Juba teist kevadet näen ma, kuidas saartel ja Lõuna-Eestis (või no suures osas isegi Põhja-Eestis) on kogu lumi sulanud, õitsevad kõikvõimalikud esimesed kevadlilled, mõnes aias võiks avada veepargi, inimesed juba toimetavad aias...ja meil on lund veel nii palju, et see tuleb peotäite kaupa üle kummiku serva sisse. Esimesed lumevabad laigud on muidugi meilgi olemas (nii umbes kolm), aga paar liumäge ja talve jooksul kokku kuhjatud lumehunnikud on alles mulle rinnuni. Eks see on suuresti tänu kõrghaljastusele, mis muidu tegelikult väga tore ja ilus on, aga lumesulamisele kuidagi ei taha kaasa aidata.

Järgmisel nädalal saab täis viis kuud sellest, kui lumi maha tuli. Aga ütleme nii, et ma ei ole ka ühelgi teisel talvel võtnud lumest nii maksimumi, kui sel aastal. Suusatatud, uisutatud ja kelgutatud sai ikka meeletult. Ainult, et ühtki lumeonni ja lumememme me ei ehitanud. Iseenesest annaks seda viga veel parandada, aga...lumi ei ole enam nii valge, et tahaks seal sees püherdada (need on vist need linnas elamise rõõmud) :-). Ühe treppide ja terrassidega liumäe siiski tegime. Kuigi koer ei saanud eriti sellest liumäest allalaskmise rõõmust aru ja kasutas seda pigem järjekindlalt kaldteena mäest üles-alla jooksmiseks. Vana loom, liigesed haiged ja eks kaldteest on ikka lihtsam käia, kui treppidest ;-). No ja terrasside peal meeldib talle siiamaani päikest võtmas käia.

Nii, et lund meil veel on. Ja ikka kuhjadega saame koguseid mõõta. Kuigi eile, hoolikalt maja serva uurides ja lund eemale kraapides, nägin ka esimesi krookuse varsi. Õiteni läheb veel muidugi aega kaua.

Ja seda, kas nii pikk talv ja lumi mõnele taimele ka kahju on teinud, veel öelda ei oska. Esmapilgul tundub, et meie pisikesele, sellele koera poolt "pügatud" kanada kuusele, küll see pikk lume all olemine just väga meelt mööda ei olnud, aga eks muidugi kevad näitab, kas ta on praegu lihtsalt õnnetu või oli see talv tema jaoks tõesti liiga pikk.

Ühesõnaga ootan lume sulamist. Osaliselt ärevusega ja kannatlikult, teisalt põnevusega ja kannatamatult.