Teisipäev, 8. november 2011

See sügis on nüüd küll läinud palju kiiremini, kui plaanis oli. Kirjutada ei ole jõudnud üldse, aga toimetada õnneks ikka natukene olen. Uus abiline – kollane, karvane ja väga väle – aitab ka alati hoolega. Küll püüab ta järjekindlalt käes olevat reha hammastpidi mujale vedada, terrassil seisvat suurte narmastega harja mängima kutsuda, mahakukkunud oksaraagusid kuuti peitu vedada või tulbisibulate tarvis hirmsügavat auku aia serva kaevata. Igav tal ühesõnaga ei ole. Meil muidugi ka mitte.

Aga panen siia nüüd kirja, mis me vahepeal teinud oleme.

Kõigepealt tulpidest. Juba eelmisel sügisel otsustasin, et sel aastal ei osta ma juurde ühtegi tulbisibulat. Et aitab küll ja kuhu mul neid ikka enam panna oleks. Kevadel siiski olin kirjutanud endale ühe septembrikuise nädala peale märkmikus, et osta beebiroosad tulbisibulad. Noh, kui mul seda kirjas ei oleks olnud, ei oleks see mulle meeldegi tulnud, aga nüüd jäi kuidagi kripeldama. Siis aga juhtus nii, et sain endale taaskord kingituseks terve hunniku tulbisibulaid ja kui eelmisel aastal olid kõik kingituseks saadud sibulad kas punased või kollased, siis sel aastal olid kõik sibulad roosad. Alates väga heleroosadest kuni lillakasroosadeni välja. Ja seda kõike täiesti tellimata ja kooskõlastamata :-D. Tundub, et keegi kuskil ikka alati teab, mida kinkida või millest ma unistan. Tore :-).

Ühesõnaga peale seda muidugi tuli leida uus peenar, kuhu sibulad panna. Otsustasin kõik uued sibulad panna hoopis mitte peenrasse vaid mööda aia serva äärt kasvama. Kevadel peakski nüüd aia äär armsasti roosa saama. Ootan juba põnevusega.

Septembris lugesin põnevat artiklit, kus üks tore aednik oli endale teinud sinise kevadlillepeenra. Ta oli seganud suures nõus sillade sibulad, siniste ülaste sibulad (artikkel ei olnud eesti keeles, seega ma ei ole kindel, kas ülane ongi iga 'Anemone' õige tõlge ja veel enam, kas meil neid siniseid üldse müügil on), siniste krookuste sibulad ja siniste kobarhüatsintide sibulad ja siis need kõik segamini kaheks pikaks triibuks mõlemale poole kõnnitee serva maha istutanud. Pildid olid ka juures eelmisest kevadest. Väga toredad pildid olid. Ükskord, kui mul kuskil samasugune natuke pikem peenar kõnnitee servas on, teen endale samamoodi. Tegelikult saab seda ka ju kollasega teha: kollane ülane, kollane krookus ja kollakas-kuldne tähtlill (või vähemalt nii, me seda lapsena kutsusime). No ja valgega samuti – valge ülane, valge krookus ja valge väike kobar-hüatsint. Nii, et ideid on.

Sügisest veel nii palju, et lehed on peaaegu kõik maas ja koristatud. Lehtpuud (kased naabri aias ja vaher teise naabri aias) lasid lehed maha juba septembris, aga alõtšadest on meil endal kaks veel täies lehes ning enelased ja ebajasmiin nii samuti. Küllap see tuleb sellest, et nad on nii madalal ja nii hästi suurte mändide poolt tuule ja külma eest kaitstud, et seni ei olnud põhjust veel lehtedest vabaneda. Vähemalt nii ma arvan.

Küll aga avastasin nädalavahetusel, et roosid, mis muidugi ka veel täies lehes on, hakkavad kohe-kohe uuesti õitsema. ’Ingrid Bergmanil’ on neli õit – kaks läksid küllap lahti täna ja ülejäänud kaks ehk nädalavahetuseks.

Ja pinnakatteroos ’The Fairy’ on endale mitu uut oksa kasvatanud, mis kõik tihedalt pisikesi pungakesi täis. Huvitav, kas ma peaks nendega tegema ka midagi või piisab, kui lihtsalt enne muldamist ja suuremaid külmasid õied ära lõikan ja tuppa vaasi toon?

Kui nüüd rooside uuesti õitsemine välja arvata, siis praegu õitsevadki aias veel vaid võõrasemad ja roosbegoonia. Võõraasema arvatavasti mattub selgi aastal õitsevana lume alla ja jätkab kevadel, täpselt sealt, kus sügisel pooleli jäi. Kuigi tegemist ei ole muidugi konkreetselt samade taimedega, mis eelmisel aastal lume alla mattusid. Võõrasema, kui kahe aastane taim, meie aias päris kolmandat ei ole küll kordagi vastu pidanud, aga suur enamus neist kaks aastat õitsevad küll. See, mis saab kevadeks roosbegooniast, selgubki alles kevadel. Neid ei ole mul enne olnud.

Verev kukehari õitseb muidugi ka. Sellega peaks ka midagi kevadel ette võtma, et nad nii ära ei lamanduks. Äkki piisab, kui neid kevadel(varasuvel siduda ja sedasi kokku poole tõmmata? Või äkki hoopis väike tugiraam ümber teha nagu marjapõõsastel on? Mõtlen veel. Aga nii, nagu praegu, ei ole just kõige ilusam.


