Kolmapäev, 30. mai 2012

Kevad on mõnus. Kui siin vahepeal need natuke soojemad ilmad olid, istusin igal õhtul kas raamatuga või mõne käsitööprojektiga õues ja nautisin päikest ja värsket õhku ja meie oma aeda. Tore. Ei tea, kui see talv nii pikk ei oleks, kas siis ka oskaks sellest kõigest samasugust rõõmu tunda?

Aga jah, enelased õitsevad ja tulbid samuti. Ja aed on juba täitsa suve nägu. Kuigi millegi pärast sel aastal on tulpe palju vähem kui eelmisel aastal. Küllap tuleb ikka suvel sibulad välja kaevata ja sügisel enne uuesti mahaistutamist peenart värske kompostimullaga turgutada. Eelmisel astal ma arvasin, et ehk õitsevad ilma vahepeal välja kaevamata ka, aga näe, ei õitse eriti ;). Ja nüüd on näha ka millised sordid on tugevamad ja millised mitte. Mõned pildid siiski tegin ka.

Erinevalt eelmisest aastast tundub mulle sel aastal aias ka palju rohkem igasugu putukaid ja mutukaid ja linde olema. Näiteks nägime ükspäev lisaks juba ammu tuttavatele musträstastele naabri aias linavästrikku, komposti hunnikus elavad sellised purakad (ei tea kelle vastsed need võiks olla, hirmus suured on nad küll...googeldades leidsin, et kõige sarnasem on ehk maipõrnika tõuk, aga neid ma meie aias näinud ei ole) ja siis ujus ükspäev meie uues tiigis vaablane ja katuseräästa alla on enadale pesa teinud perekond Maamesilased (päris nimega siis kimalased). Kuhu on kadunud sellised süütud ja pisikesed putukad nagu herilased? Nõmme ei ole linnastumas, hoopis vastupidi ma ütleks :).

Ahjaa. Vahepeal tähistasime vägeva grillipeoga meie koera sünnipäeva ka. Pildi pealkiri võiks ilmselt olla "Eesti suvi".

Pildid
1) Ja nii ma veedangi õhtuti aias aega
2) Tulp "Curly Sue"
3) Tulp "Spring green"
4) Tulp "Hollywood"
5) Tundmatu tõuk komposti hunnikus
6) Eesti suvi













posted from Bloggeroid

Kolmapäev, 9. mai 2012

Kevad on käes. Üsna ammu tegelikult juba, aga blogisse, näe, ei ole kuidagi varem jõudnud. Kohe mitte ei suuda ennast õhtuti kodus arvuti taha istuma sundida.

Enam ei mäletagi, kas esimene kevade tunne oli siis, kui koer sulava lume alt taimed avastas või kui ta tirimisharjutuste käigus silla käetugede küljes oleva köiega mõlemad käetoed silla küljest ära tõmbas või kui kõrvaltänava naabrimees mootorratast õhtuti käivitama hakkas?

Esialgu, kui lumi sulama hakkas, arvasin, et sel aastal ei tule meil iluaiandusest midagi välja. Meie uus karvane sõber on hingelt veel suurem aednik, kui eelmine koer. Juba märtsi alguses kaevas ta lumekuhja alt välja roosid, rebis sealt mõned oksad ja tuli neid ukse ette närima. Ilmselt tahtis mind rõõmustada ja mulle lilli tuua, aga... Minu esimene šokk muidugi oli, et roosidel on teravad okkad, et mis nüüd küll saab no ja siis ka see, et mida külm märtsi algus roosidele teeb? Koera seedimine, vähemalt meie koera oma, on ilmselt küll tegelikult terasest. Need mõned roosi oksad, lugematud enelaste oksad (ilmselt olin ka põõsaid eelmisel aastal tema arvates vähe püganud), üks mingi vahendiga immutatud peenike roheline taimetugi jne ei teinud talle midagi. Roosid elasid selle virgutuse ka kenasti üle. Ainult et nüüd peavad nad nö puuris kasvama. Nii igaks juhuks. Isegi tulbid pidin võrkaiaga ümber piirama. Need olid täpselt tema jooksuraja peal (jooksurada ongi tegelikult kogu aed).

Kaevamine meeldib talle ka. See käib imekähku. Paar tõmmet esikäppadega ja aias on järgmine kraater. Küllap ta leiab, et peenraid võiks rohkem olla. Ega mul selle vastu midagi ei olekski, aga kas tõesti nii kaootiliselt ja erineva suurusega? Lugesin, et rohida kutsika nähes ei tohi. Et ta arvab, et ma peitsin sinna midagi ja vaatab pärast järgi. Püüan nüüd seda mitte teha. Eks näis, kuidas välja tuleb. Aga tegelikult on ta meil sõnakuulelik ja tahab hirmsasti meele järgi olla, nii et enamasti piisab paarist korrast keelamisest ja ta kaotab asja vastu huvi. Lihtsalt alati ei ole ma õigel ajal õiges kohas :)

Midagi ma siiski olen aias teinud ka. Ja ilmselt rohkemgi, kui eelmise aasta samaks ajaks. Võib-olla sellepärast ka ei ole siia jõudnud midagi kirjutada. Näiteks ostsin ma kohe peale lume sulatamist endale terve hunniku võõrasemasid. Tublimad aednikud kasvatavad neid endale ise...või siis eriti tublidel aednikel ilmselt nii lihtsaid suvelilli ei olegi. Aga mulle nad meeldivad. Lihtsad õied ja selged värvid. Ja nii tubli, et neid ise seemnest kasvatada, ma kahjuks ei ole :) Peale seda, kui kõik võõrasemad olid endale koha leidnud, sel aastal muide on kõik võõrasemad helesinised, külvasin ma pottidesse kõikvõimalikke maitsetaimi. Isegi tomatitaimed panin juba pottidesse ära. Need istuvad nüüd ilusti mängukasvuhoones ja ootavad kurbusega soojemaid ilmasid. Eks need ükskord vast tulevad ka. Soojemad ilmad ma mõtlen. Peagu peavad nad päikest läbi kilest ukse vaatama.

No ja siis sai muidugi ohtralt mulda kompostihunnikust jälle sõelutud. Tundub, et kaks kompostihunnikut on meile ikka vähe. Ühe aastaga ei taha mitte okastest muld saada. Kõik muu jõuab ära kõduneda küll ja peale sõelumist on väga ilus must muld, aga okkad ei kõdune. Kahjuks kolmas kompostihunnik meile lihtsalt ei mahu.

Ja lõpuks ometi kaevasin välja selle katla, mis meil maasse kaevatud oli ja kus sees kunagi mu vesiroos kasvas. Nüüd, kui ta maast väljas on, ei tundu ta üldse enam nii sügav ja kitsas. Pigem on teine täitsa lai ja madal. See, mis selle augu asemele tuleb, ei ole veel päris selge, aga mõned mõtted on täitsa olemas. Seni hoiab seal koer oma palle. Hea koht kuhu neid loopida ja siis augu serval nutta, sest palli kätte ei saa.

Eelmisel aastal laotud kivipostamendid kinnitasin ka pika metallvaiaga maasse. Blogi kommentaaridest on ikka abi küll. Tõesti hakkasid nad vaikselt viltu vajuma ja ise ma nende kinnitamise peale ausõna ei tulnud. Nüüd on nad kõvasti maa sees kinni ja isegi, kui keegi sinna vastu toetama peaks või sinna peale istuma, seisavad nad tugevasti püsti ja ei liigu kuskile.

Aga jah, kevad on tore. Mulle meeldib. Ilmselt on see kõige toredam aastaaeg üldse!








posted from Bloggeroid