Tundub, et suvi hakkab vaikselt otsa saama. Väljas on jahe ja tuuline, päikesevalgus on punaka tooniga, naabri aias on kasel juba osad lehed kollased ja õhtuti läheb üha varem pimedaks.

Neljapäeval otsustasime kasutada ära selget ööd, vedasime lamamistoolid keset aeda ja vaatasime tähti. Mis siis, et elame linnas, tähti on näha ikka pääääris palju, tuleb ainult vaadata. Koerale meeldis ka tähtede vaatamine, ta keeras ennast ühe lamamistooli alla kerra ja kindlasti lootis salamisi, et sinna me kõik koos kolmekesi terveks ööks jäämegi.

Aga kuna üldiselt olen ma õhtuti väljas üha vähem ja näpud sügelevad juba talveõhtutele kohaselt käsitöö järele, olengi esialgu püüdnud meisterdada midagi pisemat ja pigem ikka veel aia tarbeks või vähemalt aiaga seonduvalt. Paar nädalat tagasi korjasin aiast kokku taimed, mis meil kõige julgemalt ja metsikumalt kasvavad. Osad koos juurtega, osad ilma, aga kõik koos õitega.

Kuivatasin taimed ära, et peenem oleks, otsisin internetist välja ka taimede ladinakeelsed nimed (küll see oli keeruline), kirjutasin nii eesti kui ladina keelse nime paberi peale, lill koos nimega klaasi alla pildiraami sisse ja pildiraam esikusse seina peale (siin pildi peal on pildid veel toas maas ja lilled veel mitte päris kuivanud). Nüüd saab talv läbi meenutada, et kui väike see punaste lehtedega ristikheina õis ikka täpselt oli ja kui pikad juured on margareetal. Ei tea ainult, kui kaua nad seal klaasi all (kuivanud küll, aga siiski) värvilised püsivad ja millal nad kõik ühtemoodi pruuniks muutuvad? Ise loodan muidugi, et nad täpselt sellisteks jäävadki :-).
PS Mõlemad roosid õitsevad ikka veel väga rikkalikult ja kobartomatitel (või olid need kirsstomatid?) on pisikesed rohelised tomatid küljes :-). Ei tea, kas need tomatid jõuavad enne lume tulekut punaseks ka minna ?

Täiesti kogemata olime seekord terve nädalavahetuse kodus. Ei ühtegi kontserti ega sõpradele küllasõitu ega midagi. Esialgu rõõmustasin, et tuleb vaikne nädalavahetus ja saan raamatuid lugeda, ajakirju sirvida ja niisama lesida, aga kuidagi läks nii, et peale esmaseid hädavajalikke tegevusi (no pesupesemine ja koristamine ja söögitegemine) möödusid kõik päevad ikka tohutu tempoga.

Tegelikult on see muidugi hea, sest üsna mitu asja, mis mind juba tükk aega häirinud on, sai nüüd korda tehtud. Samas tuli nimekirja "tegemata tööd" juurde mitu uut ülesannet. See on see, et teed ühe aianurga korda ja siis vajab selle kõrval olev nurk ka korrastamist jne.

Ühesõnaga kõige suurem tegevus nädalavahetusel oli kuuri koristamine. Kui aus olla, siis teen seda vist igal aastal korra, aga alati leian mooduse, kuidas veel rohkem asju riiulisse, seina peale rippuma või üksteise otsa panna nii, et ise ka kuuri mahuks ja samas kõik vajaliku vaevata üles leiaks. Iga aastasest koristamisest on olnud kasu nii, et näiteks paar aastat tagasi hoidsime talvel oma aia kiikdiivanit garaažis, sest kuuri ei mahtunud. Üle-eelmisel talvel suutsime selle juba kuuri suruda, aga siis ei pääsenud sealt kuidagi mööda ja kui mul talvel mõnda lillepotti vaja oli, pidin lihtsalt uue ostma, sest kõik olemasolevad olid kättesaamatud. Eelmisel talve suutsime diivani kuuri panna juba nii, et sealt pääses mööda kõndima. Ja kui ma täna kuuri vaatan, siis tundub mulle, et sel talvel me ei peakski kiikdiivanit üldse lahti võtma vaid võime ta samas asendis kuuri panna ja siis seal talvel kiikumas ja raamatuid lugemas käia :-). Tegelikult aga sai selle aastane kuurikoristamine alguse hoopis sellest, et tahtsin endale kohta, kus vihmaste ilmadega värske õhu käes pesu saaks kuivatada. Nüüd mahubki pesurest ilusti kuuri, aknast tuleb värsket õhku ja tuppa ei jää rõsket pesukuivatamise lõhna.

