neist kaks aastat õitsevad küll. See, mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole mul enne olnud.

Verev kukehari õitseb muidugi ka. Sellega peaks ka midagi kevadel ette võtma, et nad nii ära ei lamanduks. Äkki piisab, kui neid kevadel(varasuvel siduda ja sedasi kokku poole tõmmata? Või äkki hoopis väike tugiraam ümber teha nagu marjapõõsastel on? Mõtlen veel. Aga nii, nagu praegu, ei ole just kõige ilusam.

Ahjaa, eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt, kahte moodi – esiteks, kasta plaatide vahet vee ja piima seguga ja teiseks, istutada mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel siis nüüd võib jälle öelda, et sammal on kõrgem, suurem ja rohelisem ikkagi just peale istutamist. Küll aga, kui nüüd plaatide pealt okkaid ja lehti harjaga pühkida ja rehaga riisuda, siis see vee-piima sammal jääb ilusti oma kohale alles, aga see kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okastega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on. Nokk kinni, saba lahti (või nokk kinni, nina lahti, nagu mu üks töökaaslane ütleb).

Suure tööna, kogu selle aasta jooksul, otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed ja kirjeldused ning tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga. Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks hakkama, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Nüüd jääb vaid üle loota, et ma ikka seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta, seda suvel üldse kuuris, kohe käepärast, hoida ja ega mulle kodus vabal ajal eriti arvuti taga istuda ja nokitseda ei meeldi ka. Kaust on kuidagi rohkem minu moodi.

Nii et sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu, et suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni, siis!

August sai nii kiiresti läbi, et ma ei jõudnudki vahepeal kirjutada roosidest ja üles riputada pilte sellest, kui ilusti nad õitsesid. "Ingrid Bergmanil" õitses vahepeal lausa kaheksa õit korraga. Nad olid küll natuke väiksemad, kui eelmisel suvel, aga selle eest oli neid tõesti palju. Eelmisel aastal õitses ta tegelikult kolm korda või ehk siis õied olid kolm korda küljes. Kuna viimane oli üsna sügisel juba, siis mõni aeg lootsin, et ehk selgi aastal hakkab ta korra veel õitsema, aga kuna ilmad on nüüd juba üsna jahedad ja uusi pungasid näha ei ole, siis küllap tal on ikka oma õitsemise selleks aastaks lõpetanud.

Pinnakatteroos "The Fairy" on ka väga usin õitseja olnud sel aastal. Erinevalt "Ingrid Bergmanist" õitseb tema koguaeg. Ehk siis selline õrnroosa vaht on keset seda soolikpikka peenart olnud meie aias juunist alates. Kui ma "Ingrid Bergmanil" lõikan kuivanud õied kolme lehe kauguselt ära, siis "The Fairy" puhul on seda märksa keerulisem teha. Nimelt kasvavad tema õied kobarates ja üks kobar on üsna teise kobara kõrval, nii et enne, kui lõigata saan, pean kuivanud õied niisama ära noppima.

Ja vesiroos on ka õitsenud sel aastal vist isegi juba lausa kolm korda. Üle kahe õie tal küll korraga ei ole küljes olnud, aga selle eest kestavad need üks/kaks õit vaat et kauemgi, kui "Ingrid Bergmanil

Kevadel oli mul kindel plaan osta endale veel senistele roosidele lisaks üks antiikroos, aga ma ei leidnud päris sellist, nagu tahaksin. Ma vist tahaks sellist suurte õitega, valkjas-kollakat, roosakas-punaste servadega...nagu vanaema käest saadud nõude peale maalitud on. Aga ehk siis järgmine aasta. Tuleb vist talvel eeltööd hakata tegema.

Ja augustis nägin meie aias esimest korda lepatriinut ka. Lõpuks ometi! Ma arvasin, et neid ei olegi enam Eestis. Huvitav, kus ta eelmisel aastal oli, kui lehetäid tahtsid mu roose nahka pista? Neile peaks ju lehetäid väga maitsema. Aga kuna meil on sipelgaid, siis äkki sellepärast nad ei olegi meie aeda enne tulnud, et neile ei meeldi ju sipelgad? Tegelikult oleks ju nii tore, kui saaks aianduspoest osta pisikese karbi sees lepatriinusid, kes su lehetäid nahka pistavad ja õnnetriinusid, kes jahukastet söövad :-D!

