Kevadel ostsin endale aeda pisikese kokkupandava kasvuhoone. No sellise, et ise sisse ei mahu, aga kolme riiuli peale on pottidesse võimalik igasugu asju kasvama panna. Või no mitte päris igasugu asju - pigem ikka selliseid, mis potis kasvada kannatavad.

Tuleb tunnistada, et see on minu päris esimene kasvuhooneeksperiment ja ega ma väga kindel ei olnud, kas sealt midagi välja ka tuleb või jääb mulle lihtsalt hoolitsemise ja kastmisrõõm.

Kõige algne idee oli saada oma pisikesest kasvuhoonest väikseid kobartomateid. Ühte potti külvasin ise seemned juba märtsis (või oli see veebruaris - igal juhul lumi oli veel väljaspool maja aknalauani, aga minul näpud juba sügelesid) ja kui õige aeg käes, ostsin igaks juhuks kaks taime ka Nõmme turult juurde. Siis lisaks külvasin peterselli, tilli, lehtsalatit, basiilikut ja sibulat. Ja kõik selle muidugi pottidesse.

Tänaseks on tulemus selline: salati sõid ükspäev oravad ära. Seda on mul ennegi juhtunud. Kui salatipott just terrassi peal ei ole, siis tehakse puhas vuuk. Millegipärast arvasin, et kasvuhoones riiuli peal jäetakse salat rahule, aga ei. Järgmine kord panen ukseavasse mingi võrgu ette. (Tean kindlalt, et salatit ei söönud koer, sest see on üks vähestest asjadest, mis talle ei maitse. Ja lepime kohe kokku, et rott see ka ei olnud...kuigi tuleb tunnistada, et ühte olen meie aias liikumas näinud küll - tookord arvas koer, et tegemist on järjekordse piiksuva mänguasjaga).

Basiilika ja sibul kasvavad ilusti, aga till hakkab juba otsi andma. Kuulsin alles eelmisel nädalal head õpetust, et selleks et till mitte pikkusesse vaid tihedusse kasvaks, tuleks teda pidevalt lõigata. Tegelikult ju nii lihtne, aga ise ma selle peale ei tulnud.

Ja tomatid...tomatitega on keerulisem. Üks sort, mis pidi samuti pisike taim pisikeste tomatitega

olema, on ajanud ennast juba järgmise riiuli vahelt läbi ja keerutab nüüd ennast vastu kasvuhoone lage. Kuumade ilmadega läksid lehed natuke kollaseks ka. Väikseid kollaseid õisi olen küll näinud, aga ühtegi pisikest tomatit ei paista kuskilt. Ja teised kaks tomatit on küll ilusad ja rohelised ja õitsesid üsna rikkalikult (kui nii võib tomati kohta öelda), aga ühtegi tomatit jällegi näha ei ole. Ema eile mainis midagi tolmemise kohta - oleks vist pidanud enne tomatite külvamist/istutamist ennast asjaga kurssi viima :-S.

Nii et seekord jäigi mulle vist ainult kasvatamisrõõm :).

Üks suurtest rõõmudest minu aias on minu jaoks roosid. Varem tundus mulle rooside kasvatamine äärmiselt keeruline ja ristkante ettevõtmine (et kuhu maani ja kui palju neid lõikama peab ja et neid peab ju väetama ja kastma ja igasugu roosihaigusi on olemas...). Tegelikult aga ei ole midagi hullu ja roose võivad kasvatada kõik, kes tahavad.

Minul on 4 roosi. Üks 'Ingrid Bergman', üks 'Lavaglut', üks 'The Fairy' ja üks vesiroos. Vesiroosi nime ma kahjuks ei tea, aga omamoodi ime on tegelikult juba seegi, et ma teiste kolme roosi nimesid mäletan.

No ja kõige suuremad silmaterad ongi 'Ingrid Bergman' ja tundmatu vesiroos.

'Ingrid Bergmani' ostsin juba mitu-mitu aastat tagasi - kõige esimesel kevadel, kui meie majja kolisin. Tegelikult ostsin siis isegi kaks roosi, aga kahjuks ühega neist juhtus midagi juba esimesel suvel. Nüüd on see tugevam ja suurem roos väga vapper ja õitseb igal suvel ilusti. Mulle meeldibki tema juures see, et tal on sügavpunased samasuured õied nagu pojengil (või minu aias on tegelikult tal isegi suuremad õied kui pojengil) ja ta peab hästi vastu nii kuumas kui külmas ja õitseb alati peaaegu lume tulekuni välja. Ühesõnaga, nagu näha, olen kõrvuni sees ;-).

'Ingrid Bergman'
Selle ühe välja läinud 'Ingrid Bergmani' asemele tahtsin uut samasugust, aga kuskil ei jäänud järgmisel suvel ühtegi silma. Siis üks roosimüüja soovitaski tema kõrvale 'Lavaglutti'. See on selline pisemate hästi tumepunaste õitega ja muidu igati kena roos....aga oma naabri kõrval ei paista ta ikka kuidagi silma.

Ja vesiroos on tegelikult mul alles teist aastat. Eelmisel aastal kasvas ta maasse kaevatud katlas ja kuna katel külmub talvel põhjani läbi, viisin ta hilja sügisel ämbri ja veega keldrisse. Eelmisel aastal hakkaski vesiroos õitsema alles napilt enne lume tulekut, mistõttu ei tahtnud ma sel aastal teda katlasse tagasi panna. Mõtlesin, et kuni parema lahenduse leidmiseni hoian teda ajutiselt suures plekkvannis vihmaveetoru all. Aga ei ole ju olemas midagi püsivamat, kui üks ajutine asi ja nii ta sinna jäigi. Nüüd mulle tundub, et talle seal täitsa meeldib - seal voolab talle värsket vett juurde, ta saab rohkem valgust ja ta ei pea tohutut energiat kulutama meetri pikkuste lehte kasvatamiseks. No ja tõenäoliselt tänu sellele on sel aastal nüüd vesiroosil juba õied olemas :-). Ilusad valged õied. Ja mis peamine - lumeni on veel niiii palju aega.

Kõige viimasena oma roosidest ostsin ma endale kevadel pinnakatteroosi 'The Fairy'. Ikka üsna mitu aastat kibelesin, aga kuidagi ei leidnud talle kohta. Nüüd panin ta kitsasse peenrasse kivide vahele ja ühe, talvega välja läinud, kanarbiku asemele. Siis, kui ma ta ostsin, oli tal paar õit küljes, aga nüüd ei ole ta juba mitu nädalat õitsenud ja ühtegi õienuppu ka ei paista. Aga selle eest kasvatab usinalt uusi lehti ja oksi. Ega ma tegelikult väga ei loodagi, et ta esimesel aastal kohe õitsema hakkab - las ta harjub natuke uue elukohaga ja küll ta jõuab veel õitseda ka :-).

Veel väike, aga selle eest väga tubli, 'The Fairy'
Et siis selline väike roosipisik on mul ka veel kõigele muule lisaks.

Paar aastat tagasi sain ma tuttavaks ühe taimega, millest ma enne aiaomanikuks saamist ei olnud kuulnudki - nimelt mägisibul. Oma madala, lihtsa ja konkreetse olekuga hakkas ta mulle kohe meeldima. Tänaseks olengi suutnud enda aeda koguda juba viis erinevat mägisibulat.

Ühele mägisibulale tegi möödunud talv (või minu teadmatu käitumine talvel) natuke liiga ja nüüd on temast järgi ainult mõned väiksed kerad (või oleks neid õige kutsuda rosettideks?). Aga eks ta vaikselt vast ikka kosub ja järgmisel suvel on loodetavasti juba jälle suur ja tugev.

Tema nime ma kahjuks ei mäleta.

Ühe mägisibula ostsin juuni alguses, tema veel laienenud ega kasvanud eriti ei ole. Küllap on tema kohanemise jaoks liiga kuum olnud. Kuigi samas soojus peaks neile ju meeldima?