Ahjaa, eelmisel aastal kõnniteeplaatide vahele istutatud samblaprojektist tahtsin ka kirjutada. Ühesõnaga proovisin eelmisel aastal saada plaatide vahele sammalt, kahte moodi – esiteks, kasta plaatide vahet vee ja piima seguga ja teiseks, istutada mändide alt aia servast võetud pikad samblaribad ümber kiviplaatide vahele. Kui eelmiseks sügiseks oli sammal paremini kasvama läinud vee ja piima seguga kastetud plaatide vahel siis nüüd võib jälle öelda, et sammal on kõrgem, suurem ja rohelisem ikkagi just peale istutamist. Küll aga, kui nüüd plaatide pealt okkaid ja lehti harjaga pühkida ja rehaga riisuda, siis see vee-piima sammal jääb ilusti oma kohale alles, aga see kõrge-suur-pehme istutatud sammal tuleb väga kergest ära ja kolib koos okastega kompostihunnikusse. Nii et ma ei teagi nüüd, kumb parem on. Nokk kinni, saba lahti (või nokk kinni, nina lahti, nagu mu üks töökaaslane ütleb).

Suure tööna, kogu selle aasta jooksul, otsisin välja ja koondasin kokku ka kõikide taimede nimed, mis meil aias kasvavad. Panin kõik nimed ja kirjeldused ning tingimused nende pidamiseks ühe suure kiletaskutega kausta vahele. Iga kiletasku vahel on ühe lille/põõsa/puu info koos pildiga. Nüüd on hea vaadata, kus ja millal keegi õitsema peaks hakkama, millal kedagi lõigata võib ja millal ta meie aeda kolis. Nüüd jääb vaid üle loota, et ma ikka seda kausta koguaeg jooksvalt täiendaks ka. Kausta kasuks, mitte arvutisse vastava faili tegemise kasuks, otsustasin just seetõttu, et kausta on hea lihtne aeda kaasa võtta, seda suvel üldse kuuris, kohe käepärast, hoida ja ega mulle kodus vabal ajal eriti arvuti taga istuda ja nokitseda ei meeldi ka. Kaust on kuidagi rohkem minu moodi.

Nii et sellised tegemised siis sel aastal meie aias. Nüüd võib öelda vist jälle, et aed on selleks aastaks peaaegu, et suletud. Mõned pisikesed toimetused on veel teha ja minu poolest võib lumi tulla. Kevadeni, siis!

Kolmapäev, 21. september 2011

August sai nii kiiresti läbi, et ma ei jõudnudki vahepeal kirjutada roosidest ja üles riputada pilte sellest, kui ilusti nad õitsesid. "Ingrid Bergmanil" õitses vahepeal lausa kaheksa õit korraga. Nad olid küll natuke väiksemad, kui eelmisel suvel, aga selle eest oli neid tõesti palju. Eelmisel aastal õitses ta tegelikult kolm korda või ehk siis õied olid kolm korda küljes. Kuna viimane oli üsna sügisel juba, siis mõni aeg lootsin, et ehk selgi aastal hakkab ta korra veel õitsema, aga kuna ilmad on nüüd juba üsna jahedad ja uusi pungasid näha ei ole, siis küllap tal on ikka oma õitsemise selleks aastaks lõpetanud.


Pinnakatteroos "The Fairy" on ka väga usin õitseja olnud sel aastal. Erinevalt "Ingrid Bergmanist" õitseb tema koguaeg. Ehk siis selline õrnroosa vaht on keset seda soolikpikka peenart olnud meie aias juunist alates. Kui ma "Ingrid Bergmanil" lõikan kuivanud õied kolme lehe kauguselt ära, siis "The Fairy" puhul on seda märksa keerulisem teha. Nimelt kasvavad tema õied kobarates ja üks kobar on üsna teise kobara kõrval, nii et enne, kui lõigata saan, pean kuivanud õied niisama ära noppima.

Ja vesiroos on ka õitsenud sel aastal vist isegi juba lausa kolm korda. Üle kahe õie tal küll korraga ei ole küljes olnud, aga selle eest kestavad need üks/kaks õit vaat et kauemgi, kui "Ingrid Bergmanil

Kevadel oli mul kindel plaan osta endale veel senistele roosidele lisaks üks antiikroos, aga ma ei leidnud päris sellist, nagu tahaksin. Ma vist tahaks sellist suurte õitega, valkjas-kollakat, roosakas-punaste servadega...nagu vanaema käest saadud nõude peale maalitud on. Aga ehk siis järgmine aasta. Tuleb vist talvel eeltööd hakata tegema.

Ja augustis nägin meie aias esimest korda lepatriinut ka. Lõpuks ometi! Ma arvasin, et neid ei olegi enam Eestis. Huvitav, kus ta eelmisel aastal oli, kui lehetäid tahtsid mu roose nahka pista? Neile peaks ju lehetäid väga maitsema. Aga kuna meil on sipelgaid, siis äkki sellepärast nad ei olegi meie aeda enne tulnud, et neile ei meeldi ju sipelgad? Tegelikult oleks ju nii tore, kui saaks aianduspoest osta pisikese karbi sees lepatriinusid, kes su lehetäid nahka pistavad ja õnnetriinusid, kes jahukastet söövad :-D!

Aga tulles tagasi septembri juurde, siis uus on see, et meil on uus aednik koer. Meie kalli vana koera aeg sai kahjuks suvel mööda. Esialgu, peale seda, ei tahtnud ma isegi aeda minna, veel vähem seal midagi teha...lihtsalt see ei olnud enam endine. Aga kuna ilma ikka ei saa, siis nüüd on meil uus sõber. Ja oi, kuidas talle meeldib aias toimetada. Üks tema lemmiktegevustest on muru harvendamine. Tõmbab hammastega murututte välja ja loobib laiali. Mõtlesin küll, et peaks talle õpetama ainult teelehti muru seest välja tõmbama, no et siis oleks sellest mingit kasu ka, aga kuna teelehed lamavad üsna madalal, siis need talle eriti huvi ei paku. Korraks proovis mägisibulaid ka hammastega peenrast välja tõmmata, aga õnneks tulid need jälle liiga lihtsalt maast välja ja see ei pakkunud samuti huvi. Tõesti õnneks.

Teine lemmiktegevus on kaevamine. Tegin hernepeenra hernevartest tühjaks ja nüüd, salaja küll, sest ta teab, et kaevata ei tohi, on ta käinud terve selle peenra läbi kaevanud. Ilus must kobestatud muld on :-). Ja kui teda kutsuda, tuleb ta ilusti minu juurde, isegi keset kõige põnevamat kaevetööd, ise üleni mullane ja teeb näo, et ta ei ole seal peenra lähedalgi üldse käinudki.

Ja aias kiiruskatseid meeldib talle väga teha. Miinimum kiirus on raudselt 70km tunnis. Terrassi pealt hoog sisse, järsk vasak kurv, kõrge ja pikk hüpe üle peenra, 90 kraadine kurv maandudes jälle vasakule (hea, kui samal ajal lendaks mättaid ka, selle eest saab stiilipunkte), siis ümber peenra, jälle vasakule, hüpe terrassile, ring ümber laua, terrassilt maha ja paremale, ring ümber mändide, hooga kahe tikri põõsa vahelt läbi ja uuele ringile. Juba vaadata on väsitav, hea et järgi jooksma ei pea. Ahjaa, ja haukuda meeldib talle ka. Naabrid ei ole saanud juba mitu nädalat aias salaja toimetada. Meil on kohe teada, kes kus liigub. Ühesõnaga rõõmurull :-).

Reede, 26. august 2011

Mul on aias lillede jaoks sisuliselt üks suur pikliku kujuga peenar. Maja servas kasvavad veel mõned hooajalised lilled paaris pisikeses peenras, aga püsikute jaoks on ainult üks pikk peenar. See peenar sisaldas osasid lilli juba enne mind, mõned istutasin mina, mõned ärkasid ellu uuesti peale peenrasse värske mulla panemist ja väetamist ja nii oligi selleks suveks saanud sellest peenrast meiekandi kõige tihedama asustusega ala. Roos, kaks pojengi, irised, kaks päevaliiliat, seebilill, neli sorti mägisibulaid, kukehari, nõmm-liivatee ja mõned margareetad olid kõik ühes peenra pooles toredasti koos. Ühesõnaga korralik segasummasuvila.

Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks nö mägisibula vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki all piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat peaaegu isegi ei paistnud enam.

Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis vastavalt selle osad asukad teistesse peenardesse kolida.

Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitainete rikast, vett läbi laskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobiks see sama peenar ju hästi. Üsna sarnased nõudmised on neil.

Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget kuivemat tavalist mulda või liivmulda. No ja aed-liivatee ja seebilill päikest ning lausa kergemat liivast mulda.

Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks kitsaks jäänud sellegipoolest. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge..võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale, aga vist mitte veel? Või äkki ei peaks kartma, no et mis siis, kui nad järgmine aasta ei õitse?

Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.

Mõeldud tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (natukese liivaga mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada (vähemalt kaheks suveks, ma loodan, peaks ruumi jätkuma).
Nii et vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei olegi veel kunagi õitsenud), irised ja nende kõigi ette siis aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar 3-4 meetrit pikk ja nad ju peaks või võiks seal kõik hakkama saada? No ja kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille....seebilille kolin lihtsalt ära, ja nihutan roosi ettepoole, ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga seda ma kindlasti sel suvel ei tee.PS vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal vist ei või enam taimedele sealt kompostrist värsket mulda peenrasse juurde panna? Liiga palju toitaineid vastu sügist ja külmasid? Või ei ole vahet? Tavaliselt olen kevadeti pannud kompostimulda (rammusamat) ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga et, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?

Esmaspäev, 8. august 2011

Aega võttis, aga asja sai ehk siis lõpuks ometi sain valmis selle uue lisaterrassi. Põhjus, miks ma seda üldse tegema hakkasin, oli see, et meie põhiterrassile paistab päike kuni lõunani ja selle uue terrassi koha peale õhtuni. Seega külmematel ilmadel on seal mõnus päikse käes istuda ja kevadeti, kui teise terrassi pealt käib päike nii kiiresti üle ja lumi ei sula ega sula, on see koht juba ammu lumevaba ja grillimist saab alustada juba märtsis ;-).