Aga tulles tagasi septembri juurde, siis uus on see, et meil on uus aednik koer. Meie kalli vana koera aeg sai kahjuks suvel mööda. Esialgu, peale seda, ei tahtnud ma isegi aeda minna, veel vähem seal midagi teha...lihtsalt see ei olnud enam endine. Aga kuna ilma ikka ei saa, siis nüüd on meil uus sõber. Ja oi, kuidas talle meeldib aias toimetada. Üks tema lemmiktegevustest on muru harvendamine. Tõmbab hammastega murututte välja ja loobib laiali. Mõtlesin küll, et peaks talle õpetama ainult teelehti muru seest välja tõmbama, no et siis oleks sellest mingit kasu ka, aga kuna teelehed lamavad üsna madalal, siis need talle eriti huvi ei paku. Korraks proovis mägisibulaid ka hammastega peenrast välja tõmmata, aga õnneks tulid need jälle liiga lihtsalt maast välja ja see ei pakkunud samuti huvi. Tõesti õnneks.

Teine lemmiktegevus on kaevamine. Tegin hernepeenra hernevartest tühjaks ja nüüd, salaja küll, sest ta teab, et kaevata ei tohi, on ta käinud terve selle peenra läbi kaevanud. Ilus must kobestatud muld on :-). Ja kui teda kutsuda, tuleb ta ilusti minu juurde, isegi keset kõige põnevamat kaevetööd, ise üleni mullane ja teeb näo, et ta ei ole seal peenra lähedalgi üldse käinudki.

Ja aias kiiruskatseid meeldib talle väga teha. Miinimum kiirus on raudselt 70km tunnis. Terrassi pealt hoog sisse, järsk vasak kurv, kõrge ja pikk hüpe üle peenra, 90 kraadine kurv maandudes jälle vasakule (hea, kui samal ajal lendaks mättaid ka, selle eest saab stiilipunkte), siis ümber peenra, jälle vasakule, hüpe terrassile, ring ümber laua, terrassilt maha ja paremale, ring ümber mändide, hooga kahe tikri põõsa vahelt läbi ja uuele ringile. Juba vaadata on väsitav, hea et järgi jooksma ei pea. Ahjaa, ja haukuda meeldib talle ka. Naabrid ei ole saanud juba mitu nädalat aias salaja toimetada. Meil on kohe teada, kes kus liigub. Ühesõnaga rõõmurull :-).

Mul on aias lillede jaoks sisuliselt üks suur pikliku kujuga peenar. Maja servas kasvavad veel mõned hooajalised lilled paaris pisikeses peenras, aga püsikute jaoks on ainult üks pikk peenar. See peenar sisaldas osasid lilli juba enne mind, mõned istutasin mina, mõned ärkasid ellu uuesti peale peenrasse värske mulla panemist ja väetamist ja nii oligi selleks suveks saanud sellest peenrast meiekandi kõige tihedama asustusega ala. Roos, kaks pojengi, irised, kaks päevaliiliat, seebilill, neli sorti mägisibulaid, kukehari, nõmm-liivatee ja mõned margareetad olid kõik ühes peenra pooles toredasti koos. Ühesõnaga korralik segasummasuvila.

Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks nö mägisibula vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki all piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat peaaegu isegi ei paistnud enam.

Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis vastavalt selle osad asukad teistesse peenardesse kolida.

Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitainete rikast, vett läbi laskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobiks see sama peenar ju hästi. Üsna sarnased nõudmised on neil.

Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget kuivemat tavalist mulda või liivmulda. No ja aed-liivatee ja seebilill päikest ning lausa kergemat liivast mulda.

Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks kitsaks jäänud sellegipoolest. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge..võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale, aga vist mitte veel? Või äkki ei peaks kartma, no et mis siis, kui nad järgmine aasta ei õitse?

Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.

