Neljapäev, 11. november 2010

Nii, nüüd on siis peaaegu kõik toimetused aias tehtud ja sisuliselt võib öelda, et oleme aia talveks kinni pannud. Möödunud nädalavahetusel panime kokku aiadiivani, viisime aiadiivani ja diivanilaua kuuri ja riisusime kokku veel viimased lehed.

Seekord aitas koer ka usinasti kaasa ja võttis enda hooleks ühe vana kännu lammutamise. Tavaliselt olen ma seal peal suvel mõnd lillepotti hoidnud või siis lausa kännu peal olevasse auku võõrasemasid või saialilli istutanud, aga tundub, et koerale see känd enam ei meeldi ja sellest tuleb vabaneda. Tegelikult on see muidugi hea, et ta aiatöödes kaasa lööb ja annab oma panuse millelegi veel peale okaspuude kujundamise. Meie kanada kuusk näeb tänu tema "kujundusele" välja nagu korralik mänd - okkad ja oksad ainult kõige ülemises osas - seal, kuhu jalg enam ei ulata.

Suure riisumise käigus aga märkasin ka, et ühel meie tundmatu-sordiga-vist-kuusel on tüve peal mingid kummalised laigud ja plekid. Just nagu ta hallitaks ja/või oleks veekahjustuse saanud. Googeldasin ka seda teemat natuke, aga ei leidnud midagi. Eks pean teda nüüd jälgima ja kui asi edasi läheb, mõne dendroloogi poole murega pöörduma.
Suvel algatatud sambla kasvatamise/kolimise projekti võib ka tegelikult üsna edukaks lugeda. Kuigi vee-piima seguga sambla tekitamisest oli meie aias kindlasti rohkem kasu, kui sambla istutamisest. Nüüd, kus ilmad on märjemad, proovisin veel paari kohta sammalt kolida ja enam ei ole hirmu, et sammal läbi kuivaks, aga eks seda tulemust saab siis alles kevadel näha.

Ühed seened leidsin ka veel. Sealt samast kännu juurest, kus koer toimetas. Sel aastal on ikka ülemõistuse palju seeni olnud. Ja siiamaani leian ma neid igalt poolt.

No ja lõpuks olidki kõik toimetused tehtud ja asjad kuuri pakitud. Oleme aastatega seda pakkimist saanud mitmeid kordi harjutada. Veel kolm aastat tagasi ei suutnud me aia kiikdiivanitki kuuri mahutada, nüüd on seal lisaks sellele veel puidust aiamööbel, mängu-kasvuhoone, kõikvõimalikud muud olulised elektrilised ja elektritud riistapuud, diivani laud ja ikka veel mahub sealt mööda käima, et vajadusel tuppa mõned lillepotid tuua või midagi muud olulist otsida.

Aga jah, tundub et selle postitusega saabki minu aiablogimine selleks aastaks läbi. Aitäh kaasaelajatele ja nõuandjatele :)

Kevadeni siis!
PS jäänud on ainult 130 päeva...jeeee :-D

Kolmapäev, 3. november 2010

Ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, sellist valget aega, et ma näeks, mis aias toimub, praktiliselt enam ei ole. Seega on aiatoimingud ja aiailu nautimine selleks aastaks peaaegu läbi.

Sel nädalavahetusel pean veel nii palju suutma valgel ajal kodus olla, et viimased lehed kokku riisuda, teha pilti samblasse kasvanud kõnniteeplaatidest maja ees (mul oli üks projekt suvel, et kuidas saada kõnniteeplaatide vahele sammal ja nüüd saaksin siis tulemusi näidata) ja oh...kõige raskem...panna kokku aiadiivan.

Aiadiivani kokkupanemine igal kevadel on nii suur rõõm ja näitab, et kõik, kogu kevad ja suvi ja valge aeg ja soe, on veel ees :-D. Ja sügisel siis vastupidi, et kõik see ilu sai läbi :-(. Sügis on alati selline pigem hall ja masendav aeg minu jaoks, mitte ilus ja värviline. Mul on novembris sünnipäev ja kunagi üks kolleeg ütles, et oh, küll sul on vedanud - nii ilusal ajal on sünnipäev. Hmmm...eks ilu ongi vaataja silmades, aga minu silmad märkavad novembris küll ainult halli ilma, peaaegu pidevat pimedust ja põlvini pori. Ja külm on ka.

Aga et kogu olemine liiga masendavaks ära ei läheks, olen hakanud tegema servast nimekirja asjadest, mis sel aastal tegemata jäid ja millega siis järgmisel kevadel saaks hoogsalt kohe pihta hakata. Praegu ongi selliste nimekirjade jaoks kõige õigem aeg. Vähemalt minu jaoks. Panen osa nimekirjast siia ka. Kui kellelgi on ideid või kogemusi, võite julgesti jagada :D

- Korvpalliplats - või no korvpallikorv tegelikult ja et pall põrkaks, siis sinna alla peenikest killustikku või midagi sellist. Asukoht - ühe akna all - ei ole vast kõige parem, aga ehk saab korvpalli ettevaatlikult mängida ;-).

- Kõnnitee korda - tänava ja aia vaheline kõnnitee hakkab rohtu kasvama. Sinna peaks ka mingit peenikest killustikku panema. Kõrgema servaga ja täidetud põhjaga kõnniteed ei ole meie kandis tegelikult lubatud, sest vihmavee äravoolu süsteemi tänavatel ei ole ja kogu vee äravool peaks toimuma loomulikult...või siis looduslikult.

- Leida veetaimed maasse kaevatud katlasse - vesiroos sinna ei sobinud, midagi muud ma ka sel aastal ei leidnud. Muidugi on variant see katel ka hoopis välja kaevata ja laiendada selle arvelt roosi-pojengi-liilia peenart? Pean veel mõtlema.

- Uus vaheaed - juba mitu aastat püüan ennast käsile võtta ja teha uus vaheaed (või no vähemalt algatada uue vaheaia tegemist). Esialgne plaan oli, et teeks aia võrgust, paneks jalgvärava kohale kõrge metallist kaare ja selle kõige peale siis kasvama kas metsviinapuu, mõne roniroosi või hoopis elulõnga. Nüüd aga tundub, et midagi nii keerulist ikka ei tule ja tuleb piirduda lihtsalt uute tervete ja roheliste lippidega. Või siiski?

- Uus aed maja ette - see on ka projekt, mida plaanisime juba vist kaks aastat tagasi, aga see millegipärast muudkui venib ja venib. Ega muud ei olegi, aga kardan lihtsalt, et kui meie vana koer ükspäev nii vana on, et tahab haukumise vahel ennast aia vastu toetada, siis kukub ta lihtsalt läbi aia tänavale.

- Proovida pookimist - meie ploom on väsinud ja kannab vaid üksikuid vilju. Aga alõtšad selle eest on väga tugevad ja peaaegu alati lookas. Kui alustaks pookimise õppimist ühe alõtšaga ja poogiks sinna mõne põneva ploomi ja siis järgmistel aastatel saaks juba olemasolevast Liivimaa Kuldrenetist pereõunapuu teha.

- Otsida kõikidele aias kasvavatele taimesortidele nimed - olen sel aastal isegi tubli olnud ja kõik ostetud taimede sildid alles jätnud ja silditud niisama kirja pannud, aga neid sorte, mis olid enne mind, ikka ei tea. Näiteks on mul kolm erinevat hostat ja neil kõigil peaks ju nimi olema, aga mina neid ei tea. Ühesõnaga plaanin teha sellise suure ilusa kausta, kus on kõikidest taimedest pilt ja kirjas sordi nimi :-)

- Väliköök või grillikoht - see on nüüd nendest ideedest kõige toorem. Seni oleme grillinud terrassil, aga selline väliköök, kus saaks vajadusel vett võtta või midagi loputada või hakkida või sütt hoida või...no selline võiks ju olla. Koht on mul igal juhul valitud ja ühes ajakirjas nägin ilusat pilti ka ;-)

Et siis vot sellised mõtted on esialgu. Ega realist olles võin öelda, et kui nendest pooled ära teeme, on väga hästi. Aga unistama ju peab. Ühtegi nö taimset unistust mul ei olegi enam. Sain sel aastal endale nii ühe roosi, mida olen kaua igatsenud, kaks Iirist (nimetud, taaskord) ja õitsema hakkas pojeng. Kui midagi, siis äkki üks igihaljas kääbusvorm võiks ju juures olla. Või kaks. Või kolm...

