Aega võttis, aga asja sai ehk siis lõpuks ometi sain valmis selle uue lisaterrassi. Põhjus, miks ma seda üldse tegema hakkasin, oli see, et meie põhiterrassile paistab päike kuni lõunani ja selle uue terrassi koha peale õhtuni. Seega külmematel ilmadel on seal mõnus päikse käes istuda ja kevadeti, kui teise terrassi pealt käib päike nii kiiresti üle ja lumi ei sula ega sula, on see koht juba ammu lumevaba ja grillimist saab alustada juba märtsis ;-).

No ja üks põhjus oli muidugi ka see, et tegelikult ei suutnud ma selle koha peale kasvama saada mitte ühtegi taime. Esiteks, seal oli liiga liivane maa (mulda peaaegu et ei olnudki) ja teiseks, katuse serv oli nii madal ja sügav (ühekordne majaosa), et vihma sinna serva alla ei jõudnuki.

Ühesõnaga idee oli mul olemas juba eelmisel aastal. Kõige alguses, kohe kevadel, kui lumi sulas, mõtlesin välja mustri. No ikka, kõige pealt tuleb ju välja mõelda, milline see ilu kõik olema hakkab ja siis alles, et kuidas see saada :-D. Tahtsin, et üldmulje oleks punakas, aga punaseid kive oli vähe, nii et sinna tuli valgeid sisse sobitada. Sellest ka see mustri väljamõtlemine. Kui muster olemas, kaevasin sealt ära paar kärutäit liiva-kiviklibu-käbi-mulla segu (mulda oli seal neist neljast kõige vähem). Liiva panin pärast kivide vahele tagasi ja mulla lillepeenrasse, kivid sõelusin välja ja panin peenrasse multšiks või ämbrisse järgmise kivipostamendi tegemist ootama. Keeruliseks ja üliaeglaseks tegigi selle ladumise tegelikult see, et telliskivid, mis olid alles jäänud mitmest erinevast ehitusest, olid kõik erineva suuruse ja jämedusega. Valged olid kõige suuremad ja kõige jämedamad, punased kahe erineva jämedusega (aga mitte sama jämedusega millega valged) ja lisaks veel kahes erinevas pikkuses. Tegelikult oli vahe kõigest paar sentimeetrit, aga kuna tahtsin, et terrass oleks ikka ühes tasapinnas, oli tegemist tõsise puzzle ladumisega - iga kivi alla tuli panna erinev kogus liiva...või siis tuli sealt vastupidi liiva ära kraapida. Ilma loodita oleks oleks ikka puhta hädas olnud ja uue uhke terrassi asemel oleks kummaline kuumaastik saanud.

No ja et ikka imekena saaks, istutasin servadesse (sinna, kus mustrisse augud tulid, kuna poolikuid telliskive meil ei olnud) saialilled. Udupeen, kas pole :-D?

Aga jah, nüüd on ta siis valmis. Lõpuks ometi. Ja mulle meeldib. Kuigi tänaseks oleme seal peal ainult korra istunud, nö avamise istumine oli :-). Klaasi morsi ja küpsistega. Aga eile näiteks sain seal peal juba ka restiga pesu kuivatada. Väga mugav. Ei seganud muruniitmist ega põhiterrassi peal grillimist.

Aga lisaks ehitamisele ja rohimisele ja niisama lesimisele, oleme muidu ka väga head ja tublid olnud. Ükspäev näiteks oli selline suur putukas meil maasikavõrku kinni jäänud. Lõikasime ta sealt ilusti välja, eemaldasime kogu võrgu jalgade ümbert (ta muide siples terve see aeg päris usinasti, mis muidugi tegi võrgu eemaldamise üsna tüütuks) ja lasime uuesti lahti. Võrgu muidugi võtsime selle peale ära. Maasikad olidki tegelikult selleks ajaks juba peaaegu otsas. Ja siis ükspäev päästsime konna meie pisikesest aia veesilmast. Oli sinna sisse kukkunud (või hüpanud) ja ei saanud enam ise välja. Muide, ma enne ei olnudki kunagi meie linnaaias, männimetsa all, konna näinud. Ja siis paar päeva tagasi päästsime maal linnu, kes oli ennast jalgupidi sõstraid katvasse võrku kinni hüpanud. Huvitav, eelmistel suvedel ei ole meil keegi kuskile kinni jäänud või kukkunud, kuidas siis nüüd nii mitu järjest? Vihmausse olen seni ainult korduvalt koera joogikausist välja aidanud. No et mis nad seal ikka ujuvad, kobestagu parem mulda ;-).