Mõeldud tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (natukese liivaga mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada (vähemalt kaheks suveks, ma loodan, peaks ruumi jätkuma).
Nii et vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei olegi veel kunagi õitsenud), irised ja nende kõigi ette siis aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar 3-4 meetrit pikk ja nad ju peaks või võiks seal kõik hakkama saada? No ja kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille....seebilille kolin lihtsalt ära, ja nihutan roosi ettepoole, ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga seda ma kindlasti sel suvel ei tee.PS vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal vist ei või enam taimedele sealt kompostrist värsket mulda peenrasse juurde panna? Liiga palju toitaineid vastu sügist ja külmasid? Või ei ole vahet? Tavaliselt olen kevadeti pannud kompostimulda (rammusamat) ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga et, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?

Aega võttis, aga asja sai ehk siis lõpuks ometi sain valmis selle uue lisaterrassi. Põhjus, miks ma seda üldse tegema hakkasin, oli see, et meie põhiterrassile paistab päike kuni lõunani ja selle uue terrassi koha peale õhtuni. Seega külmematel ilmadel on seal mõnus päikse käes istuda ja kevadeti, kui teise terrassi pealt käib päike nii kiiresti üle ja lumi ei sula ega sula, on see koht juba ammu lumevaba ja grillimist saab alustada juba märtsis ;-).

No ja üks põhjus oli muidugi ka see, et tegelikult ei suutnud ma selle koha peale kasvama saada mitte ühtegi taime. Esiteks, seal oli liiga liivane maa (mulda peaaegu et ei olnudki) ja teiseks, katuse serv oli nii madal ja sügav (ühekordne majaosa), et vihma sinna serva alla ei jõudnuki.

Ühesõnaga idee oli mul olemas juba eelmisel aastal. Kõige alguses, kohe kevadel, kui lumi sulas, mõtlesin välja mustri. No ikka, kõige pealt tuleb ju välja mõelda, milline see ilu kõik olema hakkab ja siis alles, et kuidas see saada :-D. Tahtsin, et üldmulje oleks punakas, aga punaseid kive oli vähe, nii et sinna tuli valgeid sisse sobitada. Sellest ka see mustri väljamõtlemine. Kui muster olemas, kaevasin sealt ära paar kärutäit liiva-kiviklibu-käbi-mulla segu (mulda oli seal neist neljast kõige vähem). Liiva panin pärast kivide vahele tagasi ja mulla lillepeenrasse, kivid sõelusin välja ja panin peenrasse multšiks või ämbrisse järgmise kivipostamendi tegemist ootama. Keeruliseks ja üliaeglaseks tegigi selle ladumise tegelikult see, et telliskivid, mis olid alles jäänud mitmest erinevast ehitusest, olid kõik erineva suuruse ja jämedusega. Valged olid kõige suuremad ja kõige jämedamad, punased kahe erineva jämedusega (aga mitte sama jämedusega millega valged) ja lisaks veel kahes erinevas pikkuses. Tegelikult oli vahe kõigest paar sentimeetrit, aga kuna tahtsin, et terrass oleks ikka ühes tasapinnas, oli tegemist tõsise puzzle ladumisega - iga kivi alla tuli panna erinev kogus liiva...või siis tuli sealt vastupidi liiva ära kraapida. Ilma loodita oleks oleks ikka puhta hädas olnud ja uue uhke terrassi asemel oleks kummaline kuumaastik saanud.

No ja et ikka imekena saaks, istutasin servadesse (sinna, kus mustrisse augud tulid, kuna poolikuid telliskive meil ei olnud) saialilled. Udupeen, kas pole :-D?

Aga jah, nüüd on ta siis valmis. Lõpuks ometi. Ja mulle meeldib. Kuigi tänaseks oleme seal peal ainult korra istunud, nö avamise istumine oli :-). Klaasi morsi ja küpsistega. Aga eile näiteks sain seal peal juba ka restiga pesu kuivatada. Väga mugav. Ei seganud muruniitmist ega põhiterrassi peal grillimist.

