Esmaspäev, 26. aprill 2010

Sel nädalavahetusel lubasid ilm ja lumi aias juba toimetada. See tähendab, et ilm oli ilus ja lund enam ei olnud ;-).

Mõtlesime, et alustame selle aasta aiatoiminguid kõige suuremast - ehk siis saame lahti oksahunnikust. Ikka üsna suur hunnik oksi oli talvega alla kukkunud ja midagi tuli nendega peale hakata. Võtsime mõned nädalad hoogu ja rentisimegi lõpuks selleks nädalavahetuseks oksapurustaja. Peale paari tundi rassimist saime üsna mitu kärutäit oksa ja okkapudi ja pisikese puuriida jämedamatest okstest. Enamuse oksapudist panime kompostihunnikusse ja "vähemuse" (ilma okasteta ja mitte okaspuude pudi) põõsaste alla multšiks. Ega tast vist kasu ei olegi suurt seal, aga vähemalt on ilus :-). Põõsaste alla paneme muidu igal aastal niikuinii kompostihunnikust värsket mulda ka - no et koeral oleks ikka kuhu oma konte matta. Iga kord, kui midagi head saab, kaob kiirelt saagiga põõsaste vahele ja kui tagasi tuleb, üritab teha nägu, et tema ei tea midagi - endal nina mullane.

Eile proovisime natuke riisuda ka ja ennäe imet, paksu pruuni okkavaiba all (mis katab muide tervet aeda) oli isegi juba natuke rohelist näha. Aga vara rõõmustasime - lähemal vaatlusel selgus, et tegemist ei olnud mitte muru vaid samblaga. Nii et muru ja samblavaheline võitlus ootab meid veel ees.

Vesiroosi tõin ka eile keldrist talvitumast ära ja panin aeda tiiki. Eelmisel aastal oli tal ainult üks õis ja seegi hakkas õitsema alles novembris...loodame, et sel aastal läheb natuke paremini ja ta õitseb ikka enne lume tulekut ära :-).

Pühapäev, 18. aprill 2010

Lumi on aiast peaaegu ära sulanud, õitsevad lumikellukesed ja täiesti üllatusena on aeda ära eksinud ka üksik märtsikelluke. Eelmistel aastatel teda ei ole olnud ja keegi ei tea ka kust ja kuidas ta tuli. Aga otsustasime, et ära me teda ei aja. Las ta siis olla :)

Esimene krookus õitseb ka, pojengid on ennast mullast välja ajanud, rabarber samuti, maasikad kasvatavad uusi värskeid lehti (koer juba nuusutas, et kas on juba ka maasikaid– veel ei olnud) ja põõsaste all on näha pisikesi tulbihakatisi.

Ja oravad kolivad jälle. Tundub, et nad teevad seda igal kevadel - viivad "asju" ühe katuseräästa alt teise alla. Ei tea, kas neil on seal teise räästa all suvila?

Linnud on ka kohal. Üks laulab nagu heliseks mu telefon ja teine nagu oleks just maja valve alla pannud. Alati pean kontrollima, et kas see on lind või ongi äkki seekord hoopis telefon või kas läks ikka maja valve alla või oli see ka lind? Harilik Hiiu paanikalind on ka saabunud. Ega me ei teagi, mis selle linnu päris nimi on, aga tema „laulu“ põhjal otsustades võitleb ta suvi läbi elu ja surma peale.

Nii, et kevad on kohal :)


Esmaspäev, 12. aprill 2010

Kuna mina kolisin meie majja elama siis, kui osa aiast oli juba loodud ja varasemat aiapidamise kogemust mul ei ole, ei olnud mul esialgu aimugi, mis puud või põõsad meil aias kasvavad. Vaatluse teel suutsin tuvastada ühe kase, kümmekond mändi ja kolm karusmarjapõõsast. Ülejäänud olid minu jaoks lihtsalt muud okaspuud ja hele- või tumerohelised põõsad. Kohe esimesel suvel, et oleks huvitavam, pügasime kõikidele põõsastele erinevad kujud.