PS ühe pildi siiski sain sel nädalal aia ilust :) Kuigi see ilu kaunistab nüüd hoopis köögi kappi mitte enam peenart.

Neljapäev, 28. oktoober 2010

Möödunud nädalavahetuse võib kokku võtta kui aia sügisese suurpuhastuse. Kõigepealt tegin tühjaks oma mängukasvuhoone, korjasin ära kõik veel rohelised tomatid, tegin taimedest ja mullast tühjaks kõik potid ja pesin need hoolikalt ära. Kasvuhoone pesin ka ära. Siis kõik korvid, kus lillepotid sees olid, tegin samuti tühjaks, veel õitsevad võõrasemad istutasin koos mullapalliga teiste kõrvale peenrasse ja pesin ära ka need potid ja korvid. Ühesõnaga suuuuur aianõude pesemine oli.
Peale seda tohutut veega mängimist riisusime kokku lehed. Lehti ja okkaid on aias ikka nii palju, et enne, kui riisumisega lõpuni jõudsime, läks väljas pimedaks. No aga parem pool, kui mitte midagi, eksju? Lisaks tuli riisumise käigus maja servast vahtralehtede alt välja veel üks kummaline pisikeste sarvedega seen. Ta näeb nii hirmuäratav välja, et võin pea anda, et see süüa ei kõlba. Aga vaadata on muidugi põnev. Tegin pilti ka. Proovisin seekord olla parem fotograaf ja tegin pildi nii alt (et oleks näha jalg) kui ka pealt (et oleks näha pisikesed sarved). Nime ma loomulikult jälle ei tea.
Vesiroosi vanni pesin ka puhtaks ja panin vesiroosi ämbrisse talvekorterisse kolimist ootama. Eelmine talv õnnestus tema keldris talvitamine päris hästi ja ta oli väga tubli lehtede kasvataja ja natuke vähem tubli õitseja sel suvel. Aga kuna kõik aias olevad veekogud (st üks plekkvann ja üks maasse kaevatud vana katel) külmuvad põhjani läbi, ei julge ma teda talveks välja jätta.

Aaaa, tomatite kohta tahtsin ka veel kirjutada. Mängukasvuhoonet tühjendades sain pisikesi rohelisi viinamarjasuuruseid tomateid taaskord terve peotäie. Üldse olen sel aastal saanud tomateid kokku päris mitu peotäit nii, et sellest tomatieksperimendist tuli siiski natuke rohkem, kui lihtsalt kasvatamisrõõm. Aga ikka väääääga kaua võtab aega see, kui nad ükskord punaseks lähevad. Kasvuhoones ei läinud punaseks ükski. Enne kukkusid lihtsalt maha. Maalt tõime juba mitu nädalat tagasi kõik tomatid kasvuhoonest ära. Need seisavad siiamaani koridoris, pimedas, kasti sees ja lähevad ükshaaval punaseks. Sellise tempo juures saame viimased oma aia tomatid I advendi aegu :-). Iseenesest oleks see ju täitsa tore :-D.

PS Ostsin eelmisel nädalavahetusel kohalikust aianduskeskusest veel ühe 70% allahinnatud paki tulbisibulaid. Nüüd võib mind vist küll ametlikult tulbihoolikuks nimetada :-D. Tegelikult on nendega mul hoopis teine plaan. Kavatsen neid Aialeht.ee-s loetud õpetuse põhjal hoopis ajatada. Jõuludeks vist enam ei jõua, aga sõbrapäevaks pott punase tulbiga oleks ju tore.

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Nüüd on lõpuks kõik lillesibulad ka maas ja aeda on vaja minna veel vaid riisumiseks ja rooside katmiseks. Aga sinna on veel aega.

Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.

Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.

Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).

Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.

Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.

PS Meil õitsevad veel ikka aias roosid, võõrasemad ja saialilled :-)

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Kui ma peaks vastama küsimusele, mis värvi on sügis, siis ma vastaks, et "lilla". Sest meie aias on sügis lilla. Vähemalt mingi osa sellest. Mingist hetkest muutuba ta muidugi kollaseks ja siis pruuniks ja siis halliks... Aga see esimene osa, kui enamus lilledest on õitsemise lõpetanud (välja arvatud roosid ja saialilled, mis õitsevad vist küll kuni lumeni) ja muru enam niitma ei pea ning päevad on juba imelühikesed, on peale rohelise järgmine domineeriv värv meie aias lilla.

Sel aastal, erinevalt eelmisest, jõudsin lilladest lilledest ja lehtedest ka mõned pildid teha. Tänaseks on enamus neist juba läbinud kollase staadiumi ja on nüüd kas pruunid või ei ole lehti enam üldse.

Aga see lilla aeg mulle täitsa meeldib. Selline rõõmus enne halli hilissügist. Kuigi, tuleb tunnistada, väljaspool aeda ja väljaspool sügist ei ole lilla kindlasti mitte minu lemmikvärv.

Aga, et siis dekoratiivkapsas

verev kukehari

ja enelas

PS Olen selle aiablogimisega palju osavamaks muutunud ja oskan juba üsna kiiresti, erinevalt kevadest, leida internetist üles taimede nimed :D Näe, igast asjast on midagi kasu.

PPS Sel nädalavahetusel püüan ausõna nii usin olla, et panen tulbisibulad ka maha :).

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Kui võtta eelmine nädalavahetus kokku paari sõnaga, siis see oleks SUUR KOLIMINE. Kõigepealt kolisid maasikad uude ja suuremasse peenrasse. Tegin neile tegelikult peenra valmis juba kompostikasti ehitades. Tuli selline kõrgem ja ilusam ja konkreetsete servadega. Nüüd siis saidki kõik mu maasikataimed endale uue kodu ja järgmisel suvel loodame mitu korda suuremat saaki saada. Peenar hakkas mulle nii meeldima, et otsustasin kevadel veel ühe teha ja sinna ka midagi panna. Aga mida täpselt, selgub kevadel ;-). Siis kolis aiamööbel sisse, sest tundus, et sel aastal me enam lihtsalt väljas ei istu. Oli küll soe ja ilus suvi ja aias sai palju oldud ja toimetatud, aga ikka veel tundub, et seda suve oleks võinud veel ja veel olla. Kuidagi kurb ja tühi tunne on nüüd. Ja terrass on nii lage, hall ja nukra olemisega.

Karvane mägisibul ''Boris'' kolis uude kohta. Täpsemalt sama peenra teise otsa, kus tal on natuke rohkem ruumi ja õhku. Ta oli viimase paari nädalaga kuidagi väga õnnetuks ja näruks muutunud - just nagu keegi oleks teda söömas käinud, aga kes see ikka sööb mägisibulaid? Loodan, et talle see uus koht sobib paremini ja ta päris välja ei lähe.

Margareetad kolisid ka. Seekord õunapuu alla. Ei tea, kas sai kõige õigem koht, aga peenras hakkasid nad võimust võtma ja sinna ei saanud nad enam jääda. Päris välja neid juurida ka ei raatsi, sest mulle väga meeldivad valged ja roosad Margareeta õied. Nad on ilusad, konkreetsed, väikesed ja...ja muidu igati armsad :-). Päevaliiliate lehed olid ka nii laiali vajunud, et olid peaaegu terve peenra enda alla katnud. Neid ma muidugi ära ei kolinud ja maha ka veel ei lõiganud, vaid põimisin lehed lihtsalt kokku :-).
Ja siis loomulikult kolis suur hulk vahtralehti kompostihunnikusse. Osad kolisid ka ajutiselt tuppa vaasi, aga millegipärast ei taha nad seal kuigi kaua seista ja kuivavad üsna kiiresti ära.

Ja veel kolis kodu-diivan remonti, üks vana riiul õe juurde, renoveeritud puhvet-kapp vanaema juurde, meie juures ajutiselt peatunud kodukino helisüsteem tagasi sõbranna juurde, uus mööbel saunaruumi, muruniiduk ja saag maalt linna jne. See on tegelikult juba kõik küll mitte üldse selle blogi teema, aga see kirjeldab ilmekalt seda, kui suur kolimine sel nädalavahetusel toimus. Ja nii ma olingi pühapäeva õhtuks nädalavahetusest tõsiselt väsinud.

