Sel aastal on väga naljakas suvi olnud. Kõik on kuidagi aeglane, jahe ja mittetegus. Alles eelmise nädala lõpus korjasime aiast viimase kausitäie maasikaid. Sel nädalal karusmarju ja herneid. Selle järgi tundub, nagu kätte oleks alles jõudnud juuli  - aga ei, tegelikult hakkab suvi juba läbi saama.

Aias ei ole ma sel suvel mitte midagi ehitanud või juurde istutanud või ära võtnud. Peamiselt lihtsalt ainult istunud ja vaadanud, kuidas kõik kasvab. Või no välja arvatud malts, muidugi. Seda korjan ikka koguaeg, aga otsa ei taha kuidagi see saada.

Ja plaane olen teinud. Nagu igal aastal. Et kuhugi peaks veel tegema mõne lillepeenra, et äkki ikka peaks kogu aia ümbritsema hekiga ja võib-olla siiski oleks aia tagumisse nurka mändide alla, kus midagi kasvada ei taha, mõistlik panna üks ilus valge rododendron? Ja kas peaks vaarikaid istutama, mulle ju maitsevad need või äkki veel üks mustsõstrapõõsas juurde, sest praegune ei taha kuidagi marju kasvatama hakata?

Aga niisama aeda nautida ongi ka tore. Esimese poole suvest käis meil õhtuti külas siil. Mul oli muidugi väga hea meel, sest ta krõmpsutas mõnusasti kahe suu poolega tigusid, aga meie koerale ta eriti ei meeldinud. No ja teise poole suvest veedab oma õhtuid meie aias varesekutsikas, kes kuidagi lendama ei taha õppida. Ja siis ta käib ja hüppab mööda aia serva ja otsib kohta, kuidas jälle meie aiast välja saada, meie vihane linnukoerakutsikas kannul. Huvitav, ma ei ole enne sellist varest näinud. Ema ja isa (või ema ja õed/vennad) kisavad samal ajal, kui vares koera eest põgeneb, kõrvu lukustavalt puu otsas. Koer õnneks väga lähedale ei julge minna ka ja tegelikult, ega me ei lasegi...tirime ta alati kiiresti tuppa ära, aga üsna tüütu sellegi poolest. Et see vares ka ei õpi, et ei ole mõtet sinna aeda ronida, kus koer on. Ja ei tea, mis ta talvel teeb? Sumab mööda lund? Ükspäev nägin, kuidas see sama varesepoeg puu otsa läks. Hüppas tüve lähedal oksalt oksale ja läks nagu mööda keerdtreppi tipuni välja. Kuidas ta alla sai, ma ei näinud. Üsna leidlik tegelikult ju.

Mis aga puudutab siiski uuesti aeda, taimi ja aiatöid, siis tegelikult peaksin ennast sügisel ikka kokku võtma ja pisikesi ümberkorraldusi tegema. Nimelt on kuidagi sattunud, või no tegelikult eks ma ikka ise teadmatusest panin, kõik taimed lillepeenras nii, et üks ots peenrast õitseb suve esimesel poolel (irised, pojengid ja juunis õitsev päevaliilia) ja teine ots peenrast suve teises pooles (juulis/augustis õitsev päevaliilia ja roosid). Tore oleks aga, kui mõlemas peenra osas midagi igal ajal õitseks. Aga pojengi ma kolida enam ei julge, sest eelmine kord võttis mitu aastat aega, kuni ta solvumisest üle sai ja uuesti õitsema hakkas. Päevaliilia põõsad on jälle nii laiad, et nende tervenisti kättesaamine on keeruline. Ja iirised mõne teise koha peal ei paistaks jälle ilmselt välja. Küllap siis tuleb ikka mõni täiesti uus peenar veel juurde teha. Ma ütlen, "nokk kinni, saba lahti" on see peenramajandus minu aias. Või siis "nokk kinni, nina lahti" nagu üks mu töökaaslane tavatseb öelda.

Vaatame siis, mis sügis toob. Kas olen natuke tegusam, kui siiani või istun/koon/loen aias hooaja lõpuni ja mitte midagi suurt ette ei võtagi?