Nüüd on lõpuks kõik lillesibulad ka maas ja aeda on vaja minna veel vaid riisumiseks ja rooside katmiseks. Aga sinna on veel aega.
Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.
Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.
Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).
Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.
Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.
Tegelikult panin sibulad maha juba eelmisel nädalal, aga kuidagi ei olnud varem võimalust seda kirja panna.
Olin see aasta nii usin, et tegin lausa joonise, mis sibulad kuhu peenrasse läksid ja kui palju neid sinna täpselt läks. Istutuskorve ja plastkaste ikka ei kasutanud. Need kastid, mida plaanisin kasutada olid ikka natuke liiga sügavad. Oleks saanud muidugi katta põhja mullaga vms, aga ausalt, niisama neid mulda pista oli ikka palju mugavam.
Ühesõnaga panin kokku maha 108 tulbisibulat. Ma niiiiiii loodan, et nad kõik ka õitsema hakkavad. Aga kui muidugi võtta keskmine sellest, kui paljud sibulad mul üldse on kasvama hakanud, siis ma arvan, et kui 50 õitseb, on väga hästi. Millegipärast on ikka nii, et osad poest ostetud sibulatest ei õitse, vaid kasvatavad ainult lehti. Teisel osal ei ole isegi lehti mitte. Ja kolmas osa - kui hakkan neid hiljem välja kaevama, ei leia ma enam sibulaidki. Mutte meil ei ole, nii et neid sibulate söömises süüdistada ei saa. Nii, et küllap nad siis lihtsalt....kõdunevad ära :-).
Aga et siis uuesti nendest sibulatest, mis nüüd maha sai pandud. Tegin kokku viis peenart. Peenardele asukoha valimine oli muidugi oma ette ooper. Ikka ülikaua mõtlesin välja, kuhu kõik need kokku kogutud ja kingitud sibulad panna. Aga lõpuks sai kolm ümarat peenart hostade alla ja kaks kaarjat peenart kummalegi poole keldri akent. Sortidest läksid maha: Mount Tacoma, Hollywood, Spring Green, Ice Cream, Ice Wonder, Swan Wing, ühed punased ja oranžid Swan Wingile väga sarnased tulbid, mille nimed olen ära kaotanud ning ema käest kingituseks saadud 25 täiesti nimetut kollase-punase kirjut tulpi.
Ja terve see aeg sadas mingit kummalist rahe-lume-vihma segu. Koer, kes tavaliselt arvab, et sibulate istutamine on selline mäng, kus tema võtab sibula suhu ja siis mina ajan teda mööda aeda taga, vaatas seekord kogu seda suurt istutamisüritust kuuri ukse vahelt, sest kartis märjaks saada. Hakkab kassiks muutuma vist.
Piltide kvaliteedi pärast pean muidugi seekord vabandust paluma. Katsetasin nimelt telefoniga pildistamist ja seejärel nende piltide arvutisse laadimist. Hmm...edaspidi pildistan ikka tavalise fotoaparaadiga.
PS Meil õitsevad veel ikka aias roosid, võõrasemad ja saialilled :-)
Mutt tegelikult lillesibulaid ei söö, ta on lihatoiduline loom. Tulbi-, krookuse-ja liiliasibulad on hoopis hiirte magustoit. Kui Sa ütled, et võtad üles mädanenud sibulad, siis on minu arust tegemist hoopis liiga raske või niiske mulla või istutuskohaga. Raputa sibulate ümber järgmisel aastal drenaazhiks liiva ja vaata, millised on siis tulemused. Ka väetamine ei tee alati head, eriti siis kui mullaga niigi kõik korras on.
VastaKustutaHiiri meil tõesti on,nii et nemad võivad süüdi olla küll. Aga maa on meil tegelikult pigem liivane. Samas põõsaste aluseid olen püüdnud igal aastal värske kompostmullaga turgutada. Äkki ongi tõesti see hostade alune maa lihtsalt liiga niiske ja raske. Seal on ka liiva asemel juba korralik muld. Ühesõnaga proovin järgmine aasta neile liiva juurde panna. Suur aitäh soovituse eest :-).
VastaKustutaSinu nimedega tulbid on kõik väga kenad, kuid üsna hilised. Loodame, et nimeta sortide hulgas on mõned, mis sind varem oma õitega rõõmustavad.
VastaKustutaMa olen ka Nõmmel ja tulpidele siin üldiselt meeldib. Mul sinu tulbisortidest Swan Wings ning Spring Green on juba mitu aastat väga tublid - otse pinnases, mitte mingis anumas nagu mõned teised sordid. Olen suveks üles võtnud, paljunevad kenasti. Punane Hollywood (esimest aastat) õitses aga väga nirult ja tema sibulad otse Swan Wingsi kõrval kase all olid tõesti üles võttes osaliselt hallitanud ja mädanikuga. Mõtlesin välja visata, kuid puhastasin ära, panin kuiva kohta seisma ja sügisel tundus, et pole viga, üsna korralikud terved sibulad on. Andsin neile veel ühe võimaluse.