Aga lisaks ehitamisele ja rohimisele ja niisama lesimisele, oleme muidu ka väga head ja tublid olnud. Ükspäev näiteks oli selline suur putukas meil maasikavõrku kinni jäänud. Lõikasime ta sealt ilusti välja, eemaldasime kogu võrgu jalgade ümbert (ta muide siples terve see aeg päris usinasti, mis muidugi tegi võrgu eemaldamise üsna tüütuks) ja lasime uuesti lahti. Võrgu muidugi võtsime selle peale ära. Maasikad olidki tegelikult selleks ajaks juba peaaegu otsas. Ja siis ükspäev päästsime konna meie pisikesest aia veesilmast. Oli sinna sisse kukkunud (või hüpanud) ja ei saanud enam ise välja. Muide, ma enne ei olnudki kunagi meie linnaaias, männimetsa all, konna näinud. Ja siis paar päeva tagasi päästsime maal linnu, kes oli ennast jalgupidi sõstraid katvasse võrku kinni hüpanud. Huvitav, eelmistel suvedel ei ole meil keegi kuskile kinni jäänud või kukkunud, kuidas siis nüüd nii mitu järjest? Vihmausse olen seni ainult korduvalt koera joogikausist välja aidanud. No et mis nad seal ikka ujuvad, kobestagu parem mulda ;-).

Vedasin paar nädalat tagasi kõik oma toalilled suveks õue. Või no peaaegu kõik. Ficusse, selle, mis ei ole mitte "kummipuu" vaid pisemate heledamate lehtedega ja mille tüved on tihti patsi punutud, jätsin tuppa. Ta on lihtsalt nii suur, et teda on ebamugav välja tuua. Tegelikult talle väljas meeldib ja eriti meeldib talle vihm, aga päikest ta kardab. Seega, praegu veel ootab ta toas.
No ja orhideed ja alpikannid jätsin ka tuppa. Neile ka pigem meeldib vähem valgust, kui meil seda praegu õues on.

Aga kõik rohtliiliad, kaktused, draakonipuu, ahvileivapuu, nõelköie (muide, meie pere kutsub seda lille hoopis Tarzani köieks) ja veel mitmed muud, paigutasin õue aknalaudade peale. Vihma nad selle koha peal ei saa, nii et kastma ma pean neid ikka. Aga vähemalt saavad nad palju valgust ja õhku ja natuke päikest ka. Päris uisapäisa ma neid muidugi õue ei toonud. Ehk siis valisin nende õue toomiseks pealelõunase aja, kui see koht, kuhu nad paigutasin, oli juba varjus ja otseselt päikesega kohtusid nad alles järgmise lõuna ajal. Lootsin, et selleks ajaks on nad õues olemisega harjunud ja kohtumine päikesega neid enam ei ehmata. Tegelikult otseselt ei paistagi neile eriti päikest peale, kuna selle koha peal luurab päike vaid lühidalt lõuna ajal ja sedagi läbi puude latvade ning samuti on üks aknalaud nii kõrgel, et pikk katuseserv selle kohal on justkui varjuks päikese eest. Ehk siis ideaalne poolvari toalilledele. Ja samuti ei pääse aknalaua peal neile ligi ka vihmaussid ja teod. Vähemalt ma loodan nii. Ainult, et kastmise osas pean meeles pidama, et ei šokeeriks neid külma veega otse voolikust või siis musta ja vististi ka putukaterohke veega kastmistünnist. Kujutan ette, et väga kuum ilm ja jää-külm vesi kahandaks sügiseks mu toataimede arvu märgatavalt.

No ja lisaks sellele, et lilledel endil on õues tore, meeldib mulle ka, kui terrass on lilli täis. Üsna vahemerelik olemine on meil seal nüüd. Tuppa diivani peale kohe üldse ei kipu enam ;-).

Oma aeda omada on ikka niiiii mõnus. Juba mitmendat nädalat lähme igal õhtul otse töölt tulles aeda, kükitame maasikapeenra juurde maha ja sööme maasikaid. Kui punased maasikad otsa saavad, sööme mõned roosad peale. Rohelisi on ikka veel niii palju ja osad taimed alles õitsevad :-). Küll oli ikka tark tegu sügisel suurem maasikapeenar ehitada ja taimed sinna üle kolida. Tegelikult arutasime lausa eile, et äkki peaks nüüd sel sügisel ühe samasuguse veel tegema, et siis järgmine aasta on veel rohkem maasikaid :-D. Väetanud ma neid ei ole, ainult oma aia kompostimulda said nad kõik istutatud ja nüüd kasvavad mühinal.

