Reede, 22. juuli 2011

Vedasin paar nädalat tagasi kõik oma toalilled suveks õue. Või no peaaegu kõik. Ficusse, selle, mis ei ole mitte "kummipuu" vaid pisemate heledamate lehtedega ja mille tüved on tihti patsi punutud, jätsin tuppa. Ta on lihtsalt nii suur, et teda on ebamugav välja tuua. Tegelikult talle väljas meeldib ja eriti meeldib talle vihm, aga päikest ta kardab. Seega, praegu veel ootab ta toas.
No ja orhideed ja alpikannid jätsin ka tuppa. Neile ka pigem meeldib vähem valgust, kui meil seda praegu õues on.

Aga kõik rohtliiliad, kaktused, draakonipuu, ahvileivapuu, nõelköie (muide, meie pere kutsub seda lille hoopis Tarzani köieks) ja veel mitmed muud, paigutasin õue aknalaudade peale. Vihma nad selle koha peal ei saa, nii et kastma ma pean neid ikka. Aga vähemalt saavad nad palju valgust ja õhku ja natuke päikest ka. Päris uisapäisa ma neid muidugi õue ei toonud. Ehk siis valisin nende õue toomiseks pealelõunase aja, kui see koht, kuhu nad paigutasin, oli juba varjus ja otseselt päikesega kohtusid nad alles järgmise lõuna ajal. Lootsin, et selleks ajaks on nad õues olemisega harjunud ja kohtumine päikesega neid enam ei ehmata. Tegelikult otseselt ei paistagi neile eriti päikest peale, kuna selle koha peal luurab päike vaid lühidalt lõuna ajal ja sedagi läbi puude latvade ning samuti on üks aknalaud nii kõrgel, et pikk katuseserv selle kohal on justkui varjuks päikese eest. Ehk siis ideaalne poolvari toalilledele. Ja samuti ei pääse aknalaua peal neile ligi ka vihmaussid ja teod. Vähemalt ma loodan nii. Ainult, et kastmise osas pean meeles pidama, et ei šokeeriks neid külma veega otse voolikust või siis musta ja vististi ka putukaterohke veega kastmistünnist. Kujutan ette, et väga kuum ilm ja jää-külm vesi kahandaks sügiseks mu toataimede arvu märgatavalt.

No ja lisaks sellele, et lilledel endil on õues tore, meeldib mulle ka, kui terrass on lilli täis. Üsna vahemerelik olemine on meil seal nüüd. Tuppa diivani peale kohe üldse ei kipu enam ;-).

Reede, 15. juuli 2011

Oma aeda omada on ikka niiiii mõnus. Juba mitmendat nädalat lähme igal õhtul otse töölt tulles aeda, kükitame maasikapeenra juurde maha ja sööme maasikaid. Kui punased maasikad otsa saavad, sööme mõned roosad peale. Rohelisi on ikka veel niii palju ja osad taimed alles õitsevad :-). Küll oli ikka tark tegu sügisel suurem maasikapeenar ehitada ja taimed sinna üle kolida. Tegelikult arutasime lausa eile, et äkki peaks nüüd sel sügisel ühe samasuguse veel tegema, et siis järgmine aasta on veel rohkem maasikaid :-D. Väetanud ma neid ei ole, ainult oma aia kompostimulda said nad kõik istutatud ja nüüd kasvavad mühinal.
Ühesõnaga kui kõik roosad ja punased maasikad söödud, astume kaks-kolm sammu edasi ja asume herneste kallale. Neid sai ka kuidagi väga palju sel aastal maha pandud. Aga päris head on. Need ongi kõige esimesed herned meie aias. Ostsin kaks erinevat sorti kuskilt laadalt (mõlemad Jõgeva Sordiaretuse Instituudi aretatud sordid), leotasin neid vanaema õpetuse järgi enne mahapanemist ööpäeva vees, alguses katsin peenra võrguga, et oravad magusaid võrseid ära ei sööks ja pärast, kui juba hernekeppe sai panema hakata, võtsin võrgu ära. Nüüd ongi meil üks madal ja üks kõrge sort. Madalama sordi herned on juba täitsa valmis, kõrgema omad veel natuke kõhnad.
No ja põhimõtteliselt järgmine nädal saaksime herneste juurest veel kaks-kolm sammu edasi astuda ja süüa samamoodi tikreid ja õhtusööki kodus teha ei ole vajagi. Eile olid tikrid veel natukene toored.

Suvi on ikka mõnus :-D

Neljapäev, 7. juuli 2011

Isegi siis, kui ma seda algselt plaanida ei osanud, siis tegelikult õitseb ikka suvi läbi koguaeg aias miski. Praegu on täies õies ebajasmiin. Tegelikult on teda Nõmmel päris palju ja päris ilus on teda vaadata. Olekski kurb, kui ainukesed suured põõsad, mis õitsevad oleksid sirelid. Meie aias kasvava ebajasmiini täpsemat nimetust ma muidugi ei tea, nii et las ta siis olla lihtsalt ebajasmiin.
Ja enelased õitsevad. Nii Antohony Waterer kui Golden Princess. Pildi peal on see esimene, roosakamate õitega, "Golden Princess" ja see tagumine, lillakamate õitega, "Anthony Waterer". "Anthony Watereril" on sel aastal rohkem õisi, kui ühelgi eelmisel. Eemalt vaadates tundub, nagu põõsas oleks kaetud õrna lillaka vahuga. Väga ilus on. "Golden Princessil" on jälle vähem õisi, kui eelmisel aastal. Küllap sai teda ikka pisut liiga innukalt kevadel pügatud.

Ja tegelikult ei ole see ainuke roosakas-lillakas vaht, mis meil aias praegu voogab. Aed-liivatee on ka osa minu pisikesest segapeenrast enda lilla-roosa vahu alla matnud.

Kuidagi, endalegi üllatuslikult, on sattunud nii, et juuli esimeses pooles on pea kõik, mis aias õitseb, roosakas lilla. Väga tore tegelikult ju. Ma enne ei olegi selle peale tulnud, äkki peaks kõikideks aastaaegadeks mingi tooni valima? Kevadeks kollane, suve esimene pool lillakas-roosa, teine pool punane ja sügis jälle lilla?

Ühe üllatuskülalise leidsin ka. Keset meie terrassi on ennast sisse seadnud võõrasema. Küll nad on ikka vaprad taimed. Seemned lendavad mööda aeda ringi ja igal aastal leian üksikuid võõrasemasid aina kummalisematest kohtadest.

Aga selle uue, pisema ja päikseküllasema terrassi ehitusega läheb ikka väga aeglaselt. Kuidagi ei edene. Tüütu protsess see liiva tasandamine, telliskivide kohale vedamine, erineva paksusega telliskivide mustrisse ladumine, siis veel telliste loodimine. Loodetavasti saan selle ikka selle suve jooksul valmis. See ei ole ju ainuke ehitusprojekt meie aias sel suvel, tahaks veel mitmeid muidki asju valmis saada.