Teisena rohisin kõik peenrad ära. Olen suutnud neid ikka igale poole tekitada :-S. See punaste lehtedega ristikhein ja Margareetad paljunevad nii, mis mühiseb. Kõik kohad on neid täis. Eks nad natukene on ilusad ka, aga mitte siis, kui nad kõiki teisi lilli lämmatama hakkavad. Tundub, et kunagi tulevikus tuleb neist ikkagi loobuda. Ja selle suvega on liivatee ja seebilill ka nii palju kasvanud, et paari nädalaga olid nad kahepeale enda alla ära peitnud kolm sorti mägisibulaid ja kaks harilikku kukeharja. Sellest peenrast tuleb üsna mitu taime ümber istutada. Küsimus on nüüd ainult, et kuhu? Ma rohkem peenraid enam ausõna ei taha.

Siis tõmbasin kogu metsviinapuu maja seina küljest alla, sõlmisin väikesteks keradeks kokku ja panin kuivama. Kuna see taim ei hiilga just oma kõdunemiskiiruse poolest (või see tähendab, et mul ei ole kannatust oodata, kuni see kõduneb), siis olen alati need väädid ära kuivatanud ja siis ära põletanud. See metsviinapuu on tõesti väga metsik taim. Igal aastal vähemalt kaks korda püüame teda kuni lõpuni hävitada, aga kuskile sügavustesse jäävad ikka juured, mida me kätte ei saa ja mis hakkavad kohe uusi vääte välja ajama. Ega tal muidu välimuselt väga viga ei olegi, aga see, kuidas ta ronib krohvi alla ja akna vahele ja seekord isegi servapidi juba õhksoojuspumba sisse....see on ebaviisakas.

Kõige lõpuks tegin kõnnitee ka puhtaks. Kõnnitee plaatide vahel kasvab meil igasugu umbrohtu, aga peamiselt muidugi teelehti. Rohisin selle kõik ära ja tegin labidaga kõnniteeservad ka puhtaks ja sirgeks (okkad, koera poolt toodud muld - keegi peab ju süüdi olema - ja väga usinad teelehed olid pool servmistest plaatidest juba enda alla matnud). Nüüd proovin sinna plaatide vahele hoopis sambla kasvama saada. Vaatasin internetist, et kui vee ja piima segu pritsida ja pinnas niiske hoida, siis see peaks aitama sammalt tekitada. Enne muidugi peaks neid vahesid vist umbrohutõrjega töötlema. Ühesõnaga proovin ja annan teada, kuidas välja tuli. Hmmm...üsna otsusekindlad inimesed oleme me muidugi - maja taga püüame meeleheitlikult samblast vabaneda ja maja ette sammalt luua :-). Äkki kooringi maja tagant muru seest sambla üles ja viin lihtsalt maja ette asumisele ;-).

Kõnnitee enne...

....ja pärast

Selle suve viimane päevaliilila

"The Fairy" hakkab avanema

Ja üks külaline ka. Sel aastal on meil aias ainult ainult valge ripp-petuunia, enne seda oli viimane petuunia kaks aastat tagasi ja seegi punane. Nii et kuidas see lilla lilleke meile sai, seda me ei tea.

Tundub, et kuumus ei ole meie aiale mõjunud. Roosid (Ingird Bergman ja vesiroos) õitsevad palju rikkalikumalt kui ükski teine aasta. Ka pinnakatteroosil on juba lugematul hulgal pisikesi õiepungi ja kui need kõik ükskord lahti lähevad, siis saab ikka tohutu ilu olema :-).

Roos 'Ingrid Bergman'

Lolli järjekindlusega olen igal aastal püüdnud hoida ka võõrasemasid aias kuni sügiseni (mulle lihtsalt meeldivad nende lihtsad ja konkreetsed õied). Aga igal aastal üritab keegi mulle selgitada, et neid ei saagi kuni sügiseni hoida ja et nad on ainult kevadlilled. Seni olen suutnud ikka vastupidist tõestada, aga sel aastal ongi suurest kokku ostetud võõrasemade hulgast alles ainult pooled. Alles on võõrasemad pisikestes pottides silla peal korvis ja maja seina ääres peenras.

Kuna kõik alles jäänud lilled on erinevates kohtades, nii poolvarjus kui lauspäikese käes, siis ei oskagi ma järeldusi teha, et mis siis nende puhul teisiti sai tehtud, kui nende puhul, mis otsa said. Näiteks need, mis istutasin kevadel terrassi peale pottidesse, läksid kõik välja. Ometi on need potid palju suuremad, kui need, mis on silla peal, nii et läbikuivamise puhul oleks pidanud ju seis vastupidine olema?