No ja üks põhjus oli muidugi ka see, et tegelikult ei suutnud ma selle koha peale kasvama saada mitte ühtegi taime. Esiteks, seal oli liiga liivane maa (mulda peaaegu et ei olnudki) ja teiseks, katuse serv oli nii madal ja sügav (ühekordne majaosa), et vihma sinna serva alla ei jõudnuki.

Ühesõnaga idee oli mul olemas juba eelmisel aastal. Kõige alguses, kohe kevadel, kui lumi sulas, mõtlesin välja mustri. No ikka, kõige pealt tuleb ju välja mõelda, milline see ilu kõik olema hakkab ja siis alles, et kuidas see saada :-D. Tahtsin, et üldmulje oleks punakas, aga punaseid kive oli vähe, nii et sinna tuli valgeid sisse sobitada. Sellest ka see mustri väljamõtlemine. Kui muster olemas, kaevasin sealt ära paar kärutäit liiva-kiviklibu-käbi-mulla segu (mulda oli seal neist neljast kõige vähem). Liiva panin pärast kivide vahele tagasi ja mulla lillepeenrasse, kivid sõelusin välja ja panin peenrasse multšiks või ämbrisse järgmise kivipostamendi tegemist ootama. Keeruliseks ja üliaeglaseks tegigi selle ladumise tegelikult see, et telliskivid, mis olid alles jäänud mitmest erinevast ehitusest, olid kõik erineva suuruse ja jämedusega. Valged olid kõige suuremad ja kõige jämedamad, punased kahe erineva jämedusega (aga mitte sama jämedusega millega valged) ja lisaks veel kahes erinevas pikkuses. Tegelikult oli vahe kõigest paar sentimeetrit, aga kuna tahtsin, et terrass oleks ikka ühes tasapinnas, oli tegemist tõsise puzzle ladumisega - iga kivi alla tuli panna erinev kogus liiva...või siis tuli sealt vastupidi liiva ära kraapida. Ilma loodita oleks oleks ikka puhta hädas olnud ja uue uhke terrassi asemel oleks kummaline kuumaastik saanud.

No ja et ikka imekena saaks, istutasin servadesse (sinna, kus mustrisse augud tulid, kuna poolikuid telliskive meil ei olnud) saialilled. Udupeen, kas pole :-D?

Aga jah, nüüd on ta siis valmis. Lõpuks ometi. Ja mulle meeldib. Kuigi tänaseks oleme seal peal ainult korra istunud, nö avamise istumine oli :-). Klaasi morsi ja küpsistega. Aga eile näiteks sain seal peal juba ka restiga pesu kuivatada. Väga mugav. Ei seganud muruniitmist ega põhiterrassi peal grillimist.

Aga lisaks ehitamisele ja rohimisele ja niisama lesimisele, oleme muidu ka väga head ja tublid olnud. Ükspäev näiteks oli selline suur putukas meil maasikavõrku kinni jäänud. Lõikasime ta sealt ilusti välja, eemaldasime kogu võrgu jalgade ümbert (ta muide siples terve see aeg päris usinasti, mis muidugi tegi võrgu eemaldamise üsna tüütuks) ja lasime uuesti lahti. Võrgu muidugi võtsime selle peale ära. Maasikad olidki tegelikult selleks ajaks juba peaaegu otsas. Ja siis ükspäev päästsime konna meie pisikesest aia veesilmast. Oli sinna sisse kukkunud (või hüpanud) ja ei saanud enam ise välja. Muide, ma enne ei olnudki kunagi meie linnaaias, männimetsa all, konna näinud. Ja siis paar päeva tagasi päästsime maal linnu, kes oli ennast jalgupidi sõstraid katvasse võrku kinni hüpanud. Huvitav, eelmistel suvedel ei ole meil keegi kuskile kinni jäänud või kukkunud, kuidas siis nüüd nii mitu järjest? Vihmausse olen seni ainult korduvalt koera joogikausist välja aidanud. No et mis nad seal ikka ujuvad, kobestagu parem mulda ;-).

Reede, 22. juuli 2011

Vedasin paar nädalat tagasi kõik oma toalilled suveks õue. Või no peaaegu kõik. Ficusse, selle, mis ei ole mitte "kummipuu" vaid pisemate heledamate lehtedega ja mille tüved on tihti patsi punutud, jätsin tuppa. Ta on lihtsalt nii suur, et teda on ebamugav välja tuua. Tegelikult talle väljas meeldib ja eriti meeldib talle vihm, aga päikest ta kardab. Seega, praegu veel ootab ta toas.
No ja orhideed ja alpikannid jätsin ka tuppa. Neile ka pigem meeldib vähem valgust, kui meil seda praegu õues on.

