Maasikad veel ei õitse, tulbid ka mitte, aga selle eest on need imepisikesed nartsissid täies õies, võõrasemad on imekenad ja üle-eelmisel talvel poti sees kingituseks saadud ja siis kevadel maha pandud hüatsint õitseb ka. Kuigi kummaline on see, et tookord oli potis kolm sibulat ja neist üks nüüd õitseb, teine - ma ei teagi - arvab, et õitseb vist ja kolmas on vaevu ennast alles maa seest välja ajama hakanud. Ja maha sai nad pandud täpselt samal ajal samasse peenrasse kõik kolm üksteise kõrvale. Huvitav, kas äkki hüatsintidega on sama lugu, mis nartsissidegagi ja miski mõjutab nende kasvu? Näiteks see, kui sibul satub elupuu juure peale või juurele liiga lähedale ja selle koha peal lihtsalt ei ole mullas üle mitteühtegi toitainet või energiat?

Nädalavahetusel oli plaan kaevata kompostihunnik ka ümber, sõeluda muld hernepeenrasse ja põõsaste alla. Aga see kaevamine on ikka nii pikk ja raske töö ja okkad ei ole ikka üldse kõduneda tahtnud. Vaatasin täna hommikul tööle tulles, et me oleme vist peaaegu ainukesed meie tänaval, kes ei kasuta neid oranže, Nõmme LOVi poolt pakutud, kotte okaste ja lehtede äraviimiseks. Kõik, mis kokku riisume läheb komposti ja siis uuesti mullana aeda laiali. Sest see muld ju ikka kaob kuskil peenardest ja põõsaste alt. No ja aegajalt on ju isegi mõni peenar vaja juurde teha. Huvitav, kuidas siis kõik teised mulda saavad, kes lehti ei komposteeri? Või neil ei olegi mulda vaja? Või neil muld ei kao ja meil näiteks koer sööb salaja kõik mulla ära?

Aga hirmus kiiresti hakkas see kevad/suvi pihta küll. Juba on kõik vabad päevad otsast ääreni tegevusi täis ja aias saab olla ainult siis, kui veel nibin-nabin ei ole jõudnud pimedaks minna. Kui nädalavahetusel kompostihunnikut ümber kaevasime, lõpetasime ka alles siis, kui väljas enam absoluutselt ei näinud, kas labida peal on puhas must muld või okka-kivi-käbi klibu.