Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.