Aga kõik rohtliiliad, kaktused, draakonipuu, ahvileivapuu, nõelköie (muide, meie pere kutsub seda lille hoopis Tarzani köieks) ja veel mitmed muud, paigutasin õue aknalaudade peale. Vihma nad selle koha peal ei saa, nii et kastma ma pean neid ikka. Aga vähemalt saavad nad palju valgust ja õhku ja natuke päikest ka. Päris uisapäisa ma neid muidugi õue ei toonud. Ehk siis valisin nende õue toomiseks pealelõunase aja, kui see koht, kuhu nad paigutasin, oli juba varjus ja otseselt päikesega kohtusid nad alles järgmise lõuna ajal. Lootsin, et selleks ajaks on nad õues olemisega harjunud ja kohtumine päikesega neid enam ei ehmata. Tegelikult otseselt ei paistagi neile eriti päikest peale, kuna selle koha peal luurab päike vaid lühidalt lõuna ajal ja sedagi läbi puude latvade ning samuti on üks aknalaud nii kõrgel, et pikk katuseserv selle kohal on justkui varjuks päikese eest. Ehk siis ideaalne poolvari toalilledele. Ja samuti ei pääse aknalaua peal neile ligi ka vihmaussid ja teod. Vähemalt ma loodan nii. Ainult, et kastmise osas pean meeles pidama, et ei šokeeriks neid külma veega otse voolikust või siis musta ja vististi ka putukaterohke veega kastmistünnist. Kujutan ette, et väga kuum ilm ja jää-külm vesi kahandaks sügiseks mu toataimede arvu märgatavalt.

No ja lisaks sellele, et lilledel endil on õues tore, meeldib mulle ka, kui terrass on lilli täis. Üsna vahemerelik olemine on meil seal nüüd. Tuppa diivani peale kohe üldse ei kipu enam ;-).

Reede, 15. juuli 2011

Oma aeda omada on ikka niiiii mõnus. Juba mitmendat nädalat lähme igal õhtul otse töölt tulles aeda, kükitame maasikapeenra juurde maha ja sööme maasikaid. Kui punased maasikad otsa saavad, sööme mõned roosad peale. Rohelisi on ikka veel niii palju ja osad taimed alles õitsevad :-). Küll oli ikka tark tegu sügisel suurem maasikapeenar ehitada ja taimed sinna üle kolida. Tegelikult arutasime lausa eile, et äkki peaks nüüd sel sügisel ühe samasuguse veel tegema, et siis järgmine aasta on veel rohkem maasikaid :-D. Väetanud ma neid ei ole, ainult oma aia kompostimulda said nad kõik istutatud ja nüüd kasvavad mühinal.
Ühesõnaga kui kõik roosad ja punased maasikad söödud, astume kaks-kolm sammu edasi ja asume herneste kallale. Neid sai ka kuidagi väga palju sel aastal maha pandud. Aga päris head on. Need ongi kõige esimesed herned meie aias. Ostsin kaks erinevat sorti kuskilt laadalt (mõlemad Jõgeva Sordiaretuse Instituudi aretatud sordid), leotasin neid vanaema õpetuse järgi enne mahapanemist ööpäeva vees, alguses katsin peenra võrguga, et oravad magusaid võrseid ära ei sööks ja pärast, kui juba hernekeppe sai panema hakata, võtsin võrgu ära. Nüüd ongi meil üks madal ja üks kõrge sort. Madalama sordi herned on juba täitsa valmis, kõrgema omad veel natuke kõhnad.
No ja põhimõtteliselt järgmine nädal saaksime herneste juurest veel kaks-kolm sammu edasi astuda ja süüa samamoodi tikreid ja õhtusööki kodus teha ei ole vajagi. Eile olid tikrid veel natukene toored.

Suvi on ikka mõnus :-D

Neljapäev, 7. juuli 2011

Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.

Esmaspäev, 27. juuni 2011

Teiste aiablogijate blogisid on ikka nii tore vaadata. Küll on inimestel ilusad aiad. Ja kui palju erinevaid lilli ja nad kõik teavad nende lillede nimesid ja seda, mida need lilled tahavad. Oeh. Aga eks tegelikult on minu puhul ka ikka juba väikest arengut märgata. Ma tean ikka juba enamuse puude ja põõsaste ja lillede nimesid, mis mul aias on. Ja vähe sellest, tubli meenutamise peale suudan ma juba öelda nii taime klassi (näiteks okaspuu), perekonna (näiteks kadakas) ja ka liigi (näiteks harilik kadakas) :-). Või vähemalt ma tean, kust seda järgi vaadata saab.

Aga ega see aiapidamine ei ole tegelikult lihtne hobi. Päris nakkav ja sõltuvust tekitav on. Mida rohkem ma loen, seda rohkem ma tean ja seda rohkem ma tahan. Kuigi eks olemasolevatele taimedele mõjub ka see hästi, kui ma ennast kurssi viin, miks üks või teine lill ei õitse ja mis ma teha saaks, et ta õitsema hakkaks. Näiteks istutasin endale eelmisel suvel aediirise. Lootsin, et sel aastal ta juba õitseb, aga tundub, et siiski mitte. Nüüd lugesin, et koht on iseenesest õige (ta tahab päikest), aga tõenäoliselt on muld liiga huumusevaene.

Sama on pojengiga. Üks õitseb tublisti, aga seal samas peenras, meeter maad eemal, teine vindub juba kolmas suvi. Küllap on siis ka mullaga probleeme. Pojeng tahab ka parasniisket viljakat aiamulda, aga arvatavasti on muld selle koha peal läbi liiva kuskile ära vajunud või saigi seda sinna lihtsalt liiga vähe pandud.

Samas, mõnes mõttes on mitteteadmine jälle kasuks tulnud. Või siis mitteteadmisest ja valesti käitumisest ei ole midagi juhtunud ja lilled õitsevad ja kasvavad ikka toredasti edasi. Näiteks vesiroosi panin plekkvanni vihmaveetoru alla. Nüüd lugesin, et vesiroos ei taha liikuvat vett. No otseselt peale talle see vihmaveetorust alla tuleb vesi seal ei voola, aga eks vesi vannis lainetab vihma ajal päris korralikult. Aga vesiroosile ei ole see üldse halvasti mõjunud. Kasvab ja õitseb selle koha peal juba teist suve (kuigi talvitub ta meil ikka ämbriga keldris).

Aga ikka tahaks rohkem teada ja lugeda. Ja küsimusi tekib iga korraga aias aina rohkem? Miks see lill ei õitse, miks need lehed on ära vajunud, miks sellel lehel mügarikud on, kas väetamine ei ole mitte mürgine, miks need okkad pruunid on, mis ma peaks tegema, et muru hakkaks varjus kasvama, kuidas pookida, kuidas paljundada põõsaid, kuidas paljundada lilli jne jne jne.

Hmmmm...kui nii edasi, siis uskuge mind, paar aastat veel (kui niigi kaua läheb) ja ma lähen Räpinasse haljastuse/iluaianduse kursustele. Iluaiandus on sõltuvus.

Kolmapäev, 22. juuni 2011

Juuni Kodukirjas oli kirjas, et talvekahjud okaspuudel selguvad alles jaanipäevaks. Nii on ka meil nüüd enamvähem selge, mis okaspuudega talvel ikkagi juhtus.

Näiteks meie kanada kuusk, mis lume raskuse all vastu maad oli surutud, kannatas tõenäoliselt lumeseene käes (alguses arvasime, et sama vaevas ka muru, aga seal oli siiski vist koera käsi - hmm, tegelikult pigem isegi jalg - mängus). Aga jah, peale lume sulamist oli peaaegu kogu puu üleni pruun, tänaseks on pruun veel kolm/neljandikku puust. Keeruline on see, et tegelikult ei saa ma ikka veel aru, milline oks on elus ja milline mitte. Mõni, minu jaoks sama pruun ja elutu oks, kui kõik kõrvaloksad, on tänaseks ajanud endale paari kohta uued erkrohelised okkad. Ja mõni teine jälle, mida arvasin elus olevat, ei ole seda teinud. Seega arvan, et kindluse mõttes lasen kõikidel okstel ikka veel alles olla, ainult kuivanud okkad raputan maha.

Elupuud sidusime juba üleeelmisel aastal ajalippide külge kinni. Ega see väga hea vist puudele ei ole, aga me sõlme ümber tüve ei teinud, väga kõvasti ei sidunud ja vähemalt on nad kõik tänaseni ilusti püsti. Aga ühetüvelistel elupuudel pidi ka olema lihtsam lumeraskuse all toime tulla. Meile ongi kõik ühetüvelised sattunud. Tegelikult käisime talv läbi koguaeg elupuudelt lund ka maha raputamas. Iga kord, kui suurem lumi jälle tuli. Üksvahe seega lausa iga päev. Aga sellegipoolest on neljast elupuust üks eriti kõhna ja õrn ja harvade okstega. Ei tea, mis talle ei meeldi. Teistel on praegu ilusad erkrohelised võrsed peal, aga sellel ühel ei miskit. Oksad on lühikesed ja hõredad ja okkad pruunisegused. Tingimused on kõik absoluutselt samad, kui tema kolmel naabrilgi, aga midagi talle lihtsalt ei meeldi.

Jugapuu (kui see ikka on meil jugapuu) rohekaspruunid oksad on aga kõik hakanud taastuma. Tema üks tüvi oli ka lumeraskuse all vastu maad vajunud. Kuidagi ei osanud me seda üldse tähele panna, ometi on ta seal samas, kohe elupuude kõrval. Seega kevadel olidki ühel tüvel okkad kõik pruunid. Aga hea on see, et me ei rutanud seda maha lõikama. Me lihtsalt ei julgenud ja ei raatsinud seda teha. Tänaseks ongi vaid mõned pruunid okkad veel okste peal alles, aga põhimõtteliselt on kõik oksad otstest alates hakanud järjest rohelisemaks minema. Tean nüüd, et tegelikult võib käega ka õrnalt üle pruunide okaste tõmmata ja nii need eemaldada, et üldmulje jääks kohe rohelisem, aga mina jätsin puule endale selle võimaluse pruunid okkad maha raputada ja rohelised asemele kasvatada.
Rohkem talvekahjusid meie aias okaspuudel vist ei ole. Ja päikesepõletusi, tundub, et samuti ei ole. Tegelikult ongi ainuke puu, kellele otsene päike peale paistab, kanada kuusk ja seda ka alles juunis. Või no olgu, mändidele paistab ka ja koguaeg, aga nende pärast ma eriti ei muretse. Nemad kasvavad meil ise. Nö vabapidamisel või vabakasvatusel on nad :-) Ei karda ei vihma ega tuult ega lund ega päikest. Lihtne on nendega.