Nüüd plaanin paar päeva teha absoluutselt mitte midagi ja nädalavahetusel alles hakata uuesti usinaks - nt panna maha tulbisibulad. Olen kevadel aiablogijate postitusi lugedes palju märkmeid teinud ja nüüd endale suuuuure hunniku imeilusaid tulbisibulaid kogunud. Aiablogiatele suur aitäh nõuannete eest ;-). Kuidagi peaks nad nüüd mugavasti maha saama ja seda nii, et järgmisel aastal, sibulaid välja võttes, nad jälle omavahel sassi ei läheks. Mõtlesin, et panen nad madalate plastik kastide sisse, et siis on kerge korraga maha kaevata ja suvel üles võtta (erinevate sortide vahele saan panna ju võrgu vms), sest näiteks möödunud suvel jäidki osad sibulad lihtsalt kadunuks. Istutuskorve ei raatsi osta (kooner, nagu ma olen), sest mul on sibulaid kuskil viiekümne ja saja vahel ja neid korve läheks siis niiiiii palju. Äkki on kellelgi mõni hea idee jagada, kuidas tulbisibulaid maha panna nii, et sordid sassi ja sibulad kaotsi ei läheks?

PS Kanarbikud õitsevad ilusti. Ja juba üsna mitmendat sügist.

Kolmapäev, 22. september 2010

Augustis ja septembris on aias juba nii pime, et erinevalt juunist on aiavalgustitest tõesti ka kasu. Meil on juba kolmandat aastat päiksepatareidega pisikesed valgustid, mis alates juuli lõpust meie aeda valgustavad. Kuigi septembri lõpus on päikest juba päeval nii palju vähem ja pimedat aega rohkem, et kell üksteist näiteks võid ainult aimata, et vist midagi seal veel põleb, aga päris kindel ei ole ka.

Siiani oleme alati aiavalgustid ilusti sügisel kokku korjanud ja garaaži talvituma viinud. Nii ka eelmisel aastal. Aga sel suvel, kui need uuesti välja tõime, ei tahtnud nad kuidagi tööle hakata. Kõigepealt proovisime vanade akudega, aga ei midagi. Siis ostsime täiesti uued akud, aga ikka ei midagi. Lõpuks lõime käega ja ostsime täiesti uued lambid. Ja siis uusi, täpselt samasuguseid lampe üles pannes, lugesime, et lambi küljepeal asub nupp "on-off". Eks see on tegelikult vana tõde, et kõik asjad töötavad paremini, kui need sisse lülitada :-S. Olime olnud möödunud sügisel nii usinad, et lisaks lampide sissetoomisele, akude väljavõtmisele, olime lambid ka välja lülitanud. No ja loomulikult peale lampide sisselülitamist töötasid nad ilusti nii vanade kui uute akudega. Nüüd on meil lihtsalt aias kolme lambi asemel kuus. Ja augustiõhtud olid palju valgemad :-).
Aga sellega meil komöödia aiavalgustitega sel aastal ei piirdunud. Proovisin nimelt Postimehes kevadel loetud õpetuse järgi teha ise klaasist laternaid. Seda õpetust ise lugesin vist kuskil mais ja kui nüüd, septembris, tegutsema hakkasin, siis ei leidnud seda enam kuskilt üles ja nii proovisingi teha seda kõike peast. Mäletasin, et oli vaja klaaspurke, salvrätikuid, traati, kliistrit ja lõpuks teeküünlaid. Leidsin parajad purgid, valisin välja rõõmsavärvilised salvrätikud ja eraldasin neilt tagumised kihid paberit, segasin kokku vee ja tärklise ja hakkasin mässama. Kõik ujus oma tehtud kliistrist, aga vähemalt said purgid ilusa uue kollase katte ja mina hakkasin kannatamatult ootama purkide kuivamist. Järgmine päev olidki purgid juba piisavalt kuivad ja kui ma siis ühe purgi kätte võtsin, oli mu imestus suur, et salvrätik lihtsalt purgi küljest maha libises. Paari purgiga juhtus veel sama asi ja need purgid, mis mingi ime läbi kuidagi salvrätikut ikka enda küljes hoidsid (või hoidsid salvrätikud hoopis kõvasti kinni purgist), olid kõik kaetud valge tärklise pulbriga. Et nii palju siis osavatest kätest. Oma arust olin nii kindel selles, kuidas kliistrit tehakse. Kunagi pidime seda ju koolis ka kasutama ja järelikult ei saanud see väga keeruline olla. Aga näe. Vist oleks pidanud seda ikka keetma natuke, mitte lihtsalt tärklise toasooja veega segama.