Ühesõnaga kui kõik roosad ja punased maasikad söödud, astume kaks-kolm sammu edasi ja asume herneste kallale. Neid sai ka kuidagi väga palju sel aastal maha pandud. Aga päris head on. Need ongi kõige esimesed herned meie aias. Ostsin kaks erinevat sorti kuskilt laadalt (mõlemad Jõgeva Sordiaretuse Instituudi aretatud sordid), leotasin neid vanaema õpetuse järgi enne mahapanemist ööpäeva vees, alguses katsin peenra võrguga, et oravad magusaid võrseid ära ei sööks ja pärast, kui juba hernekeppe sai panema hakata, võtsin võrgu ära. Nüüd ongi meil üks madal ja üks kõrge sort. Madalama sordi herned on juba täitsa valmis, kõrgema omad veel natuke kõhnad.
No ja põhimõtteliselt järgmine nädal saaksime herneste juurest veel kaks-kolm sammu edasi astuda ja süüa samamoodi tikreid ja õhtusööki kodus teha ei ole vajagi. Eile olid tikrid veel natukene toored.

Suvi on ikka mõnus :-D

Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.

Teiste aiablogijate blogisid on ikka nii tore vaadata. Küll on inimestel ilusad aiad. Ja kui palju erinevaid lilli ja nad kõik teavad nende lillede nimesid ja seda, mida need lilled tahavad. Oeh. Aga eks tegelikult on minu puhul ka ikka juba väikest arengut märgata. Ma tean ikka juba enamuse puude ja põõsaste ja lillede nimesid, mis mul aias on. Ja vähe sellest, tubli meenutamise peale suudan ma juba öelda nii taime klassi (näiteks okaspuu), perekonna (näiteks kadakas) ja ka liigi (näiteks harilik kadakas) :-). Või vähemalt ma tean, kust seda järgi vaadata saab.

Aga ega see aiapidamine ei ole tegelikult lihtne hobi. Päris nakkav ja sõltuvust tekitav on. Mida rohkem ma loen, seda rohkem ma tean ja seda rohkem ma tahan. Kuigi eks olemasolevatele taimedele mõjub ka see hästi, kui ma ennast kurssi viin, miks üks või teine lill ei õitse ja mis ma teha saaks, et ta õitsema hakkaks. Näiteks istutasin endale eelmisel suvel aediirise. Lootsin, et sel aastal ta juba õitseb, aga tundub, et siiski mitte. Nüüd lugesin, et koht on iseenesest õige (ta tahab päikest), aga tõenäoliselt on muld liiga huumusevaene.

Sama on pojengiga. Üks õitseb tublisti, aga seal samas peenras, meeter maad eemal, teine vindub juba kolmas suvi. Küllap on siis ka mullaga probleeme. Pojeng tahab ka parasniisket viljakat aiamulda, aga arvatavasti on muld selle koha peal läbi liiva kuskile ära vajunud või saigi seda sinna lihtsalt liiga vähe pandud.

Samas, mõnes mõttes on mitteteadmine jälle kasuks tulnud. Või siis mitteteadmisest ja valesti käitumisest ei ole midagi juhtunud ja lilled õitsevad ja kasvavad ikka toredasti edasi. Näiteks vesiroosi panin plekkvanni vihmaveetoru alla. Nüüd lugesin, et vesiroos ei taha liikuvat vett. No otseselt peale talle see vihmaveetorust alla tuleb vesi seal ei voola, aga eks vesi vannis lainetab vihma ajal päris korralikult. Aga vesiroosile ei ole see üldse halvasti mõjunud. Kasvab ja õitseb selle koha peal juba teist suve (kuigi talvitub ta meil ikka ämbriga keldris).

Aga ikka tahaks rohkem teada ja lugeda. Ja küsimusi tekib iga korraga aias aina rohkem? Miks see lill ei õitse, miks need lehed on ära vajunud, miks sellel lehel mügarikud on, kas väetamine ei ole mitte mürgine, miks need okkad pruunid on, mis ma peaks tegema, et muru hakkaks varjus kasvama, kuidas pookida, kuidas paljundada põõsaid, kuidas paljundada lilli jne jne jne.

