Maasikad veel ei õitse, tulbid ka mitte, aga selle eest on need imepisikesed nartsissid täies õies, võõrasemad on imekenad ja üle-eelmisel talvel poti sees kingituseks saadud ja siis kevadel maha pandud hüatsint õitseb ka. Kuigi kummaline on see, et tookord oli potis kolm sibulat ja neist üks nüüd õitseb, teine - ma ei teagi - arvab, et õitseb vist ja kolmas on vaevu ennast alles maa seest välja ajama hakanud. Ja maha sai nad pandud täpselt samal ajal samasse peenrasse kõik kolm üksteise kõrvale. Huvitav, kas äkki hüatsintidega on sama lugu, mis nartsissidegagi ja miski mõjutab nende kasvu? Näiteks see, kui sibul satub elupuu juure peale või juurele liiga lähedale ja selle koha peal lihtsalt ei ole mullas üle mitteühtegi toitainet või energiat?

Nädalavahetusel oli plaan kaevata kompostihunnik ka ümber, sõeluda muld hernepeenrasse ja põõsaste alla. Aga see kaevamine on ikka nii pikk ja raske töö ja okkad ei ole ikka üldse kõduneda tahtnud. Vaatasin täna hommikul tööle tulles, et me oleme vist peaaegu ainukesed meie tänaval, kes ei kasuta neid oranže, Nõmme LOVi poolt pakutud, kotte okaste ja lehtede äraviimiseks. Kõik, mis kokku riisume läheb komposti ja siis uuesti mullana aeda laiali. Sest see muld ju ikka kaob kuskil peenardest ja põõsaste alt. No ja aegajalt on ju isegi mõni peenar vaja juurde teha. Huvitav, kuidas siis kõik teised mulda saavad, kes lehti ei komposteeri? Või neil ei olegi mulda vaja? Või neil muld ei kao ja meil näiteks koer sööb salaja kõik mulla ära?

Aga hirmus kiiresti hakkas see kevad/suvi pihta küll. Juba on kõik vabad päevad otsast ääreni tegevusi täis ja aias saab olla ainult siis, kui veel nibin-nabin ei ole jõudnud pimedaks minna. Kui nädalavahetusel kompostihunnikut ümber kaevasime, lõpetasime ka alles siis, kui väljas enam absoluutselt ei näinud, kas labida peal on puhas must muld või okka-kivi-käbi klibu.

Õhtuti õues veel kahjuks istuda ja lugeda ei saa. Aiadiivan on küll juba valmis ja talvel pooleli jäänud viis juturaamatut ootavad ka kannatlikult välisukse juures, aga lihtsalt minu jaoks on natukene veel liiga külm. Nädalavahetusel tegelikult sai teki all aias juba niisama istuda ka, aga sellise päris mõnusa olemiseni läheb veel aega.

No tegelikult on üldse see igal õhtul õues käimine veel üsna harjumatu. Huvitav, et igal kevadel tuleb uuesti ennast harjutada talvel unustatud asjadega. Eile näiteks avastasin, et poolteist nädalat tagasi potti pandud võõrasemad hakkavad natuke närtsima ja jõudsin juba mõelda korraks, et ei tea, kas neil on külm või midagi. Ja alles hetk hiljem avastasin, et äkki neid peaks kastma. Nagu esimest korda oleks aias :-). Liiga pikk talv vist oli.

Üldiselt aga olen seda kevadet üsna rahulikult võtnud. Ei ole väga palju aias ringi tormanud ja pigem käin ühe peenra juurest teise juurde, kükitan ja imetlen, kuidas tulbid ja nartsissid kasvavad, kuidas põõsastel on imearmsad pisikesed erkrohelised lehed ja teen plaane. Suuri plaane. Ja muidugi mitte ei täiusta neid, mis sügisel sai tehtud. Ikka täitsa uued ja veel suuremad. Näiteks, et hädasti oleks vaja sellist laua, riiulite ja sahtlitega aiaköögi nurka, kus saaks kraani all mugavalt käsi loputada, lillepotte ja väiksemaid aiatööriistu hoida, grillitarvikuid varjule tõsta jms. Kuskil ajakirjas just oli sellisest pilt ka. Nüüd tuleb see vaid üles otsida ja ehitama asuda :-D.

Aga, mis puudutab lilli, siis krookused peaaegu enam ei õitse ja tulbid veel ei õitse. Küll aga on enamusel neist olemas juba õienupud. Kuna sügisel sai maha pandud üsna mitu erinevat sorti, siis nüüd märkan isegi mina, aiavõhik, et tulbid on erinevad juba siis, kui õied veel lahtigi ei ole. Üllatus, eks :-). Näiteks sellest ümarama peaga tulbist peaks sirguma lilla sakiliste servadega sort Curly Sue ja sellest kitsama peaga tulbist sihvakama ja rohelise-punase kirju õiega Hollywood.

Aga kõigil tulpidel kahjuks ei olegi õienuppusid. Ei tea, kas neid ei tulegi ja nad kasvatavadki ainult lehti või tulevad nad hiljem? Eelmisel nädalal kirjutasin ekslikult, et sibulast oli ülesse tulnud 107 tulpi, tegelikult oli neid ikka 97. Ja kuna meie koer oli eelmisel nädalal natuke haige, siis tema meeltesegaduses ja väga väsinud ja rasked sammud käisid ka ikka üsna mitu korda otse läbi paari tulbipeenra. Aga ma kohe kuidagi ei suutnud teda keelata. Niigi kahju oli temast. Tänaseks on aga tervis juba parem, samm reipam, pilk selgem ja tulbipeenar ei kutsu teda enam üldse.

Nartsissid õitsevad ka. Aga nendega on selline naljakas lugu, et täiesti tavaline täismõõtmetes sort on otsustanud hakata imepisikeses ja kasvada kääbusvormis :-). Panin pilti tehes võrdluseks pisikese männikäbi nartsissidele kõrvale. No tõesti väga väikesed nartsissid on. Aga selle eest nunnud muidugi. Nagu kõik väiksed asjad :-).

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.
Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.
Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).
Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.