Ühesõnaga peale osade võõrasemad kuivamist jäi mul aeda üsna mitu tühja auku. Peenras ei panegi seda tähele, natuke rohkem musta mulda ei ole ju kole, aga tühjad potid terrassil ei ole just kõige ilusam...ja mõtekam. Tükk aega nuputasin, et mida nendesse pottidesse panna ja siis lõpuks korjasin rohimise käigus kokku koos juurtega punaste lehtedega ristikheina taimed ja panin need sinna. Nagu umbrohi ikka, läksid nad kõik kohe kasvama ja lõppkokkuvõttes sai see terrassinurk nüüd jälle tore ja rõõmus. See punaste lehtedega ristikhein on meil aias juba aegade algusest peale. Peenras on ta ilus, aga kahjuks läheb kiiresti sealt kondama. Õnneks aga tuleb ta ilma igasuguse vastupuiklemiseta uuesti maa seest välja, nii et näiteks teelehe jäärapäisusega ei anna teda võrreldagi.

Punaste lehtedega ristikhein

Aga kui nüüd veel õitsemisest rääkida, siis hostad õitsesid ka nii ilusti ja pikalt sel aastal. Täiesti kindlasti oli õisi palju rohkem kui ühelgi eelmisel aastal. Tundub, et neile soe sobib. Ja päikese vastu ei paista neil ka midagi olevat. Mulle ka sobis soe, kuum ei olnud kordagi ja päike oli ka väga tore :-).

Hosta õied

Kunagi, kui väikesed olime, viis vanaisa meid maal kevadeti vara hommikul metsa linnulaulu kuulama. Eks vist sellest ajast on mul küljes ka komme püüda ära arvata, kes ja kus laulab.

Meie aias olen kõige rohkem sel aastal näinud musträstaid. See on ka ainuke lind, kelle olen peaaegu pildi peale saanud. Ühe musträsta paari pesa oli sel aastal ebajasmiini põõsas. Piisavalt kõrgel, et ringiluusivad kassid kätte ei saa ja piisavalt õrnade okstega kohas, et oravad ei rüüstaks. Seda olen alati mõelnud, et kuidas üldse linnud suudavad ennast oravate eest kaitsta või äkki oravaid ei huvitagi linnumunad ja linnupojad vaid ainult käbid? Aga musträstad on ilusad oma uhke süsimusta kuuega ja erkkollase nokaga. Emast, kui see ikka oli emane musträstas, olen ainult korra näinud. Selline tagasihoidlik pruun lind oli...tirisid isasega võidu kompostihunniku juures maa seest vihmausse välja.

Lisaks on meil aias veel lehelind, kes terve juuni ja juuli oma "tsilk-tsolk-tsilk-tsolk" lauluga vihma välja meelitas. Mõtlesime, et eks ta on järjekindel lind ja kui ta väga pikalt tsilk-tsolgitab, siis eks ükskord hakkab sadama ka. Lõpuks hakkaski. Aga teda ei ole me muidugi kunagi oma silmaga näinud. Isegi kui vaatad puu poole, kus ta laulab, siis ta on nii osavalt lehtede sees peidus, et näha teda ei ole.

Ja varesed on meil ka. Nende toodud konte saab igal sügisel korstnapühkija keldris olevast korstnajalast (või lõõrist või ma ei teagi, mis selle asja nimi on) välja tuua. Varem meeldis nendele ka hommikuti vara terrassil koera plekist toidunõudega mängida, aga õnneks on koer nüüd nii vana, et tänaseks on paigas, kes on peremees ja kelle nõud need on. Ahjaa...eelmisel koeral viisid varesed mängupalli ära. Selline piiksuv pehme kollane pall olevat olnud. Ja siis nad piiksutasid seda kõrval aias ja kuskil eemal ikka aegajalt. Järgmisel aastal tõid korra tagasi koerale näidata, et näe, ära muretse, pall on alles. Natuke tuhmunud ja pleekinud oli, aga piiksus endiselt. No ja kui siis üritati palli kätte saada, võttis see sama vares palli jälle noka vahele ja kadus kiiresti.

Siis on meil veel aias ka rasvatihased. Neid näeme ka õige sagedasti ja laul on neil ka kõva. Neid oleks isegi täitsa võimalik pildi peale saada....kui oleks püsivust ja fotokas koguaeg käepärast. Aga näe, ei ole. Kumbagi.

No ja kõige krooniks siis sain eelmine nädal vanaisa käest teada, et see lind, kes meil teeb järgi signalisatsiooni mahavõtmise ja pealepanemise häält ja mobiilihelinat, on kuldnokk. Tema pidavat suutma keda ja mida iganes järgi teha. Isegi kassi näugumist ja koera haukumist, kui vaja :-). Aga pesa neil vist meie aias ei ole, sest näinud olen ühte kuldnokka vaid korra kevadel. Nii et küllap nad siis käivadki meie juures ainult uusi laule õppimas ja harjutamas.

Siin ta on - peaaegu pildile püütud musträstas