Nimega on samuti kehvasti. Poti peal oli kirjas ainult "Mägisibul".

Ühe mägisibula sain tädi käest. Samuti sel aastal. Tema peaks eriti usin paljuneja olema - tädil pea terve keldri külg seda täis juba. Loodan, et talle minu juures sama palju meeldib.

Tädi käest saadud mägisibul. Nime unustasin küsida.

Ja kaks mägisibulat (üks on olnud meie juures juba kolm aastat ja teise ostsin Türi Lillelaadalt sel kevadel) õitsevad praegu eriti kenasti :-). See Türi Lillelaadalt ostetu on ka ainuke, kelle nime ma tean - "Arno". No ja seda nime on lihtne meeles pidada ka - selline korralik Eesti poisslapse nimi ja see päris Arno armastas ka päikest (ja heinamaad).

Juba kolmandat aastat meil pesitsev mägisibul. Nime poti peal ei olnud.
...ja tema õied.

Türi Lillelaadalt ostetud "Arno"...
...ja tema õied.

Aga üks mure on mul ka. Minu teine (vist päeva)liilia peaks varsti-varsti õitsema hakkama, aga tundub, et ka sel aastal on ta õitel mingi jama. Õienupud lähevad enne avamist krimpsu ja lõpuks kuivavad ära. Eelmine aasta juhtus täpselt samamoodi. Mingeid putukaid ma seal juures näinud ei ole (välja arvatud üks imepisike kärbes eile), lehed on tal terved ja ilusad, kastnud olen teda samamoodi, nagu teisigi püsililli, väetist andnud ei ole, aga selle eest igal kevadel olen viinud talle kompostihunnikust suure portsu värsket mulda. Aga midagi on tal ikka puudu :-(. Äkki keegi teab, milles häda?

Sõitsime nädalavahetusel mööda Eestit ringi. Küll on praegu kõik ilus. Saaremaal ja Muhumaal õitsesid teeservas karikakrad ja kellukesed ning põllud olid moone täis. Muudkui vaata ja imetle. Huvitav, kas sellepärast pööravadki kõik eestlased (või no enamus vähemalt) suve ilule ja õitsemistele nii palju tähelepanu, et teine pool aastast on pime ja porine ja mingit ilu eriti kuskilt ei paista?

Kodus õitseb meil ka. Päevaliilia juba mitmendat nädalat (tema nime ma ei teagi ja kuskilt järgi vaadata ka ei ole, sest ta ole meil juba enne mind), liivatee (vist aedliivatee), kukehari ja pojeng. Esimene pojeng meie aias :-). Tal on küll ainult kaks õit, aga mulle sellest täitsa piisab. Ilus roosa ja lõhn on kaugele tunda.

Nüüd muidugi saan aru, et istutasin paar aastat tagasi roosi ja pojengi liiga lähestikku ja nüüd nad ronivad üksteisele selga. Pojengile ronib omakorda selga päevaliilia, roosile teine roos ja siis jälle järgmine päevaliilia. Eks see on tüüpiline viga (minu puhul vähemalt), et istutan noored taimed liiga kõrvuti ja ei oska arvestada piisavalt ruumi selleks, kui nad suureks kasvavad. Samas jälle liiga suuri vahesid ei taha jätta ka, sest siis on peenar alguses imelikult tühi ja auklik. Nokk kinni, saba lahti. Aga tõenäoliselt pean ikka varem või hiljem kellegi sealt peenrast ära kolima. Kuigi pojengi ei julge kolida, äkki siis jälle ei õitse ja roosi ei raatsi ka nagu – ta on mul eriline silmatera, õied pea samasuured kui pojengil ja lõhn ka veel võimsam – et mis siis, kui ta solvub või kannatada saab kolimise käigus :-).

Aga jah, ilus on aias ja üldse väljas praegu. Eile istusimegi niikaua kui vähegi võimalik väljas. Kes kudumistööga, kes raamatuga, kes piiksuva pardiga. Lihtsalt ei raatsinud tuppa minna.