Ühe, kõige vaprama purgi, proovisin siiski nii pool ilu pärast korra puu otsa ka riputada ja küünla sisse panna. No, et vaatan kui ilus saaks siis olema, kui ma ükskord suudan pettumusest üle saada ja need ülejäänud purgid ka korralikult ära salvrätikustada. Päris ilus oli. Aga uute katsetamiste/mökerdamiste isu on nüüd küll mõneks ajaks kadunud.

Teisipäev, 14. september 2010

Seenekaste omast aiast - kui vaid tunneks seeni. Aga seda, et on hea seeneaasta, võin küll öelda. Oma aias olen sel aastal leidnud seeni maja servast, kändude kõrvalt, kändude pealt, aia kõrvalt ja isegi aia vahelt. Kõik kohad on seeni täis. Seente vohamine sai alguse suvel kui leidsin maja ja aia vahelt kitsast päiksevarjulisest kohast ühe pilviku. See on olnud seni ka ainuke seen, mille ära olen tundnud. Teistega on asi lausa nii keeruline, et ei saa aru, kas see, mis on beež ja kasvab maja ees ja teine samuti beež aga natuke väiksem ja kasvab maja taga, on ikka sama seen? Isegi pildi pealt vaadates tundub muidu välimuselt täitsa sarnaste seente puhul näiteks ühe serv teravam ja teisel ümaram - et ehk siis kas ikka on sama seen?

Kuidagi on see seenelkäimine ja seente tundmine minust mööda läinud. Ma söön küll seeni, aga ise neid ei tunne ja teha ka eriti ei oska. Lapsena käisime vanemate ja vanavanematega peamiselt ainult metsas marjul nii et seda, kust ja kuidas ja millal saab korjata mustikaid või pohli või jõhvikaid või murakaid, tean küll. Ja unepealt võin nendest kõiksugu moose-kompotte-kooke vaaritada ka, aga näe, seeni ei tunne :-(. Kukeseene ja punase kärbseseene tunnen veel ära, aga neid meil aias ei kasva. Äkki saaks kukeseent istutada/külvata endale kuidagi sinna männiokkarohkesse maja ja aia vahel olevasse hämaramasse kohta?

Ehk siis tänu vihmastele ilmadele ja pikkadele tööpäevadele käisin möödunud nädalal aias täpselt ainult nii palju, et pildistada seeni. Siin need pildid siis on.

Seen kuudi kõrval
Seen kännu peal
Seened maja ees

Seen maja taga

Seen muru sees

Seened aialippide vahel

Seened aia ääres

Seened kännu kõrval

Seened maja seina ääres

Seened muru sees

Veel ühed seened muru sees

Kolmapäev, 8. september 2010

Nii marjade kui ka õuntega on meil sel aastal väga nadisti. Kodus on aias üks noor õunapuu, mis veel ei kanna (vähe sellest - ta isegi veel ei õitsenud sel aastal, nii noor on alles) ja maal, kus on umbes kümmekond puud, on kokku kõikide puude otsas ka umbes ainult 10 õuna. Ei tea, kas see tuleb sellest, et kõik puud on sama vanad (kõik on istutatud umbes 20 aastat tagasi) ja neil on lihtsalt sel aastal puhkuse aasta või tuleb see millestki muust? Eelmisel aastal oli õunu nii palju, et kõik puud omandasid õunte raskuse all peaaegu et põõsa vormi. Muidugi oleme neid püüdnud ikka oma mõistuse ja raamatutest loetu abil lõigata ka, nii et päris omapead nad ei kasva, aga midagi on vist ikka puudu.