Hmmmm...kui nii edasi, siis uskuge mind, paar aastat veel (kui niigi kaua läheb) ja ma lähen Räpinasse haljastuse/iluaianduse kursustele. Iluaiandus on sõltuvus.

Juuni Kodukirjas oli kirjas, et talvekahjud okaspuudel selguvad alles jaanipäevaks. Nii on ka meil nüüd enamvähem selge, mis okaspuudega talvel ikkagi juhtus.

Näiteks meie kanada kuusk, mis lume raskuse all vastu maad oli surutud, kannatas tõenäoliselt lumeseene käes (alguses arvasime, et sama vaevas ka muru, aga seal oli siiski vist koera käsi - hmm, tegelikult pigem isegi jalg - mängus). Aga jah, peale lume sulamist oli peaaegu kogu puu üleni pruun, tänaseks on pruun veel kolm/neljandikku puust. Keeruline on see, et tegelikult ei saa ma ikka veel aru, milline oks on elus ja milline mitte. Mõni, minu jaoks sama pruun ja elutu oks, kui kõik kõrvaloksad, on tänaseks ajanud endale paari kohta uued erkrohelised okkad. Ja mõni teine jälle, mida arvasin elus olevat, ei ole seda teinud. Seega arvan, et kindluse mõttes lasen kõikidel okstel ikka veel alles olla, ainult kuivanud okkad raputan maha.

Elupuud sidusime juba üleeelmisel aastal ajalippide külge kinni. Ega see väga hea vist puudele ei ole, aga me sõlme ümber tüve ei teinud, väga kõvasti ei sidunud ja vähemalt on nad kõik tänaseni ilusti püsti. Aga ühetüvelistel elupuudel pidi ka olema lihtsam lumeraskuse all toime tulla. Meile ongi kõik ühetüvelised sattunud. Tegelikult käisime talv läbi koguaeg elupuudelt lund ka maha raputamas. Iga kord, kui suurem lumi jälle tuli. Üksvahe seega lausa iga päev. Aga sellegipoolest on neljast elupuust üks eriti kõhna ja õrn ja harvade okstega. Ei tea, mis talle ei meeldi. Teistel on praegu ilusad erkrohelised võrsed peal, aga sellel ühel ei miskit. Oksad on lühikesed ja hõredad ja okkad pruunisegused. Tingimused on kõik absoluutselt samad, kui tema kolmel naabrilgi, aga midagi talle lihtsalt ei meeldi.

Jugapuu (kui see ikka on meil jugapuu) rohekaspruunid oksad on aga kõik hakanud taastuma. Tema üks tüvi oli ka lumeraskuse all vastu maad vajunud. Kuidagi ei osanud me seda üldse tähele panna, ometi on ta seal samas, kohe elupuude kõrval. Seega kevadel olidki ühel tüvel okkad kõik pruunid. Aga hea on see, et me ei rutanud seda maha lõikama. Me lihtsalt ei julgenud ja ei raatsinud seda teha. Tänaseks ongi vaid mõned pruunid okkad veel okste peal alles, aga põhimõtteliselt on kõik oksad otstest alates hakanud järjest rohelisemaks minema. Tean nüüd, et tegelikult võib käega ka õrnalt üle pruunide okaste tõmmata ja nii need eemaldada, et üldmulje jääks kohe rohelisem, aga mina jätsin puule endale selle võimaluse pruunid okkad maha raputada ja rohelised asemele kasvatada.
Rohkem talvekahjusid meie aias okaspuudel vist ei ole. Ja päikesepõletusi, tundub, et samuti ei ole. Tegelikult ongi ainuke puu, kellele otsene päike peale paistab, kanada kuusk ja seda ka alles juunis. Või no olgu, mändidele paistab ka ja koguaeg, aga nende pärast ma eriti ei muretse. Nemad kasvavad meil ise. Nö vabapidamisel või vabakasvatusel on nad :-) Ei karda ei vihma ega tuult ega lund ega päikest. Lihtne on nendega.

PS Ühe, ehk juba kümmekond aastat tagasi maha võetud, okaspuu kännu lammutasin küll veel tegelikult eile ära. Labidaga tegelikult lausa :-). Polnudki enne labidaga puud lõhkunud. See on see sama känd, millest meie aednik koer on juba mitu aastat püüdnud lahti saada. Aga millegipärast hakkas mulle tunduma, et äkki ikka ei ole see tema tervisele hea, kui ta aegajalt pehkinud kännu küljest mõne ampsu võtab? Ega ma ei tea, kas ta seda üldse alla neelab, aga... Jah, seega üks lillepostament vana kännu näol on nüüd meil aias vähem.

Ilmad on praegu lausa mõnusad. Eile olin aias kuni 23.25ni ja üleeile peaaegu sama kaua. Kui ma üleeile peamisel lesisin ja lugesin raamatut, siis eile olin ma juba lausa usin ja ladusin kaks toruks keeratud võrku kive täis. Tegelikult oli see kivide võrku panemise idee mul juba ammu. Olen seda üsna mitmel pool näinud. Ja, muidugi see, et sinna peale sai lilli panna, meeldis mulle eriti. Meile tuligi see nö kivipostament tegelikult kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et oleks kuskile kive panna (kunagi on meie aias, nagu vist enamikes Nõmme aedades, olnud peenrad ja majaservad ümbritsetud paeplaatide või suuremate paekivitükkidega ning tänaseks on meil vähemalt neist järgi jäänud ainult paeklibu) ja teiseks sellepärast, et äkki siis koer ei tõsta enam jalga põõsaste peale vaid hakkab seda tegema vastu kivipostamenti. Tänase seisuga ta muidugi läheb sellest postamendist suure kaarega mööda ja on leidnud endale järgmise põõsa, kuhu jalga tõsta ;-). Muus osas me sel nädalal suurt midagi aias teinud ei olegi. Rohi kasvab muidugi peenardes nii, mis mühiseb. Peaks ikka hakkama mõtlema mingite püsivamate umbrohutõrje võimaluste peale kui lihtsalt rohimine. Uurisin just internetist, et näiteks on olemas peenravaip ja see küll vähendab tunduvalt umbrohu levikut, aga samas ikkagi segab taimede juurdumist ja seda ei soovitata kasutada roosi- ning sibullillede peenras. Nii, et seda ma vist ikka ei julge kasutada...või kui siis ainult maasikapeenras. Aga veel on üks võimalus kasutada kivimultši, mis erinevalt kooremultšist vist peaks andma sama, umrohtu tõrjuva, efekti ka ilma peenravaibata. Ma arvan, et seda teed ma oma suvelillede segapeenras lähengi. Hansaplant kirjutabki oma kodulehel, et kivimultš vähendab umbrohu kasvu ja mulla temperatuuri suuri kõikumisi, parandab mulla niiskusrežiimi, struktuuri ja kõigi kasulike mullaorganismide elutegevust. Nii et nüüd tuleb need pisikesed ümarad värvilised kivid, mis igalpool aias vedelevad (saime need ükskord kaasa koormatäie mullaga) kokku korjata ja peenrasse panna. Ja näe, ongi jälle üks mure vähem :-).

Vaatasin eile, et ploomipuu on paksult pisikesi ploome täis. Sama oli eelmisel aastal, aga päris valmis sai lõpuks ainult kaks ploomi :-(. Huvitav, mis nendega tegema peaks, et nad ära ei kaoks? Kas on võimalik, et keegi nähtamatu (või siis vähenähtav ;-)) sööb neid või nad lihtsalt kärbuvadki ära, sest ploomipuu on päris vana ja noorenduslõigata neid vist ei saa? Kurb. Väga maitsvad ploomid on sellel puul tegelikult. Aga muidu maasikad õitsevad, tulbid on enamuses õitsemise lõpetanud, ainult see kõige põnevam tulp alles üleeile alustas. Saage tuttavaks :-D "Ice Cream". Kas pole mitte tore tulp :-).PS Eelmises postituses kirjeldatud tundmatud vanaemade lilled olidki kobarhüatsint ja tõenäoliselt päevakübar :-). Suur aitäh abi eest kommenteerijatele :-).