Sõitsime nädalavahetusel mööda Eestit ringi. Küll on praegu kõik ilus. Saaremaal ja Muhumaal õitsesid teeservas karikakrad ja kellukesed ning põllud olid moone täis. Muudkui vaata ja imetle. Huvitav, kas sellepärast pööravadki kõik eestlased (või no enamus vähemalt) suve ilule ja õitsemistele nii palju tähelepanu, et teine pool aastast on pime ja porine ja mingit ilu eriti kuskilt ei paista?

Kodus õitseb meil ka. Päevaliilia juba mitmendat nädalat (tema nime ma ei teagi ja kuskilt järgi vaadata ka ei ole, sest ta ole meil juba enne mind), liivatee (vist aedliivatee), kukehari ja pojeng. Esimene pojeng meie aias :-). Tal on küll ainult kaks õit, aga mulle sellest täitsa piisab. Ilus roosa ja lõhn on kaugele tunda.

Nüüd muidugi saan aru, et istutasin paar aastat tagasi roosi ja pojengi liiga lähestikku ja nüüd nad ronivad üksteisele selga. Pojengile ronib omakorda selga päevaliilia, roosile teine roos ja siis jälle järgmine päevaliilia. Eks see on tüüpiline viga (minu puhul vähemalt), et istutan noored taimed liiga kõrvuti ja ei oska arvestada piisavalt ruumi selleks, kui nad suureks kasvavad. Samas jälle liiga suuri vahesid ei taha jätta ka, sest siis on peenar alguses imelikult tühi ja auklik. Nokk kinni, saba lahti. Aga tõenäoliselt pean ikka varem või hiljem kellegi sealt peenrast ära kolima. Kuigi pojengi ei julge kolida, äkki siis jälle ei õitse ja roosi ei raatsi ka nagu – ta on mul eriline silmatera, õied pea samasuured kui pojengil ja lõhn ka veel võimsam – et mis siis, kui ta solvub või kannatada saab kolimise käigus :-).

Aga jah, ilus on aias ja üldse väljas praegu. Eile istusimegi niikaua kui vähegi võimalik väljas. Kes kudumistööga, kes raamatuga, kes piiksuva pardiga. Lihtsalt ei raatsinud tuppa minna.