Teisipäev, 26. aprill 2011

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.
Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.
Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).
Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.

Teisipäev, 19. aprill 2011

Kui ma eelmisel nädalal olin veel üliõnnetu sellepärast, et lumi ei taha ja ei taha sulada, siis nädalaga on ikka meeletud muudatused toimunud. Pühapäeval seisin aias ja sisuliselt vaatasin, kuidas lumi sulab...või no kui oleks kannatlikult ühe koha peal seisnud, oleks silmaga näinud küll kuidas sulab ;).

Tänaseks on lumest alles ainult need kuhjad, kuhu sai viie kuu jooksul lund visatud ja isegi nende kuhjade juures on märgatavat kahanemist olnud.

Lume alt on väljas kõik peenrad, lumikellukesed õitsevad,


krookused peaaegu õitsevad (see tähendab, et esimesed õitsevad ja kohe-kohe lähevad teistel ka õied lahti),


tulbid on ninad maast välja pistnud (ja neid tuleb on ikka meeletult sel aastal :D, ootan juba huviga)


ja isegi eelmisel aastal õitsenud kollane võõrasema teeb sellist nägu, nagu oleks ainult korra natuke tuule ja vihma käest sasida saanud. Ei tea, kas ta tõesti hakkabki kohe edasi kasvama või on ta lihtsalt veel jääs ja sellepärast roheliste lehtedega ja õrnkollaste õitega? Muidu võõrasema peaks ju ühe aastane taim olema?


No ja puudel on pungad,


maa seest tuleb välja nii tuntud (rabarber) kui tundmatu välimusega taimi,


ainult, et mõned põõsad on ikka veel lume all maa küljes kinni.


Kahjudest nii palju, et see kanada kuusk ikka vist sai külma- või vee- või õhupuuduse kahjusid. Näeb teine välja pigem sinakas-lilla, kui roheline.


Aga põhimõtteliselt - kevad on käes küll. Lõpuks ometi! :-D

PS Meie koer sai alles täna aru, et käia võib ka mujal aias, kui ainult kinni tallatud jäise teeraja peal. Talv ja lumi vist ei olnud talle eriti meele järgi. Olgugi, et tegemist on suure koeraga, siis sügava lume sisse ei suutnud me teda isegi kõige maitsvamate maiustega talvel meelitada. Nüüd on jälle terve aed tema päralt ;)...oh seda rõõmu :-D.

Teisipäev, 12. aprill 2011

Juba teist kevadet näen ma, kuidas saartel ja Lõuna-Eestis (või no suures osas isegi Põhja-Eestis) on kogu lumi sulanud, õitsevad kõikvõimalikud esimesed kevadlilled, mõnes aias võiks avada veepargi, inimesed juba toimetavad aias...ja meil on lund veel nii palju, et see tuleb peotäite kaupa üle kummiku serva sisse. Esimesed lumevabad laigud on muidugi meilgi olemas (nii umbes kolm), aga paar liumäge ja talve jooksul kokku kuhjatud lumehunnikud on alles mulle rinnuni. Eks see on suuresti tänu kõrghaljastusele, mis muidu tegelikult väga tore ja ilus on, aga lumesulamisele kuidagi ei taha kaasa aidata.


Järgmisel nädalal saab täis viis kuud sellest, kui lumi maha tuli. Aga ütleme nii, et ma ei ole ka ühelgi teisel talvel võtnud lumest nii maksimumi, kui sel aastal. Suusatatud, uisutatud ja kelgutatud sai ikka meeletult. Ainult, et ühtki lumeonni ja lumememme me ei ehitanud. Iseenesest annaks seda viga veel parandada, aga...lumi ei ole enam nii valge, et tahaks seal sees püherdada (need on vist need linnas elamise rõõmud) :-). Ühe treppide ja terrassidega liumäe siiski tegime. Kuigi koer ei saanud eriti sellest liumäest allalaskmise rõõmust aru ja kasutas seda pigem järjekindlalt kaldteena mäest üles-alla jooksmiseks. Vana loom, liigesed haiged ja eks kaldteest on ikka lihtsam käia, kui treppidest ;-). No ja terrasside peal meeldib talle siiamaani päikest võtmas käia.


Nii, et lund meil veel on. Ja ikka kuhjadega saame koguseid mõõta. Kuigi eile, hoolikalt maja serva uurides ja lund eemale kraapides, nägin ka esimesi krookuse varsi. Õiteni läheb veel muidugi aega kaua.


Ja seda, kas nii pikk talv ja lumi mõnele taimele ka kahju on teinud, veel öelda ei oska. Esmapilgul tundub, et meie pisikesele, sellele koera poolt "pügatud" kanada kuusele, küll see pikk lume all olemine just väga meelt mööda ei olnud, aga eks muidugi kevad näitab, kas ta on praegu lihtsalt õnnetu või oli see talv tema jaoks tõesti liiga pikk.


Ühesõnaga ootan lume sulamist. Osaliselt ärevusega ja kannatlikult, teisalt põnevusega ja kannatamatult.