PS Ühe, ehk juba kümmekond aastat tagasi maha võetud, okaspuu kännu lammutasin küll veel tegelikult eile ära. Labidaga tegelikult lausa :-). Polnudki enne labidaga puud lõhkunud. See on see sama känd, millest meie aednik koer on juba mitu aastat püüdnud lahti saada. Aga millegipärast hakkas mulle tunduma, et äkki ikka ei ole see tema tervisele hea, kui ta aegajalt pehkinud kännu küljest mõne ampsu võtab? Ega ma ei tea, kas ta seda üldse alla neelab, aga... Jah, seega üks lillepostament vana kännu näol on nüüd meil aias vähem.

Reede, 10. juuni 2011

Ilmad on praegu lausa mõnusad. Eile olin aias kuni 23.25ni ja üleeile peaaegu sama kaua. Kui ma üleeile peamisel lesisin ja lugesin raamatut, siis eile olin ma juba lausa usin ja ladusin kaks toruks keeratud võrku kive täis. Tegelikult oli see kivide võrku panemise idee mul juba ammu. Olen seda üsna mitmel pool näinud. Ja, muidugi see, et sinna peale sai lilli panna, meeldis mulle eriti. Meile tuligi see nö kivipostament tegelikult kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et oleks kuskile kive panna (kunagi on meie aias, nagu vist enamikes Nõmme aedades, olnud peenrad ja majaservad ümbritsetud paeplaatide või suuremate paekivitükkidega ning tänaseks on meil vähemalt neist järgi jäänud ainult paeklibu) ja teiseks sellepärast, et äkki siis koer ei tõsta enam jalga põõsaste peale vaid hakkab seda tegema vastu kivipostamenti. Tänase seisuga ta muidugi läheb sellest postamendist suure kaarega mööda ja on leidnud endale järgmise põõsa, kuhu jalga tõsta ;-). Muus osas me sel nädalal suurt midagi aias teinud ei olegi. Rohi kasvab muidugi peenardes nii, mis mühiseb. Peaks ikka hakkama mõtlema mingite püsivamate umbrohutõrje võimaluste peale kui lihtsalt rohimine. Uurisin just internetist, et näiteks on olemas peenravaip ja see küll vähendab tunduvalt umbrohu levikut, aga samas ikkagi segab taimede juurdumist ja seda ei soovitata kasutada roosi- ning sibullillede peenras. Nii, et seda ma vist ikka ei julge kasutada...või kui siis ainult maasikapeenras. Aga veel on üks võimalus kasutada kivimultši, mis erinevalt kooremultšist vist peaks andma sama, umrohtu tõrjuva, efekti ka ilma peenravaibata. Ma arvan, et seda teed ma oma suvelillede segapeenras lähengi. Hansaplant kirjutabki oma kodulehel, et kivimultš vähendab umbrohu kasvu ja mulla temperatuuri suuri kõikumisi, parandab mulla niiskusrežiimi, struktuuri ja kõigi kasulike mullaorganismide elutegevust. Nii et nüüd tuleb need pisikesed ümarad värvilised kivid, mis igalpool aias vedelevad (saime need ükskord kaasa koormatäie mullaga) kokku korjata ja peenrasse panna. Ja näe, ongi jälle üks mure vähem :-).


Vaatasin eile, et ploomipuu on paksult pisikesi ploome täis. Sama oli eelmisel aastal, aga päris valmis sai lõpuks ainult kaks ploomi :-(. Huvitav, mis nendega tegema peaks, et nad ära ei kaoks? Kas on võimalik, et keegi nähtamatu (või siis vähenähtav ;-)) sööb neid või nad lihtsalt kärbuvadki ära, sest ploomipuu on päris vana ja noorenduslõigata neid vist ei saa? Kurb. Väga maitsvad ploomid on sellel puul tegelikult. Aga muidu maasikad õitsevad, tulbid on enamuses õitsemise lõpetanud, ainult see kõige põnevam tulp alles üleeile alustas. Saage tuttavaks :-D "Ice Cream". Kas pole mitte tore tulp :-).PS Eelmises postituses kirjeldatud tundmatud vanaemade lilled olidki kobarhüatsint ja tõenäoliselt päevakübar :-). Suur aitäh abi eest kommenteerijatele :-).

Neljapäev, 2. juuni 2011

Juba pikka aega olen plaaninud kirjutada vanaemade lilledest. Ehk siis lilledest, mida vanaemad kasvatasid/kasvatavad ja mida enamus kutsuvad vist hoopis taluaia lilledeks. Minu jaoks on need pigem just vanaemade lilled. Sest just vanaemade aedades olen ma neid kõige sagedamini kohanud.

Minu mõlemal vanaemal on alati palju lilli aias kasvanud. Võib-olla sellepärast, et ma ise korteris elasin, võib-olla millegi muu tõttu, aga kahjuks ei tundnud ma lapsena kunagi nende lillede vastu huvi. Või no nägin, et ilus on ja teadsin, kus aianurgas mis värvi lilled õitsevad, aga nimesid kunagi ei uurinud. Nüüd, kui huvi on olemas, aga selle kohapeal lilli enam ei ole, on üsna keeruline järgi uurida, et "kuule, vanaema, mis lill see paljude pisikeste siniste õitega lill oli, mis seal maasikapeenra kõrval kasvas?" vms.