Eelmisel aastal potsatas meie postkasti ühe aiandusfirma reklaamleht, kus olid ilusad värvilised pildid kümnete erinevate põõsaste kohta ja minu rõõmuks olid piltide all ka põõsaste nimed. Nii saingi mina, aiandusvõhik, reklaamleht käes aias ringi käies teada, mis põõsad meil kasvavad. Aga nimed on keerulised ja koosnevad reeglina üsna mitmest sõnast. On mingi-kontpuu, midagi-midagi-enelas jne jne jne. Nii et tegelikult olen ikka jäänud vanade tuttavate nimede juurde: meie aias kasvavad heleroheline-ümmargune põõsas, tumeroheline-ümmargune põõsas ja tumeroheline-kandiline põõsas. Ja kõik saavad aru, millisest põõsast jutt käib ;) .

Sel hooajal ei ole ümmargused hele- ja tumeroheline põõsas veel paksu lume alt välja sulanud. Männid varjavad hoolega päikest, nii et sulamisega läheb veel aega. Kandiline-tumeroheline, kuhu sai katuselt ohtralt lund peale visatud, on aga juba tervenisti lume alt väljas ja minu hirm, et põõsas tuleb pinnakattevormis, ei osutunudki tõeks. Tumeroheline-kandiline on üldse väga tugev ja sitke põõsas. Kasvab mehiselt liivasel pinnasel ja ei saanud üldse pahaseks, kui meie 60kg koer sinna sisse endale eelmisel suvel lehtla „pressis”.

Nii et väikese hilinemisega tuleb ikka kevad juba ka meie aeda. Täiesti tervena on lume alt välja sulanud karusmarjad ja hekk, esmasel vaatlusel tundub, et külm ei teinud kahju ka roosidele, õitseb esimene vapper lumikelluke ja lumevabade laikude lugemiseks läheb vaja juba kahe käe sõrmi.

PS Eile käisime külas ja seal ei olnud aias enam tilkagi lund. Kohe kadedaks tegi. Aga vähemalt ei uju meil vaarikate vahel pardid :) .


Teisipäev, 6. aprill 2010

Talviti, kui aias midagi teha ei saa, kogun ja kirjutan ma hoolega üles mõtteid, mida ma kõike kevadel külvan, istutan, panen pottidesse kasvama, koristan, kolin ja ehitan. Selleks tarbeks on mul isegi suures toas diivani juures spetsiaalne kaustik, kuhu kohe kõik pähe tulevad mõtted kirja saab panna.

Kaustikus on kirjas maitsetaimed, mille seemneid või istikuid ma kevadel ostma pean, uued põnevad lilled, mida külvata ja istutada (näiteks sel suvel tuleb meile pinnakatteroos The Fairy) ja palju muud. Minu haugimälu juures ei mäletaks ma muidu kevadel/suvel enam midagi.

Samuti olen kaustikusse kritseldanud ka üsna palju jooniseid täiesti ebapraktilistest ehitistest aeda. Seal on joonis kuidas ja millest ehitada sild üle lillepeenra (lihtsalt toreduse pärast - teisele poole lillepeenart saab tegelikult ka üle peenra astudes), joonis milline peaks välja nägema uus vaheaed (see on ka olulisuse pärast, et saaks koera ühel- või teiselpool kinni hoida), joonis pingist ploomipuu alla (ma ei tea veel, kes seal küll istuma hakkab, aga pink oleks ju tore) jms.

Ühesõnaga iga kord kui mul tuleb pikal ja pimedal talveõhtul aiaigatsus peale, genereerin ma oma kaustikusse uue hullumeelse idee. Hea, et talv lõppema hakkab. Kes teab, mis meie aias muidu kõik sellel suvel veel juhtuma hakkaks.

PS Eile ei olnudki lumi enam aias põlvini. Juba sai kummikutega lumes käia ilma, et lumi üle serva sisse tuleks (aga mul on ka väga kõrge servaga kummikud). Lumikellukesi ja krookuseid veel ei paista, aga esimene lumevaba laik on juba täitsa olemas.