Ploome ja alõtšasid oli ka eelmisel aastal mehiselt. Sel aastal oli aga meil koduse ploomipuu küljes ainult kaks ploomi ja maal iga puu küljes umbes 10. Ehk siis seis sama, mis õunapuudega. Ploomipuid oleme ka natuke lõiganud, aga ploomid vist pididki mingi hetk lihtsalt vanaks saama ja noorenduslõikust neile teha ei saa? Alõtšasid on õige natuke rohkem küll, aga kui eelmisel aastal võis koer puu all niisama sirutamata seista ja alõtšasid süüa, siis sel aastal on puu küljes vaid üksikud alõtšad ja nii kõrgele koer hüpata ei jõua, et ta need kätte saaks (kuigi ta proovib...ja seda on päris naljakas vaadata).

Samas, ega ma väga kurb ei ole, et sel aastal puuvilju nii vähe on. Eelmisel aastal sai suure saagi tõttu tehtud nii palju moosi, et keldris on õuna- ja ploomimoosi varu veel vähemalt kolmeks aastaks olemas.

Marjadega oli sel aastal natuke parem seis - tikreid jagus nii meile kui koerale (me muidu toidame teda küll korralikult, aga eks ta mõtleb ikka, et kui toit põõsa küljes niisama vedeleb, tuleb see ju ära süüa - ja nii ta sööbki kõike, mis hamba all ei karju) ja mustsõstraid saime ka.

Aga aias veedan ma iga päevaga aega üha vähem. Paaril korral nädalas jõuan koju nii hilja, et väljas on juba pime. Ainult tomateid käin veel kasvuhoones kastmas. Ja need on kõik puha rohelised alles :-(. Vist peaks need järgemööda ära korjama ja tuppa sooja tooma? Kuulsin kuskilt, et kui neid pimedas hoida, siis pidavat nad ajaga ka toas punaseks minema? Oma peaga oleks nad muidugi kõik aknalaua peale ritta päikse kätte küpsema pannud :-).

Natuke "ilu" tegin ka vahepeal. Augustikuises ajakirjas Maakodu olid mõned toredad ütlused aiapidamise kohta. Valisin ja printisin parimad välja ja kleepisin kuuri ukse peale. Nüüd on tore lugeda, et milleks seda kõblast ikka kasutatakse jne ;-). "Kõplamine on töövõte, mille abil eraldatakse vastistutatud lillede ja aedviljade pealsed juurtest." Henry Beard

PS Pinnakatteroos 'The Fairy' õitseb praegu niiiii ilusti :-)

Kolmapäev, 1. september 2010

Püüame igal aastal vähemalt paar korda koristada koera kuute. Jah, meie koeral on kaks kuuti. Üks on selline korralik talvine kuut - eraldi esiku ja magamistoaga, topelt soojustatud seinad ja lumesaju jälgimiseks klaasist aken. Teine jälle on selline vanem, ka nii esiku kui ka eraldi magamistoaga, aga ilma topeltseinte ja aknata. Koerale, tundub, valik meeldib ja ta kasutab aktiivselt mõlemat kuuti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis öösiti eelistab üldse magada toas ;-).

Ühesõnaga igal aastal vähemalt korra võtame me kuudist vana põhu välja, paneme uue asemele (õnneks on veel tuttavaid põllumehi, kelle käest saab varuda põhku) ja peseme ühe kuudi akna puhtaks. Sel aastal võtsime käsile ka mõlema kuudi välisilme värskendamise ja peitsisime kuudid üle. Ja siis äkki oligi ühe kuudi peal...APPI, ÄMBLIK. No see oli küll ülemõistuse suur ämblik. Meil on ämblikke alati palju olnud, igas suuruses ja igasuguseid ja mul ei ole kunagi nende vastu midagi olnud, aga sellist ma ei olnud näinud. Tal olid suured natuke karvased jalad, herilase kujuga keha - aga muidugi mitmeid kordi suurem - ja kui ta pärast muru peal jooksis, siis muru krõbises samal ajal :-S.
Kui ma enne ämblikke ei kartnud, siis nüüd kardan, ausõna. Lisaks ei ole ma peale seda eriti aias liikuda julgenud. No ja see ei saa kindlasti Eesti ämblik olla. See lihtsalt ei ole võimalik. Äkki ta ikka oli ainult läbisõidul (või läbironimisel) ja ei jää meile alaliselt :-S....

Ühest korras koerakuudist ka üks pilt
Aga muidu on peaaegu juba sügis. Naabrite kasel on juba suur osa lehtedest kollased ja eile oli aias maas ka esimene kollane vahtraleht.