Praegu on mul aias kolm erinevat, päriselt oma vanaemade käest saadud, lille. Mitu kimpu lumikellukesi, mis muidugi sel aastal enam ei õitse, siis veel üks lillade õitega priimula, mis õitses sel aastal väga ilusti ja rikkalikult ja siis see ühe varre otsas olevate paljude pisikeste siniste kellukesekujuliste õitega lill, mille nime ma ei mäleta. Pilti mul ka kahjuks temast ei :-(.

Aga muidu seostuvad mulle veel alati vanaemade aedadega suured kollased nartsissid, punased tulbid (millegipärast just ainult punased tulbid, mitte kollased või valged) ja muidugi lillad suured pojengid. Ühel vanaemal on alati roosid ka seinaäärset resti mööda üles roninud. Kunagi olid nad punased, suuuuuuured ja lõhnasid hästi magusasti. Nüüd on ainult punased ja lõhnavad ikka magusasti, aga mina olen suureks kasvanud ja roosid enam nii suured ei tundugi.

Aga veel on alati vanaemade aedades kasvanud kevadel maikellukesed, sillad ja meelespead. Sillad kasvavad meie aias ka, aga meelespeasid meil ei ole. Siis veel margareetad ja saialilled, peiulilled ja kressid. Muide, googeldasin just ja leidsin, et kresside nimi on ka mungalill. Meie peres on seda lille alati just kressiks kutsutud. Kui keegi on kuskil mungalille maininud, siis kuni tänaseni arvasin mina, et tegemist on hoopis peiulille teise nimega ;-).

Samuti sireleid seostan ka pigem just vanaemade aedadega, kuigi jah, tean, sirel ei ole lill :-). Ja samuti need kõrged oranžid liilialaadsed lilled, mille tolmukad tegid nina pruuniks, kui sinna nina sisse panna ja samamoodi hästi kõrged karikakra- või päevalillelaadsete pisikeste (mitte suurema diameetriga, kui 3-4 cm) kollaste kroonlehtedega ja kollase või pruuni südamega lilled, mis kasvasid kuskil aia või maja seina ääres ja mis vajasid oma pika kasvu tõttu toestamist. Aga nii nende liilialaadsete kui karikakralaadsete lillede puhul mäletan mina, et nad olid hirmus kõrged, mulle kindlasti õlani, aga tegelikult ei mäleta ma enda vanust, kui vana ma siis olin ja seega ei oska täpsemalt ka kirjeldada, kui kõrged need lilled päriselt olla võisid.

Ühesõnaga, mulle meeldivad vanaemade lilled ja olen püüdnud neid alati endale ka tuua. Ma arvan, et järgmiseks eesmärgiks seangi soetada endale mõni tore lupiin (ühe vanaema juures need vist kunagi isegi kasvasid, aga väga kindel ei ole ka), kressid kuskile aianurka suure metallkatla sisse, täpselt samamoodi, nagu vanaema juures oli ning äkki need kollased lilled ka, mille nime ma meenutada ei suuda.

Mõnes mõttes kurb, et seda aiapisikut minus varem ei olnud. Aga vähemalt on mul mõlemad vanaemad alles, kelle käest saab alati üle küsida, et "mis lill see pisikeste siniste õitega ikka oli" :-).

PS Meil ikka veel õitsevad tulbid :-D Päris palju on neid. Ikka väga toredad lilled on nad. Ja sirel õitseb ka :-). Ja lõhnab ka.

Esmaspäev, 23. mai 2011

Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.

Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.

Et mis me siis tegime. Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.

Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.

Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.

Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.

Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.

Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.

Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.

Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.

Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?

Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.

Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)

PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.

Kolmapäev, 18. mai 2011

Käin iga päev kannatamatult aias tulpe piilumas. Aga ei midagi. Või noh, tulpe on küll, selles suhtes midagi ikka on, aga mida ei ole, on õied.

Kuigi eile, hakkas peaaegu avanema esimene tulp -"Mount Tacoma". Aga see, milline ta peaks päris avatuna välja nägema, on ikka natuke midagi enamat. Tulp nimega "Spring Green" on omadega ka juba aimataval kaugusel. Pildi tegin õhtul, seega seda päris ilusat kevadrohelist värvi tabada ei õnnestunudki. Proovin nädalavahetusel uuesti.
No ja "Hollywoodi" erkpunast värvi on ka õige pisut juba näha

ja "Curly Sue" tumelilla sakiline serv on ka hakanud ennast rohelise kesta seest välja pressima.

Nii et natukene peab veel ootama, õige pisut. Vist. Loodetavasti.


Aga tubli olin ka nädalavahetusel. Püüdsin ära määrata aias kasvavate enelaste sordid. Kuigi, mis seal salata, õitsevate põõsaste sorte oleks ehk isegi lihtsam määrata, aga kes see ütles, et lihtne peab olema. Kui ikka on võimalus asju keerulisemalt ja põnevamalt teha, tuleb seda just nii teha.


Aga saage tuttavaks: "Antohony Waterer",


"Golden Princess"


ja "Goldflame".

Luban, et igaks juhuks kontrollin, kas ikka panin õiged nimed, siis üle, kui põõsad täies õies on ;-).


Aga peale selle, priimulad õitsevad ka. Vanaema käest sain paar aastat tagasi. Nii ilusaks, suureks ja tugevaks on nad kasvanud. Ja alõtšad õitsevad. Ploomide õitsemisega läheb veel natuke aega vist. Nagu tulpidegagi :-D