Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks nö mägisibula vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki all piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat peaaegu isegi ei paistnud enam.
Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis vastavalt selle osad asukad teistesse peenardesse kolida.
Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitainete rikast, vett läbi laskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobiks see sama peenar ju hästi. Üsna sarnased nõudmised on neil.
Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget kuivemat tavalist mulda või liivmulda. No ja aed-liivatee ja seebilill päikest ning lausa kergemat liivast mulda.
Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks kitsaks jäänud sellegipoolest. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge..võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale, aga vist mitte veel? Või äkki ei peaks kartma, no et mis siis, kui nad järgmine aasta ei õitse?
Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.
Mõeldud tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (natukese liivaga mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada (vähemalt kaheks suveks, ma loodan, peaks ruumi jätkuma).
Nii et vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei olegi veel kunagi õitsenud), irised ja nende kõigi ette siis aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar 3-4 meetrit pikk ja nad ju peaks või võiks seal kõik hakkama saada? No ja kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille....seebilille kolin lihtsalt ära, ja nihutan roosi ettepoole, ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga seda ma kindlasti sel suvel ei tee.
PS vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal vist ei või enam taimedele sealt kompostrist värsket mulda peenrasse juurde panna? Liiga palju toitaineid vastu sügist ja külmasid? Või ei ole vahet? Tavaliselt olen kevadeti pannud kompostimulda (rammusamat) ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga et, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar